Meltdown on sensoorne täielik ülekoormus, mil aju siseneb põgene-ründa reaktsiooni ehk ellujäämisrežiimile. Kahjuks pole selle kohta head eestikeelset sõna.
Väliselt võib see väljenduda kas enesessesulgumislikult (mutism, tardumine, suutmatus reageerida, vastata jms) või ekspressiivsemalt (karjumine, asjade loopimine, enda löömine või vigastamine jms). Üks inimene võib kogeda erineva välisilmega meltdowne, aga tüdrukud näiteks kipuvad sagedamini kogema esimest tüüpi meltdowne (ilmselt kultuuriline põhjus, naisi õpetatakse kuuletuma ja vaiksed olema).
Pahatihti peetakse seda käitumiseks, näiteks laste puhul peetakse seda jonniks (tantrum), mille eesmärk on mõjutada võimusuhteid ja mis on kontrollitav, kuigi tegu on meltdowniga ehk ülekoormusest tingitud ellujäämisreaktsiooni aktiveerumisega, mille eesmärk on elusolendit elus hoida. Kui meltdownile läheneda nagu jonnile, tekitab see inimesele olulise trauma. Jonniv inimene tahab muuta olukorda, milles ta on, meltdownis inimese keha on aga sel hetkel aktiivselt ja kontsentreeritult tegevuses antud organismi elus hoidmisega.
Need, kes on näinud hirmunud loomi, kes käituvad agressiivselt ning tunduvad isegi mitte omanikku ära tundvat, saavad vast aru, millisest nähtusest jutt on. Sellisel hetkel on oluline, et inimest koheldaks pädevalt. See eeldab mõistmist, et tegu ei ole “käitumisega”, vaid inimene kogeb kõige tõelisemat surmahirmu, kuna tema aju on saavutanud sellise piiri, kus ta lülitab välja kõik muu peale enesesäilitusmehhanismide ehk põgene-ründa reaktsiooni.
Ma tahaks, et inimesed ei näeks meltdowni käitumisena, vaid saaks aru, et tegu on viimase piiriga, mille saavutamiseks on kõik elusolendid võimelised. Kindlasti ei saa eeldada, et inimene on võimeline meltdowni ajal või pärast seda oma vajadusi selgitama, kuna sellisel hetkel selgitamist eeldada on sama hea, kui eeldada, et inimene pea peal seistes sulle sviitri valmis koob ja samal ajal hümni laulab. It’s not going to happen. Küll aga peab kindlasti neist rääkima nende vahelisel ajal: tuvastama märgid, mis sellele eelnevad (nii välised märgid, mida saab märgata teine, kui sisemised märgid, tunded ja emotsioonid, stressitase, mõttemustrid, mida saab märgata inimene ise).
Tihtipeale on nii, et autistid üsna enesest teadlike inimestena tunnevad oma meltdownile eelnevaid märke üsna hästi. Aga ei oska neid väljendada, kuna teised ei oska midagi selle infoga peale hakata. “Ok, ta ütles seda ja teist, ühte koma kolmandat oma enesetunde kohta, aga mis ma nüüd siis sellega tegema peaks”. Lõpuks me kaotame võime ja oskuse õigel hetkel nendest märkidest lähtuda ja end olukorrast eemaldada (teinekord ei saagi olukorrast lahkuda või pannakse lahkumist väga pahaks) ning satume pidevalt olukordadesse, kus meltdowni kogeme. Seejärel kogeme pahakspanu, et meil tekkis loomulik, meile kõigile omane reaktsioon. Hiljem peame teiste ees vabandama ja palju heaks tegema, kuna meil oli surmahirm. Tihtipeale põhjustasid need teised selle surmahirmu, kelle ees pead hiljem vabandama. See tekitab tunde, et oled tõelises põrgus ja soovi surra, kuna sa ei jaksa teiste emotsionaalne ori olla – sest selline tunne tekib. Sa pead heastama teistele põhjustatud väiksemat hirmu, samal ajal kui sinu kogetud surmahirm (oo, kuidas need kogemused meelde jäävad!) pühitakse vaiba alla – ja nii elu lõpuni.
Seega on oluline, et kõik – nii autistid kui nende nähedased – panustaks meltdownide ennetamisse ning omandaks oskused nende ajal käituda. Vastasel juhul on neil autistile väga traumeeriv mõju ja ega teised ka vast rõõmsad ole.
Eesti Autistide Liit 