Video
Avaldati 14. sept 2020
Juta Saarevet, puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Õiguskantsleri Kantseleist, räägib puuetega inimeste õigustest.
Väljavõte 7. septembril Rakveres toimunud infopäevast.
Loengu pidas Juta Saarevet, õiguskantsleri kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht. Ta käsitles peamisi väljakutseid ja võimalusi puuetega inimestele Eestis, eriti seoses ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga (CRPD), mille Eesti ratifitseeris 2012. aastal.
Ta selgitas, et CRPD on inimõiguste leping, mis tunnustab puuetega inimeste väärikust, autonoomiat, võrdsust ja osalemist kõigis eluvaldkondades. Ta ütles, et CRPD nõuab riikidelt seaduste, poliitikate ja meetmete vastuvõtmist ja rakendamist, mis austavad, kaitsevad ja täidavad puuetega inimeste õigusi ning kaasavad neid otsustusprotsessidesse, mis neid mõjutavad.
Ta tõi välja ka mõned peamised valdkonnad, kus Eesti peab parandama oma vastavust CRPD-le, näiteks:
- Ligipääsetavus: Ta ütles, et paljud avalikud hooned, transpordisüsteemid, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad ning teenused on endiselt puuetega inimestele ligipääsmatud, mis piirab nende võimalusi hariduseks, tööhõiveks, tervishoiuks, sotsiaalseks kaasatuseks ja osalemiseks. Ta kutsus riiki üles vastu võtma ja rakendama ligipääsetavuse standardeid ning tagama puuetega inimestele mõistliku kohandamise.
- Õigusvõime: Ta ütles, et paljudel puuetega inimestel, eriti intellekti- või psühhosotsiaalse puudega inimestel, on võetud ära nende õigusvõime ja nad on pandud eestkoste alla, mis tähendab, et nad ei saa ise otsustada ega valida oma elu kohta. Ta nõudis õigusvõime süsteemi reformimist ja toetatud otsustamise alternatiivide väljatöötamist, mis austavad puuetega inimeste tahet ja eelistusi.
- Iseseisev elu: Ta ütles, et paljud puuetega inimesed elavad endiselt asutustes või eraldatud keskkondades, kus nad seisavad silmitsi isolatsiooni, diskrimineerimise, väärkohtlemise ja hooletusse jätmisega. Ta pooldas puuetega inimeste asutustest väljaviimist ja kogukonnapõhiste teenuste ja toe pakkumist, mis võimaldavad neil elada iseseisvalt ja olla ühiskonda kaasatud.
- Tööhõive: Ta ütles, et puuetega inimesed seisavad silmitsi paljude takistustega tööturule sisenemisel ja seal püsimisel, nagu madalad ootused, stereotüübid, diskrimineerimine, mõistliku kohandamise puudumine, ebapiisav sotsiaalkaitse ja stiimulid. Ta soovitas riigil võtta meetmeid võrdsete võimaluste ja diskrimineerimise keelu edendamiseks tööhõives puuetega inimestele, nagu positiivne diskrimineerimine, kvoodid, toetused, kutseõpe ja teadlikkuse tõstmine.
Ta lõpetas öeldes, et puuetega inimestel on õigus nautida samu inimõigusi kui kõigil teistel ning et neid tuleks võimestada oma õiguste nõudmiseks ja ühiskonnas osalemiseks. Ta julgustas puuetega inimesi liituma puuetega inimeste organisatsioonidega ja nende õiguste eest kollektiivselt seisma. Ta kutsus üles ka teisi sidusrühmi, nagu kodanikuühiskonna organisatsioonid, meedia, akadeemia ja avalikud asutused, toetama CRPD rakendamist Eestis.
(Kokkuvõte: BING AI)
Transkript automaatselt koostatud tekstituvastuse abil (tekstiks.ee):
S1
07:19
Aga ma nüüd kohe mikrofoni edasi Juta Saarevet-ile, kes tuleb meie juurde õiguskantsleri kantseleis, ta räägib ise, kes ta on ja mida ta seal teeb ja siis proovib meile tuua inimlikule tasandile. Nii abstraktse teema, kui seda on puuetega inimeste õigused, et ole hea. Juta mikrofon on sinu. Et aitäh mulle see mikrofoni asi alati teeb sellist väikest elevust, sest see on just täpselt nii kaugele, kui mina saan mikrofonist, ta ei saa minust kunagi Anne Veskit kusagile laulma ei lasta, aga siis kui on videoülekanded ja viimasel ajal on peaaegu ainult videoülekanded, siis mina saan mikrofoni ja ma seetõttu ei oska alati sellega saada kõige paremini hakkama, et küll ta on liiga kaugele liiga lähedal, aga proovime niisiis täna, et oleks sihuke käte koordinatsioon, saan vajutada, kas slaide nii ja slaidid täitsa töötavad ja kui ma jooksen vahepeal kaamerast välja, siis andke mulle andeks, tulen uuesti tagasi ja vahepeal ma jooksen kivist kaamerast välja, sest enne, kui ma ennast tutvustama kohe ütlen, et enne mind nagu te kõik seal telesillas ja siinkohal ka nägite, oli kaks inimest, kes rääkisid väga põnevat juttu. Ja ma kuulasin tähelepanelikult, tegin endale märkmeid ja nende märkmete juurde, Ma jooksen sellest, ma tahan neid kahte juttu natukene nagu oma jutu sisse panna, et mina oma juttu täna valmistasin ette, nii et ma teadsin, millest ma tahan rääkida, aga arvestasin, et ma räägin seda, mis paigutub siia täna ja seda ma sain just kahest eelkõnelejast aru ja loomulikult räägin oma jutuga nii, aga kes ma siis olen? Keegi tab, sisse? Ei lase. Mina olen siis Juta Saarevet, töötan õiguskantsleri kantseleis ja mul on selline hästi pikk ametinimetus, puuetega inimeste õiguste valdkonna juht ja võib tekkida täiesti õigustatud küsimus, et milleks on veel ühte ametnikku vaja kellel on siis selline lohisev nimi ja üldse, et mis asi see õiguskantsleri kantselei on. Et me oleme Toompeal väga ilusas kohas vanas aadlipalees, et miks siukest asja vaja, et kas maksumaksja raha ei saaks kasutada kuidagi mõistlikumalt. Nii siis miks me oleme, me oleme sellepärast, et ammu aastal 2012 oli kui ratifitseeriti puuetega inimeste õiguste konventsioon. Ja siis ta oli olemas, selles konventsioonis on kirjas, et no hästi nagu konkreetset kompaktset lühidalt, öeldes, et selles konventsioonis on kirjas, et kõigil inimestel on ühesugused õigused, et puuetega inimestel on täpselt needsamad õigused, mis teistel inimestel. Ehk siis rõhutatakse uuesti üle, et peaks saama tuppa, siis peaks saama kasutada kõiki teenuseid, peaks saama käia koolis arsti juures, see, mis on nagu täiesti noh, elementaarne, et iga inimene saab ühiskonnas ühtviisi toimetada, et ei ole mingeid tõkkeid ja nii edasi. Aga miks see konventsioon tekkis, oli see, et päriselu oli oli, mitte nii ilus, ehk siis tuli välja, et olid tõkked, olid barjäärid, ühed said ja teised ei saanud kasutada seda kõike head, mis meil ühiskonnas on. Ja natukene juhtus ka võib-olla see, et see, mis ei ole nii hea, meie ühiskonnas see jaotus ebaproportsionaalselt palju siis nendele kellel juba niigi raske oli, et seda me juba täna hommikul kuulsime. Kui hea ja keeruline riik on. See tekst ei ole siin mõeldud lugemiseks, see on lihtsalt selleks, et te näeksite, et me oleme olemas ja põhimõtteliselt, kui satute sinna kodulehele, siis oskate otsida, kodulehelt leiab, tegelikult leiab üles nii minu nime kui kõik meie tegevuse kohta detailselt. Aga ma arvan, et kohati isegi liiga detailselt. Aga miks me olemas oleme, hästi lihtsustatult on see, et nagu ma hommikul juba kuulsime kogu Eesti süsteem, sotsiaalkaitsesüsteem, see on nagu üks vana tuntud lauamäng reis, kuule et kõik võib minna hästi, sa võid hakata siit kuskilt alguses täringuga minema, sa võid jõuda sinna lõppu välja oledki, oledki kuul, aga vabalt võib juhtuda, et avastad ennast mingist sellisest kohast, et lõpp juba paistab ja mu lemmikud on, mul on siin kuskil seal. Ühesõnaga sa kukud alla tagasi. Et selleks, et see keerukas süsteem, mis riigis on olemas, toimiks niimoodi, et puuetega inimestel päriselt ka on võimalik, ilma võitluseta. On võimalik kasutada neid õigusi ja mis noh, sõnaõigus põhimõtteliselt see tähendab, et ma saan samamoodi minna arsti juurde, kutsume neid teenusteks popilt, aga tegelikult saan minna arsti juurde, Sammine kooli, saan minna poodi ja see kõik ei ole pidev võitlus ja õnneasi. Ja põhimõtteliselt, kui õiguskantsleri seaduses on kirjas, et me ehk siis nagu minu roll eelkõige minu roll, aga, aga terve institutsiooni roll, kaan on puuetega inimeste õigusi edendada ja siis nii-öelda seirata, et kõik on, kõik on hästi. Et siis kokkuvõttes mina olen enda jaoks lahti mõtestanud, et me peame kasutades kõikvõimalikke vahendeid tegema niimoodi, et see kogu see riigi keerukus ja sealhulgas ka kohalik omavalitsus, et see muutub lihtsuseks. Ja nii nagu mina lihtsalt ei mõtlegi sellele, et kust ma midagi saama lihtsalt lähen ja ma ju saan, et need inimesed, kellel on näiteks liikumisprobleemid, nemad peavad kogu aeg vaatama, et kas ma ikka saan sealt uksest sisse. Ehk siis, et see süsteem muutuks selliseks kõiki teenuseid kogu seda elamist siin ühiskonnas saaksid kõik täpselt ühtmoodi ilma igasuguste barjääridega saaksid hakkama, et see on see eesmärk, ehk siis teha kogu see keeruline asi lihtsaks ja igapäevaselt kasutatavaks, et ei pea olema iga puudega inimene, erivajadusega inimene ei pea olema planeerimisgeeniuse selles magistrikraadi omama, et et võiks ka lihtsalt saada elada. Et see on selline ülesanne ja see ülesanne ei ole ülemäära lihtne. Aga ta ei ole ka ülemäära keeruline, ta kindlasti pakub sellist tegemise hindu. Millest ma veel täna räägin. On see, et eelmisel aastal tegi riigikohus ei lahenda, mida me kutsume hellalt hellitavalt Narva kohtu lahendiks, kus ta ütles lihtsasti kokku võttes ütles seda, et kohalikul omavalitsusel on kohustus osutada teatud teenuseid ja tal on tõesti kohustus neid osutada. Aga seal on ka see, et teisi teenuseid tal ei ole, kohustus osutada, et näita võib. Ja siis ma lõpuks jõuan ka selleni, et peale mind te kuulete seda, et kui kuidas vaielda kui kõik ei ole läinud nii nagu vaja ja siis ma veidi pisut kutsun teid üles ka vaidlema eksis. Proovin siduda eelkõnelejate ja järelkõneleja jutuga kogu oma selle rääkimise siin ja kui kellelgi on küsimusi, siis minu poolest on tegelikult mulle sobib, kui te vahele küsite, et kui see ei riku ära kellegi teise plaane. Just ja siis mul on selline palve, et kuna ma ei näe siin ühtegi kella, mina lihtsalt hakkan otsast minema. Jah, et ütle mulle 10 minutit enne, et on 10 minutit enne ja siis ma proovin jääda vait ja jätta selle ajaküsimusteks. Nii.
S1
08:33
Ehk siis selle keerukuse ja selle õnnefaktori lahendamiseks oleme meie siin tiim ja nüüd hüppan tagasi eelkõneleja juurde eelkõnelejatest üks ütles, Leila ütles minu meelest, et meil on praegu puudega inimesi tsirka 151000. Ja puuetega inimeste konventsioon räägib ka puuetega inimestest ja kui ma sattusin kunagi rääkima Ameerikast pärit inimesi, kes ta ütles, et umbes üks neljandik inimesi on puudega ja kui see tundub mulle nii kuidagi väga suur number siis sattusin rääkima inimesed, kes seal Uus-Meremaalt. Ja siis ta ütles, et neil on ka umbes neljandik, ehk siis me räägime selles, et ja noh, ilmselt Eestist põhimõtteliselt on see number selline, et miks ma seda räägin, on see puue, on puue, on selline, selline üks on see, mida me otsime ja tuvastame ja teine on see, mis nagu päriselt on olemas, on midagi, mis on seotud tervisega, mis on pikaajaline, mis takistab sul samamoodi võrdväärselt takistusteta ühiskonnas hakkama saada, et see on nagu üks asi, mida minu meelest peaks silmas pidama, kui me üldse puude teemast räägime. Sest.
S1
09:40
Sest muidu me ei näe tervikpilti. Ja miks ma seda ütlen, et siin eelkõnelejate oli ka juba juttu, et on mingid teenused. Et kas saab puude raskusastmest tulenevalt või peaks saama tulenevalt sellest, et sul on abivajadus ja tõde on seal, et mõne teenuse puhul on, on lihtsalt abivajadus, sul ei ole üldse mingit puuet vaja, aga mõnel puhul on siis öeldud, et saad ainult siis, kui sul on noh, näiteks sügav puue. Ehk siis sõna puue meie eesti keeles juurakeeles tähendab päris palju erinevaid asju. Ja konventsiooni mõte on see, et selle mõiste servad on väga hägusad. Ehk siis ta ühiskond areneb suunda või teise ja see mõiste venib. Aga see, mis on sotsiaaltoetuste seaduses, sellel puude mõistel on servad pisut sirgemad ja tema venib vähem. Et mul on siin vahepeal on arvuti läinud magama andma, panen korraks parooli sisse. Ja siis ma tahan tegelikult lugeda ette et mis asi meil on kirjas seaduses.
S1
09:58
Hästi pikad paroolid peavad olema turvaline oleks nii et muidu lihtsalt ei, ei saa noh, kohe üldse. Hiinlased loevad kõik Mõimelid läbi. Et.
S1
13:07
Siin hommiku pool oli puude määramist, puude tuvastamisest juttu ja miks seda üldse tehakse, et tegelikult on olemas selline seadus nagu puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, seal on öeldud, et no siin on palju asju öeldud, aga põhimõtteliselt on öeldud siin puudest tingitud lisakulud ja osaline hüvitamine. Et see on üks nagu eesmärkidest ja teine eesmärk on see, et väga palju asju on lihtsalt haagitud teenuseid. Kas ma saan või ei saa. Ma lihtsalt haagitud selle puude mõiste külge. Et seda on teinud riik näiteks, kas ma saan mingit tüüpi pensionit või ma ei saa? Seda on teinud kohalik omavalitsus, kas ma saan mingit teenust või ei saa. Ehk siis see puue on osutunud nagu selliseks? No ta on nagu siis, kui sa siin selle number kuue viskad, et siis paar ruutu nagu päris palju kiiremini edasi. Aga sa võidki avastada, et sa kukud tagasi. Et sellest ma räägin pärast natuke laste näitel ühe järgmise slaidi juures. Aga ühesõnaga, minu mõte sellel puude jutul praegu oli see, et umbes neljandik inimesi on need, kellel noh, puhtalt nagu, kui sa. Kui spetsialistid vaataks seda üle, et siis nad saaks aru, et tal on mingi tervist tervisest tulenev asi, mis või seisund, olukord, mis teda takistab. Ja, ja konventsiooni definitsiooni alla ta sinna läheks, aga tuvastama tullakse puuet selleks, et saada mingit teenust, toetust ühesõnaga suhelda oma riigiga ja saada sealt midagi vastu. Ja nende inimeste hulk erinevatel põhjustel on loomulikult väiksem. Nii, aga nüüd ma lähen lubasin et Lähen järgmise slaidi juurde, mul ei ole teksti slaidide peal, mul on ainult pildid ja on sellepärast et ma pean alati olema valmis rääkima seda juttu mis tundub õige siin ja praegu. Niisiis lubasin, et selline asi nagu Narva lahend, et täna kuulsime ka, et kohalik omavalitsus peab abistama. Ja mida see siis tähendab? Et loeti korra ette? Juba need teenused ka, mida kohalik omavalitsus peab osutama. Aga aga küsimus on nüüd kastaneid tegelikult, osutab ja kellele ta neid osutab, kas ta osutab neid inimestele, kellel on lihtsalt abivajadus või, või nendele, kellele on määratud puue. Et kuidas see käib? Sissejuhatavalt kokkuvõttes on 13 teenust, mida kohalik omavalitsus peab osutama. Kui ma vaatan neid, kes täna siin on ja proovin aimata neid 30, kes on seal ekraani taga siis enamus sellest, mul on siin väike siuke elukaar joonistatud, et enamus inimesi on siit kuskilt, et see esimene, kõige väiksem roomav inimene jääb ära. Aga põhimõtteliselt täiskasvanutele mis on kõige olulisemad, isiklikud abistajad, tugiisikud, kodu, teenus, aga mitte ainult koduteenus, ka põhimõttelist hooldekoduseaduses Sondas natukene keerukama nime saanud sotsiaaltransport. Nende pisikeste mõttes seal lapsehoid.
S1
13:33
Just, ja me jõuame sinna, et juba kõlas viimasest reast, et kuna seal pole mikrofoni, siis kostis see, et mida üldse ei ole. See oli, ma ei pannud tähele, millise teenuse puhul, aga põhimõtteliselt see kehtib, kõigi puhul. Kehtib see muidugi oli natuke jõhker nali, sest on olemas omavalitsusi, kus ta ei kehti. Vähemalt ei kehtida kõigi teenuste puhul.
S1
20:13
Aga ta siiski siiski kehtib, üks teenus, mis ma tahtsin veel öelda, et on kodu kohandamine siis, kui sa oled puudega, et see on ka nagu päris oluline, et et kus sõna puue on sees. Et sa ei saagi muidu teenust kui ja see on niimoodi seaduses kirjas. Aga mida siis riigikohus otsustas, et õiguskantsleril oli olnud hästi palju erinevaid? Inimesed kirjutasid, ütlesid, et Mul oleks vaja seda teenust, aga seda teenust ju ei ole, neid tuli palju, eks me ise nägime ka ja siis me otsustasime, et aga et kohalikud omavalitsused ei täida seadust ja siis läksime riigikohtusse, riigikohus mõtles selle peale aastakese ja siis ta tegi lahendi ja ütles, et kõik need teenused need 13 tükki, et neid tegelikult kohalik omavalitsus peab osutama. Ja see tähendab seda, et päriselt ka inimene, kui inimene tuleb inimene ütleb, et tal on mure, et siis omavalitsus peab küsima, tavaliselt on see sotsiaaltöötaja peab küsima, et kuule, mis mure on siis ta peab läbi viima nii-öelda hindamise. Miks ma ütlen, nii-öelda on see, et see ei tähenda alati, et on mingit exceli tabelit, ma ei tea, 60 lehekülge, vestlus kolm tundi, vaid see võib olla ka palju-palju lihtsamalt läbi viidud, aga ta peab hindama, peab aru saama, mis on inimese pre. Ja siis ta peab aru saama, mis seda Murat kuidagi aitab lahendada. Ja seal on see trikk selles mõttes, et kohaliku omavalitsuse inimene peab olema superinimene skaalas on ka sellised superinimesed, kes peavad aru saama, et mitte ainult kuidas see 13 teenust, mida omavalitsus osutama peab, on kohustatud. Riik ütles riigikohus, ütles, et sa pead. Et lisaks sellele on meil juba kostis tervishoid, mina olen siin ise öelnud haridust, eks meil on siis töötukassa ehk siis omavalitsus peab aru saama, et kuidas siis seda, mida inimene vajab, kuidas teda aidata. Ja ta peab selle välja selgitama. Ja siis ta peab vaatama nüüd otsa endale 13-le kohustuslikule teenusele ja vaatama, et kas nende teenustega saab aidata. Ja siis ta peab tegema otsuse, et jah, sa saad seda teenust või ei, sa ei saa seda teenust. Ja kui ta selle otsuse ära teinud, see peab olema kõik põhjendatud alles siis ta võib öelda, et kuule, aga mul on selline tunne, et mul ei ole selleks raha või midagi sellist ja tegelikult seda, et mul ei ole selleks raha, ehk siis kohalik omavalitsus öelda, et minu eelarve vahendid kahjuks ei võimalda sellist argumenti tegelikult ei tohi olla, et seda ütles riigikohus. Et jah, see ei tähenda seda, et inimese käest ei tohi kunagi raha võtta. Et ütlevad ka sotsiaalhoolekande seaduse sotsiaalseadustiku üldosa seadus, et mõistlik tasu täitsa olla. Aga see tasu küsimus on juba peale seda, kui on tehtud otsus, et kas inimesel, kellel on vaja abi, kas üks nendest 13-st teenusest sel abile abivajadusele vastab, kas tal on seda õigus saada ja alles siis hakatakse rääkima rahast. Ehk siis hästi oluline muutus, et kui paljud kohalikud omavalitsused ütlesid, et et ei ole sellepärast et meil ei ole ju raha, noh, küünikud küsisid vastu, et kui teil on Tallinna televisioon, kuidas teil ei ole raha ja nii edasi, aga, aga nüüd on see küsimus, et ei ole enam võimalik pidada arutelusid küünilisi, vähem küünilisi. Et on fakt, et kui inimese abivajadus on hinnatud ja loomulikult seal võib olla ka vaidlusi, et ühed eksperdid arvavad, et vajab abi, teised ütlevad, et vaja ja inimene arvab tihti, et ta ikkagi vajab, et sealt tuleb ka neid vaidlusi. Aga enamus vaidlesin, mida näiteks meiega näeme, need on lihtsalt see, et et noh, abivajadus on ilmne ja seda abi ei saada. Ehk siis, kui keegi ütleb teile, et ei saa sellepärast et omavalitsusel pole raha, siis seda argumenti enam kasutada ei saa. Need 13 teenust, kohalik omavalitsus peab osutama, see tähendab seda, et ta peab olema mingi süsteem, tal peavad olema mingid partnerid. Kuidagi peab ta selle ära korraldama ja tasu, küsimus on selline, tasu võib võtta, aga see peab olema reeglitega kooskõlas. Riigikohus muidugi ütles, et et tegelik elu ei ole üldse nii lihtne, sest kohalikul omavalitsusel ei pruugi olla noh, tegelikult ka ei pruugi olla piisavalt raha. Aga siis riigikogus ütles, et kallid kohalikud omavalitsused ütlesid ridade vahel, ütles, et kui teil on selline tunne, et teil ei ole raha, ei saa seda juttu rääkida inimesele. Te peate seda juttu tulema, rääkima siin riigikohtus. Te peate riigi vastu kohtusse minema, et teie olete võrdsed partnerid, lahendage oma tüli ära, et inimene peab oma abi kätte saama. Ja siis ta muidugi ütles ka seadusandjal, et tegelikult see tasu küsimuse asi, et see on seaduses nii kipakalt kirjas, et see on täiesti ebaõiglane, et omavalitsuse ametnik ja siis abivajav inimene või tema perekond peavad seda küsimust seal kuidagi lahendama, et et see on väga-väga keeruline, et hea seadusandjad tegelikult võiks teha normaalsed normid. Ehk siis riigikohus lõi nii-öelda kaks palli riigi väravasse ja 13 palli kohaliku omavalitsuse väravasse. Nii see on siis loo moraal, et on olemas selline lahend, mis ütleb, et päriselt ka teil on õigus saada abi mitte lihtsalt suhelda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, kes on väga sümpaatne inimene, kes ütleb, et saate aru ma tõesti tahaks, aga Mul ei ole raha. Ja me loodame, et sellest lahendist on selles mõttes abi, et omavalitsuste eelarved nüüd muutuvad, et muidu oli nii, et seal sotsiaalosakond oli see, kes rääkis, kuidas noh, ilusasti rääkis, kuidas oleks vaja, aga aga raha läks ikka sinna, kus avatakse Teide tänavaid. Muide, me käisime vaatamas vallimäge, enne kui me tulime, seal on suurepärane kruus, et sellist ei ole mujal nähtud ja see ikka lateks ei lähe, aga see on ka üks kaebus, mis on meil sees ja, ja enne nagu sinu moonakülatänavad olid ka päris head. Seda ma käisin eelmine kord vaatamas jupp aega tagasi, nüüd juba. Aga jah, et et see on ka osa sellest, mida me teeme, et õiguskantsleri kantselei utsitab taga, et ikkagi päriselt kõik see teed ja tänavad, mis me ehitame, et need oleksid kõigile kasutatavad ja kes pole siit, et seal on selline imeline kruus, kuhu, mida võib võrrelda selle vesiliivaga. Et kus isegi ilma igasuguste ratasteta on raske liikuda, et inimesed on teinud siukse mudatee sinna muru peale. Ehk siis hea näide, halb näide sellest, kuidas unustatakse ära, et puudega inimesed, erivajadusega inimesed, lapsevankriga inimesed, et nad on täpselt samasugused inimesed nagu teised. See oli väike, niisugune kõrvalepõige, kohalik kõrvalepõige, aga tõesti, see oli võimas objekt, hästi ilus, see kruus ka nii. Aga nüüd panin siia slaidi peale lapsed lootuses ja ootuses, et me jõuame selle teemani ja me jõudsime. Ja, ja miks need lapsed on, et.
S1
35:58
Üks asi, mis praegu käib suur arutelu teemal lapsed ja puuded aga ma ei taha ainult sellest rääkida, ma tahan laste näitel rääkida sellest, et inimene siin on küll kaks inimest, aga mõlemad need inimesed, et nad on tervik ja täpselt samamoodi ja meil on see kopsi maksja jalad ja käed ja kõik silmad, kõrvad ja nemad on tervik, et Eesti riigil on samamoodi. Et on seadusandja ja siis on sotsiaalministeerium ja siis on kohalikud omavalitsused töötukassas on sotsiaalkindlustusamet ja ja siis on erinevates ametites erinevad osakonnad. Ja nii edasi, et seda on päris palju. Aga et kui see laps astub hommikul voodist välja, et siis tema toimik kui tervik, et kui riik hommikul alustab, et siis ei pruugi päris nii hästi välja kukkuda. Ja laste näitel, kui lapsed on sellises vanuses, nad lähevad lasteaeda siis nad lähevad lasteaeda täpselt sellised, nagu nad on, mõni põristav R-i, mõni põristav mõni lonkab, mõni lonka ja siis põhimõtteliselt nad jõuavad lasteaeda ja juba on öeldud, seaduses on elegantsed normid, mis ütlevad, et et kui laps läheb lasteaeda, siis ta näiteks saab ja teda ootab seal ees logopeedi teenus, kui tal on selleks vaja. Ehk siis abivajadus ja ta saab kohe abi, ta ei pea minema kuskile. Et siin enne oli juttu, et kuidas nagu puuet tuvastada ja nii edasi ja ja diabeediga laste puhul praegu käib suurem arutelu, et kuidas puuet tuvastada või mitte tuvastada, kas peaks, ei peaks. Et see laps, mida tal vaja on elus, tal on vaja elus minna lasteaeda, see on see, mida kõik lapsed teevad. Ja seal, kus ta on seal lasteaias, seal kõik teenused, mida ta vajab, need tulevad tema juurde, kogu see abi. Et see on see, mis on seadusesse kirjutatud. Sama ilus jutt on tegelikult ka kooliga seotud normides. Et eripedagoog, psühholoog, logopeed, aga mis siis juhtub, kui see laps läheb sinna lasteaeda või kooli ja täpselt seesama lugu juhtub? Siin oli, enne, oli kirjas, et kui kirjas kirjas ei olnud midagi ka öeldud oli, et kui juhtub insult sisuliselt sama lugu, et kui veab, siis sa oled elus ja sa oled haiglas. Sa hakkad vajama abi, sa oled haiglaselt, kõik võiks hakata nagu juhtuma ja algul nagu hakkabki, tuleb taastusravi. Noh, lapsed on koolis. Aga mis päris elus juhtub, on see, et paljudes lasteaedades koolides ei ole. Ei ole tegelikult neid tugispetsialiste, kes seal olemas olema peaks. Kui sa oled insuldiga haiglas, siis hakatakse sulle rääkima midagi sellest ja sa oled juba taastusravile saanud, hakatakse sulle rääkima ka, et noh, ära siin, et noh, tegelikult selle taastusraviga on see, et see päevad saavad otsa. Nad saavad otsa, et proovi siis kuidagi muud moodi, et ja siis mõlemad, nii need lapsevanemad kui insuldijärgne, ma võib-olla natuke utreerin, selles mõttes vabandan, aga luban endale seda mikrofon praegu minu käes. Et siis juhtub see, et öeldakse, et kuulge, aga teil on üks õlekõrs, teatas, on sotsiaalkindlusamet, kirjutage sinna, sinna tuleb kirjutada selline asi nagu puudetaotlus. Ja siis nad määravad teile puude ja siis avaneb selline imeline põld, kus te saate kõik need teenused, mida ei tervishoiusüsteem ega haridussüsteem olnud võimelised teile pakkuma. Ja siis te jõuate sinna ja selle asja nimi on sisuliselt nagu El Dorado. Et noh, seal on puude otsas kasvavad ka kuldsed õunad ja nad ei ole mitte kuldse kattega läbinisti kuldsed, isegi uss on kullast. Ja siis te jõuate sinna, Te lähete taotleta ära suure tõenäosusega, kui te olete lihtsalt väike väike tüdruk või poiss ja tema ema, kes noh, pisut põristav R-i võib-olla on natuke rohkem keerukust. Et siis suure tõenäosusega sotsiaalkindlusamet ütleb teile, et kahju küll, aga puuet siin ei ole seda. Ja siis te olete juba üksjagu kuri, sest te teate, et teie lapsel tegelikult on vaja seda noh, logopeedi näiteks või kui te olete insuldiga põhimõtteliselt isegi ei tea, mis asi see on, mida te vajate, et teete, vaata ka logopeedi mingil hetkel. Aga et te olete selles olukorras, noh, teil on nagu halb ka, et noh, põhimõtteliselt see infohulk on päris karm asi ju. Aga et siis te vaidlete seal otsustate, esitad tekigi skaalaga Vaide, et miks ka ametnikud nad on sellised, nad pole nagu üldse aru saanud, mis olukord on, teil on ju abi vaja. Ja ongi nii, et skava inimesed saavad aru, et teil on abi vaja, teie saate aru, et on abi vaja, aga tegelikult puuetele ikka ei määrata. Teete vaidemenetluse läbi ja ja siis on mingi hulk inimesi, kellede puhul selgub lisaandmeid ja ikkagi see puue tuvastatakse nats. Mina tean sellist juhtumit, kus siis see lapsevanem, ta oli üsna noh, ta oli nagu nördinud, pettunud, sest ta oli pidanud võitlust, tal oli seal hästi palju keerukus ka ja siis, kui ta sai lõpuks otsuse ja ta sai selle rehaplaani revolutsiooni plaani siis seal ja lapsel tõesti oli üks kõne teema oli, ta vajas logopeedi peamiselt siis ta sai teada, et tema laps saab 22 tundi logopeedi aastas ja vaat siis viskas viha nagu täiesti ülesse Stalini pettunud Eesti riigi peale. Sest oli läbinud ühe protsessi, mida te ei oleks üldse pidanud läbima, tuleks kohe saamade laps, seda logopeedi oleks palju aega kokku hoitud, närvi ja nii edasi, ehk siis miks ma seda räägin, on see, et Meil on palju ametkondi, aga mõned kohad, kus probleem on tegelikult selles, et seaduse normid ei toeta üldse seda, et lähenemine on inimesekeskne. Et inimene saab vastavalt vajadusele. Ja mida me siis nad nende laste tugiteenused lasteaias koolis, et see on see, kust meie kaasnev tompelt ike tuletame meelde nagu Gloca istumise all, et sõbrad, et päriselt ka, et haridusministeerium, vaadake, kas koolides lasteaedades on olemas, et te peate, et riigikohus ütles ka, et üks oluline asi on see, et kui riik mingid reeglid teeb, siis ta peab vaatama, et seal kusagil on ka järelevalvet, tekib selline ring, et kõik saavad veenduda, et noh, teenust päriselt saadakse, et ei ole nii, et kusagil on ilus norming kirjas, aga aga inimesed avastavad ennast kogu aeg millegi eest võitlemas. Ja mis puutub taastusravisse, siis see on see koht, kus minul on haigekassa poole pealt väidetud, et see tegelikult ei ole nii et see on kuskil on mingid tunnid kirja, siis saab otsa, et tervishoiuteenuse ikkagi lähtub vajadusest, kus on see tõde? Ma arvan, Tšuon neid kohti küll, kus keegi inimene ütleb, et on 21 päeva, siis on läbi. Vot ühesõnaga süsteem, nii nagu inimene on tervik, nii peaks olema ka riik. Kuigi see päris alati nii ei ole. Nii, aga on mõned lemmikteemad, see tegelikult see pilt on siis pilt on ühe ürituse juures, millest ma ei taha rääkida, kunagi oli mingi töömess, oli Tallinnas, oli veidi poliitiline üritus, aga mul oli vaja järjekorda. Et kui ma olen vaadanud, et mis on üks hästi suur osa nagu katu osa muredest, avaldustest, kaebustest, mis meieni jõuavad ja noh, koridorivestlustes ka nendest, mis jõuavad muudesse kohtadesse, on see, et inimene läheb taotlema teenust ja ma räägin nüüd kohalikust omavalitsusest eelkõige tegelikult tervishoiuga on ka võib-olla haridusega ka ühesõnaga inimene, tal on abivajadust, ta vajab mingit teenust, mingit tuge, mingit abi ja siis talle öeldakse, et jah, aga te saate siis, kui järjekord jõuab teieni. Ja siis riigikohus ütles, et et selline jah, aga jõuab siis, kui järjekord jõuab teieni võib-olla ka õige vastus, aga üldjuhul ei ole järjekorras ootamine, abi saamine ehk siis, et see järjekord teatud mõttes on paratamatu, see, mitte miski ei juhtu niimoodi kohe, et täna tahan, homme saan, keegi peab vahepeal midagi korraldama ja see võtab natuke aega, et see on mõistlik, arusaadav ja paratamatu. Aga see, et sul on võimalik istuda kuus aastat, oodata järjekorras ja vaadata, et kas sa nüüd oled, oled jõudnud juba numbrile 333 või neli tükki 576, et see ei ole teenuse osutamine, et kui riigikohus ütles, et omavalitsus peab abi osutama, siis ta mõtles, et päriselt nagu abi osutama. Ja noh, kõige noh, kasutan sõna, jõhkram on järjekorrad millest mina kuulnud olen, on, on olnud just lasteteenustel tugiisikud. Ja on olnud lapsehoiuga ehk siis need teenused, kus siis täiskasvanute puhul isiklikud abistajad, et teenused, kus On ühte inimest vaja selleks, et toetada teiste inimeste lihtsalt nad ei leia neid inimesi, kes oleks valmis toetama teisi inimesi. No see küsimus on, kas nad otsivad piisavalt hästi ja noh, siin koridoris sai räägitud käsunduslepingutest, et kui sa inimese võtad teenust osutama, jättes ta ilma absoluutselt kõikidest sotsiaalsetest garantiidest, et siis sa vist ei osta otsi piisavalt põhjalikult. Ja noh, positiivne on see, et ma olen mitmeid kohalikke omavalitsusi kuulnud, näinud, rääkinud sealsete inimestega, et nad tegelikult on aru saanud, et nad võtavad ka abistavaid inimesi juba töölepinguga, mis on hüppe paremuse poole. Ehk siis riigikohus ütles, et järjekorras olemine ei võrdu teenuse saamisega ja mulle üldse sõnateenus ei meeldi, aga ma kasutan seda, sest kõik kasutavad, et tegelikult on see abi saamine, abi, vajamine, abi saamine. Ehk siis, kui keegi paneb teid järjekorda, siis ärge sellega nõus olge ja siis veel üks. Ja siit ei ole vaja lugeda, et see slaid on illustratiivne tähendusega. Ja selle mõte on see, et mida mina olen ka näinud, palju on see, et eelkõnelejad ütlesid ka, et esmalt peaks abi saama omavalitsust. Kui sa võtad kogu oma julguse kokku ja eestlane üldjuhul ei ole see, kes tahab minna abi küsima, eestlase individualism on ise hakkama surm silme ees, aga saan hakkama. Mina samamoodi. Aga et kui ma võtan ennast siis kokku ja lähen siis ja kui see vastus on see, et ma tegelikult mulle öeldakse, et jah millalgi midagi saate ja see jutt on selline suuline siis see on see, mis päris tihti juhtub, ehk siis mida ei juhtu. Aga peaks juhtuma seaduste järgi, annetes peaks saama noh, natuke üle kantud tantsakad peaks saama mingi paberi, kus on kirjas, et mida te tahtsite, ehk siis mis teie arvates oli teie abivajadus, siis peaks olema see, et omavalitsus ütleb, et jah, ma olen nõus, selline abivajadus on olemas. Või ei ole olemas ja siis peaks seal kirjas olema, et milliseid teenuseid või millise abi peaksite saama, millal te peaksite saama hakkama hakkama saama. Ühesõnaga, mis ajast, kui kaua see kõik peaks olema kirjas. Ja see mõte on see, et te saaksite aru, mis toimus, et Helen siin ütles enne, et et kui inimesel seda revolutsiooni teenuse vajadust välja selgitatakse, siis räägitakse ja see, et see kõik selgelt kirja saaks, et see võtab ka aega ja võtabki, aga see on jube oluline, sest siis alles saab inimene, kes abi vajab aru, et et kas ta saab seda siit või ta peab minema seda kuskilt mujalt otsima või ta peab minema edasi vaidlema. Ja päris paljudes omavalitsustes ei juhtu seda, et pannakse kirja. See tähendab seda, et võib vabalt juhtuda, et te olete küll küsinud, aga võib-olla pole isegi kuskil jälgijate küsisite, ehk siis, kui te küsite mingi aja pärast, et kui kaugele see minu asja lahendamine on siis võidakse teile vaadata, näiteks kui on vahepeal inimene töölt ära läinud, uus on tulnud vaadata otsa ja öelda, et oi, sellega on küll halvasti, et me ei tea sellest midagi, hakake uuesti rääkima. Ehk siis, kui te küsite ja see käib nüüd kõigi küsimuste kõikide taotlemiste kohta. Et kui te küsite, te võite küsida seda suuliselt, te võite seda kirjalikult küsida. Meie lubame, oma kodulehel on kõigile lubanud, et meie võtame vastu videofaile helifaile viipekeelega Me saame hakkama, aga me ise ei oska, kama, kasutame tõlke ja meil on ka olnud. Ehk siis riik tegelikult peab suutma seal, kus kohalik omavalitsus võtta igasuguse tahtmise avalduse taotluse vastu ei pea olema. Ma ei tea mingis suurepärase formulari täpselt täidetud tabelites, piisab sellest, kui inimene ütleb, et tal on vaja ja siis ametkond peab võtma oma teadmisi, oskusi kokku ja selle siis kuidagi kirja panema, nii et oskab seda lahendada. Ja siis ta peab läbi mõtlema, siis ta peab teile kirja panema ja teile selgeks tegema Teira arusaadaval moel. Et kas te saite seda, mida te vajatest vahel ei saa isegi aru, kas sa oled saanud. Üks otsus on jaatav või eitav, et ma teadlikult ei näita ühtegi sõnastust, sest osa nendest on ikkagi absurdi valla sõnastused ja ongi aru saada, et noh, ma siin vabandust Helenile veel, et Helen ütles, et nemad võtavad aega, et inimesed saaksid aru. Jumal tänatud. Sest riigikohus ütles ka üks hetk, et tegelikult isegi ma nüüd ma vabandan, et isegi sotsiaalkindlustusameti ja töötukassa otsused peavad olema inimloetavad. Nad said selle eest selge sõna auhinna. Et päriselt ka, see on väga oluline ja selleks tuleb aega võtta, ehk siis loo moraal on see, et kui te olete läinud ja küsinud abi, siis see eitav või jaatav või osaliselt jaotav või osaliselt eitav otsus, et te peate saama mingi dokumendi, sest see ja see ei ole mitte lihtsalt selleks kraatia oleks, vaid oleks selgus, mida, millal, kus, kas hakkab juhtuma, ei hakka juhtuma ja kui te ei ole sellega nõus siis ja noh, siin on tegelikult kaks seadust, mis ütlevad, et teil on õigus, neid seadusi on veel õigus saada nii-öelda paber. Et nüüd on see koht, kus ma hakkan tegema sellist soojenduse esinemist järgmisele esindajale. Et kui teil on ikkagi tunne, et ei ole nõus, et ei saanud seda, mida te vajate. Ja vahel see tunne on õige ja vahel just vahel on see vale selles mõttes, et riik kõikide asjade puhul ei aita, et noh, see on nagu paratamatu, sest kusagil on mingi rahakoti suurus. Aga aga tuleb vigu, siis tuleb hoolimatus sisse, mida iganes, on need põhilised, kui te saate selle otsuse ükskõik kust on see omavalitsus, on töötukassa, keda pole täna siin, nii et saab nimetada nii et nad ei solvu. Kuigi töötukassa otsused jah, tervitame töötukassat ja need otsused, mida mina olen lugenud, täitsa head. Et, et see on tasuv, tasub teha, esitada vaie, see on, see tähendab samale otsuse tegijale kirjutada eesti keeles, et tegite sellise otsuse, ma ei ole sellega rahul, sellepärast et ja siis vaadatakse läbi 30 päeva jooksul öeldakse teile, et võib-olla kirjutatakse paremad argumendid paremad selles mõttes, et noh, selgemini arusaadav eesti keeles mõistetavalt, sest osa otsuseid, mis ametkondadest välja tulevad, on sellised, et mina olen ka helistanud lugedes. Noh, inimene on pöördunud, mina loen seda, otsustasin, ma helistan sellele, kes selle menetluse läbiviise küsinud, kuidas ma sellest aru saan, et kas see käib minu kohta või see on teil see tüüptekst, mis on igal juhul ja kui see tüüp tekst, et siis äkki järgmine kord ei paneks, sest see muudab kõik selle täiesti arusaamatuks. Ehk siis, kui te ei ole nõus, et see ei maksa mitte midagi eesti keeles, lihtsalt ütlete, ja siis saate 30 päeva aega saate teada. Mis siis ametkond, et kas nad on teinud vea, kas nad teevad selle teile paremini arusaadavaks. Siis.
S1
39:23
Noh, ja siis on muidugi alati see, mina vist ei hakka siin rääkima, et et on olemas alati võimalus ka kohtutee, mis halduskohtu mõttes ei ole väga kulukas. On asju, kus ei ole üldse riigilõivu, on asju, kus on 15 eurot riigilõivu ja ja õigusabi on ka võimalik saada siit. Ja tegelikult jällegi ka halduskohtusse võib lihtsalt kirjutada, et need seal tegid otsuse, mina ei ole sellega nõus, sellepärast et ja halduskohus peab selle tegelikult läbi mõtlema ja kõik need paragrahvid ise üles leidma. Aga ma tahan nüüd ringiga jõuda sinna, kus ma alustasin. Et see oli see reis kuule. Et miks oli vaja järjekordset ametnikku Toompeale, et me oleme nagu selline. Aga ma tunnen, et ma olen nagu mittetulundussektor selles mõttes, et ma reaalselt tegutsegi selleks, et keegi seisaks puudega inimeste õiguste eest ja ma arvan, et Annely ja teie siin kõik teete suurepärast tööd, aga mis on minu eelis ja see ei ole mitte see jah, aga et ma arvangi, et teete suurepärast tööd, minu eelis on see, et minul üks võitlus vähem, mina ei pea võitlema selle eest, et kas mul on palgaraha olemas. Nii et kui mina väsin ära inimesena, siis lihtsalt noh, mina, minu asemele tuleb järgmine, kelle palgaraha on olemas ja lihtsalt nagu tuletabki riigile, kohalikule omavalitsusele, kellele iganes meelde, et kõik inimesed on inimesed ja neil on õigus võrdselt ühiskond osaleda. Ehk siis. Me oleme nagu väsimatu MTÜ, meil lihtsalt nagu on seadusesse sisse kirjutada ei saa ära väsida sihuke veider, veider olukord ja ja see annab võimaluse, et meile kui mingi mure siis tasub meile teada anda, et ja teada anda selles vormiliselt palun lahendage ära, aga teada anda, aga lihtsalt, et näete, et seal on mingi selline halb praktika või noh, mis mind eriti huvitab ja kusagil on hea praktika, et inimesed õpivad teiste hästi tehtud asjades palju rohkem kui teiste vigadest. Sest mis on hästi, see on tõesti innustav. Ehk siis mina olen hästi tänulik, kui kui te muredega pöördute on mingid kohad, kus me ütleme, et te saate kiiremini oma küsimuse nagu lõplikult lahendatud, noh näiteks kui on küsimus, tehti abi, Te küsisite, abi abi ei saanud, siis on mõistlik. Tee on see, et esitada selle Vaidia noh, tulebki minna kohtusse. Aga mõned küsimused, kui te tunnete, et ametkond käitus lihtsalt kuidagi noh, jättis asju tegemata, ei selgitanud, et siis me võtame selle põhjalikult hetke, hekseldame läbi ja, ja muudame loodetavasti seda praktikat ühiselt. Et omavalitsused näiteks ka on väga valmis kuulama seda, mis me arvame. Ehk siis, kui te pole päris nõus sellega, mis juhtus. Ma tean, et see on raske igasugused vaidlemise, et see nõuab energiat, seda energiat on niigi vähe. Aga nagu see Narva kohtulahend, et põhimõtteliselt, et üks vaidlus võib muuta mitte ainult sinu enda elu paremaks, vaid ka teiste jaoks paremaks. Nii et sihuke väike, kutsun üles vaidlema. Ja siis vaie ja meie juurde pöördumine, täitsa tasuta halduskohus, võib-olla 15 eurot liigi lõivu. Vot, ja niimoodi siis maailm peaks tilkhaaval muutuma paremaks. Nii, aga nüüd on see koht, kus mul on selline slaid ja ma oleks vait ja kuulaks teie kommentaare, küsimusi.
S385
39:37
Palun öelge, kes need meie konkreetselt kelle poolde Meie pöördume ja mis Juul.
S1
41:07
Ühesõnaga, need konkreetselt meie on õiguskantsleri kantselei minu nimi on, ühesõnaga, kui te saate internetti kasutada, siis on õiguskantsler poee aga, ja võib ka lihtsalt Juta Saarevet ja need kontaktid, kõik Anneliga toimetame kätte. Siis panin slaidide juurde, ma panen siia numbri, telefoninumbri ja ehk siis õiguskantsleri kantselei ja mida me, mida me teha saame, et meie roll on, kui me näeme, et näiteks omavalitsus, kohaliku omavalitsuse, noh, ma ei tea, oleme täna Rakveres, et siis Rakvere, teil on tunne, et ta ei ole teinud otsust piisavalt kiiresti, ei ole teinud õigesti, ükskõik mis teenuste küsisite, siis see on see koht, kus me saame vaadata, kas Rakvere tegi õigesti. Näiteks sama vallimägi, kus on see halb Gruusia inimesed, kes on, või ratastoolis, et ega seal ei saa liikuda, sa oled sinna kinni. Ehk siis mõned küsimused on need, kus me ütleme, et meil ei ole nagu juriidilist pädevust seda asja, seda üksikjuhtumit minna lahendama, ka meie jaoks on see väga oluline teadmine, kuidas parasjagu läheb, läheb selles mõttes, et ühiskond ei ole veel tegelikult kõigile ühtviisi ligipääsetav, kasutatav, neid takistusi on hästi palju. Et et vahel me saame neid takistusi maha võtta ka niimoodi, et me kirjutame kuhugi vastavate spetsialistide ajakirja, näiteks ajakiri sotsiaaltöö on, kirjutame sinna mingi loo, kõik sotsiaaltöötajad loevad ja läheb ka grammi võrra paremaks.
S1
41:27
Vallimägi saab varem või hiljem korda, see on üks asi, millest ma olen veendunud mai tea ainult selle perioodi pikkust veel, sest seda mulle pole öeldud. Aga saab, sest tegelikult see on noh ühesõnaga kuna ma ei näe käsi hetkel, et siis ma seal, ah näed siis ma vait jääma, annan küsimuseks.
S385
41:47
Mul oleks üks küsimus, kui mul maratakse puue ja Ma nagu ei ole sellega nõus vaidlustanud aga see vaidlustamine, see läheb siis tagasi nendele, kes otsustasid, nagu ma aru saan, eks ole. Aga mismoodi ma teie juurde siis saaks pöörduda?
S1
43:48
Nii see on väga hea küsimus, üldjuhul organisatsioonis on niimoodi, et kui ametnik näiteks ametnik Uta tegi selle konkreetse puude määramise või töövõime otsuse, siis seda vaiet vaatab läbi kas tema ülemus või tema kolleeg, ehk siis keegi kontrollib, kas mina tegin vigu. Aga see küsimus, et millal minu poole või millal meie, millal õiguskantsleri poole pöörduda. Et võib tegelikult igal hetkel, aga kui teil on veel see, kui teil on puue on määratud ja te selle otsusega ei ole nõus, siis me ütleme teile teatete. Et meil ei ole ühte asja, me ei saa öelda näiteks töötukassale, muutke oma otsuse ümber. Me saame töötukassale öelda seda, et kuulge, te venitate liiga kaua, et teie selgitused ei ole arusaadav, inimesed ei saa neist aru, aga ainult kohtusüsteem on see, mis saab öelda, et kuulge, see otsus oli vale, see tuleb ümber teha. Et see on see koht, et kui te veel vaidlete oma puude või töövõime otsuse üle, siis on seda mõistlikum tegelikult teha niimoodi, et te esitate Vaides, lähete kohtusse, aga meile teada anda. Mul on küll, on neid asju, mis on noh, mis on meile ka tulnud, aga me paneme nad seisma selleks ajaks, kui vaieldakse kohtus. Sest ütleme niimoodi, et üldjuhul inimesed, ka ametnikud tahavad teha asju hästi ja vahel on lihtsalt, nii, et kui nemad oma selles igapäevases rutiinis teevad, siis nad ei pane isegi tähele, kus see viga neil on. Vahel on hea, kui keegi vaatab kõrvalt sisse. Ja siis saab selle sõbralikult ära parandada, kui kohtumenetluse käigus juba sisse vaadatakse, siis on nagu noh, võib-olla see sõnavalik on halb, aga siis on juba veidi nagu sõda. Et kui meie, meie saame mingi info sellest, et mõnes valdkonnas on, ma ei tea, venimine on tihtipeale see kõige keerulisem ja teine on see, et ei panda inimkeelset kirja. Et siis me võtame sõbralikult ühendust ja proovime lahenduse leida, mitte kedagi nagu kuidas nüüd öelda. Karistada, et me nagu oleme suunatud sellele, et tulemus oleks elu, muutuks paremaks, mitte see, et keegi saab karistada.
S385
44:09
Et kui ma ütleme, pöördun edasi, eks ole, ei ole rahul, siis ma peaks teise vastuse ka ära ootama. Kindluse mõttes, eks ole, ja siis nagu ma kohtusse läheme, siis võtab aasta kaks miinimum, et see ei ole nii lihtne, et siis ma kaotan kõik oma sissetulekud ära ju.
S1
44:19
Sellest, kuidas täpselt? Vaatan taga istuvale inimesele otsa sellest, kuidas kohtumenetluse ajal rahadega on. Kas sa räägid?
S1
45:17
Jah, jah, igaks juhuks, et vaatasin siin järelkõnelejale otsa, et põhimõtteliselt on kohtumenetlused muidugi ei lähe kaks aastat. Et see on üks selline arvamus, et lähevad igasugused tsiviilvaidlus, et meil on siin Tallinna Sadama juht, kellel oli mingi väga halb kriminaalne olukord, et see vältab aastaid, aga tegelikult halduskohtus sellised tehti inimesele otsus, inimene ei olnud rahul, need ei vält aastaid. Et pigem on ta pigem on ta, kuid ja seal on niikuinii on ranged tähtajad, et kogu aeg, kui ma ei ole rahul, siis ma pean 30 päeva jooksul ütlema, et ma ei ole rahul, et tal ei ole sellist venimist ja seal ei ole seda, et advokaadid on kogu aeg haiged ja et noh, seal ei ole seda venitamistaktikat halduskohtus teie või noh, mõne teise haldusotsuse üksikjuhtumi lahendamisel ei ole. Et need pikad suured asjad, need on teadlikud, ära venitatud. Juristid teevad seda, saavad selle eest päriselt tasu.
S420
45:44
Tähendab, nüüd on nagu öeldakse, kivi teie kapsaaeda mõne muu õiguskantsleri käest saanud ka sellise vastuse oma probleemile sellise mittemidagiütleva ega ei olegi suunatud kusagil poole. Et noh, konkreetselt ma räägin ka nendest kutsehaigete teemadest ja nendest probleemidest, aga me ei tea ka edasi, kuna me pöördusime tee poole küsimusega, et aga kuhu me peaks siis pöörduma, et mis me siis teeme?
S1
46:34
Jah, kutsehaiged on hästi huvitav teema selles mõttes, et seal on, ühtepidi on see, et sotsiaalkindlustusametil on oma skeem, eks ju ehk siis seal on nii, et kui see skeem ei tööta kui see ei ole piisav, sest tegelikult on sotsiaalministeerium ja riigikogu on need, kes muudavad ära normid. Ja noh, teine vaidlus on see, et kui on konkreetne juhtum kellegagi juhtus midagi tööle, et noh, siis ta paratamatult on suunatud seda kohtu kaudu ja siis juba tsiviilkohtus vaidlema tõendamine, et olen kunagi ise olnud ühes vaidluses ka sees, et see on ja see võib venida ja see võib venida mõnuga. Aga ma ei tea, see küsimus, ma arvan, et me peame omavahel täpsustama seda, et et siukest, kui ma annan siin üldise suunised, pöörduge sinna siis üldine suunis varal.
S1
46:59
Nüüd on selline olukord, isegi kui Jutale on veel küsimusi, siis Need tuleb kuidagi esitada telefoni või kirja teel hiljem. Kas sa, Juta, oskaksid öelda peast mingi telefoninumbri kontaktiks, et kes soovib, saab üles kirjutada, sest kui me paneme nad slaidi peale, siis ikkagi inimene, kes võib-olla arvutit igapäevaselt ei kasuta, tegelikult ei saa seda infot kätte.
Eesti Autistide Liit 