„Vabadus. Barjäärideta teekond“

“Libertà è un viaggio senza barriere”

Kokkuvõte

 2016. aasta septembris osales Eesti Aspergerite Ühing 5-päevasel Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu poolt korraldatud õppeseminaril Itaalias Asti linnas Albergo Etico hotellis, kus pakutakse tööd Downi sündroomiga inimestele. Järgnev kokkuvõte on tehtud raamatust, mis tutvustab selle ja sellega seotud projektide tausta ja kogemusi. Raamat sisaldab palju õpetlikku materjali selle kohta, kuidas tagada  inimväärsemat elu mitte ainult Downi sündroomiga, vaid kõigile puuetega inimestele. Samuti on Albergo Etico projekt heaks näiteks sellest, kuidas füüsiline või neuroloogiline erinevus võib kaotada oma negatiivsena mõistetud sisu, kui see erinevus ümber mõtestada ja pakkuda teistest erinevatele inimestele reaalseid võimalusi ja turvalist keskkonda ühiskonda integreerumiseks.

Raamat on kirjutatud 2014. aastal ja tutvustab  Alberto Etico Assotsiatsiooni, projekti „Verso una città etica“ („Eetilise linna poole“ – nimi seotud Italo Calvino raamatutega, „linn“ = eetiline ühiskond) ja “Turismabile” projekti, mis keskendub eetilisele ja ligipääsetavale turismile. Raamat on tõlgitud 2015. aastal inglise keelde.

Alustatakse võtmesõnade esiletoomisega – külalislahkus, ligipääsetavus, integratsioon. Ideaaliks on ühiskond, kus kõigil on ühesugused võimalused, sealhulgas puuetega inimestel, kellel seni ei ole olnud teistega võrdseid võimalusi.

„Eetilise linna poole“ projekt – suunatud puuetega inimestele reisimise ja muude võimaluste võimaldamisele, lisaks võrdõiguslikkuse suurendamisele turismimajanduses. „Turismabile“ projektiga on tegelenud aastaid Torino linna raskustesse sattunud (puuetega) inimeste nõukogu (Council for the People in Difficulty), on korraldatud teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ja korraldatud turismivaldkonnas koolitusi. Albergo Etico lisas sellele noorte puuetega inimeste kaasamise tööellu. Oluline on olnud dialoogi arendamine riigipoolsete otsustajatega ja eraettevõtjatega.

Lähtutakse filosoofiast, et turism on tänapäeval kujunenud üheks kõige olulisemaks sotsiaalseks vajaduseks ja kujutab seega endast inimõigust, mis peaks olema kõigile kättesaadav, sõltumata inimese sotsiaalsest, majanduslikust, tervislikust jne staatusest. Turism peaks olema muuhulgas kättesaadav ka psüühiliste, motoorsete ja sensoorsete erinevustega inimestele. Lisaks tuleb arvestada eridieeditel inimeste, allergiatega inimestega, vanurite erivajadustega, ja muude eluraskuste all kannatavate inimestega. Lisaks tuleb olla tolerantne kõigi kultuuriliste, sotsiaalsete, individuaalsete erinevuste suhtes, ja arvesse võtta kõigi inimeste inimõiguseid.

Projekt „Download Albergo Etico“ sai alguse 2006. aastal erinevate elualade inimestest koosneva sõpruskonna ühisideest. „Download“ tähistab allalaadimisele sarnast töötamisoskuste sünteesi ja tavaellu ülekandmist puuetega inimeste jaoks (ja ka Downi sündroomi). Sooviti, et Niccolò nimeline Downi sündroomiga noormees saaks lõpetada hotellinduse alase koolituse ja võeti ta restorani praktikale. See keskkond mõjus talle hämmastavalt hästi ja ta sai Tacabanda restorani ja kogu projektiga seotud laiema liikumise sümboliks. Praegu on tal püsiv tööleping ja ta juhendab teisi puuetega inimesi. Võeti järjest rohkem Downi sündroomiga noori praktikale, leiti neile praktikavõimalusi ka festivalidel üle kogu Itaalia, astuti üles mitmete maratonide avamisel.

Kõik see on tekitanud palju huvi selle projekti vastu Itaalias. Tehakse koostööd puudega noortele õppimis- ja elamisvõimaluste pakkumiseks farmide, kohvikute, müügikohtadega, tapamajadega, sööklatega, restoranidega, spaade ja hotellidega.

Oluline on olnud koostöö noorte endi ja nende perekondadega ning spetsialistidega selle mudeli pideva täiustamise suunas. Mudeli aluseks on Maria Montessori kirjutised.  Tehti koostööd ka „La Capriola“ fondiga Davoses, Šveitsis, kus kasutatakse Albergo Eticole sarnaseid meetodeid. http://www.lacapriola.ch/ – Šveitsi projekt tegeleb samuti puuetega inimeste väljaõpetamisega hotellis ja restoranis töötamiseks.

Avalikust sektorist ja mujalt on ka tulnud umbuskset suhtumist ja hirmu uue lähenemise ees. Aga on ka olnud palju toetavat suhtumist ja rahalist tuge. Järk-järgult on suurendatud osalevate noorte töörollide vastutust nende iseseisvuse suurendamiseks erinevatel üritustel osaledes. Projekti toetasid mitmed kunstnikud, kes annetasid oma töid ja kujundasid projekti logo.

Psüühiliste erivajadustega inimesel on õigus tööd saada vabal tööturul ja mitte ainult välismaailmast eraldatud suletud keskkonnas, nagu praegu enamasti on. Sõltumata töökohast on oluline töö leidmisel ja töötamise toetamisel keskenduda konkreetse puudega inimese tugevustele ja annetele ja puudest tulenevate piirangute minimiseerimisele. Teistes riikides on selleks olemas job coachinguga tegelevad tugiisikud. Oluline on luua paindlik ülimalt individualiseeritud töökoht puudega inimesele. Selleks peavad kõik osapooled – inimene ise, tema vanemad ja lähedased, eelmised tööandjad, õpetajad jne – omavahel tihedalt suhtlema töökoha loomise faasis.

Psüühilise puudega inimese iseseisvumiseks on vaja  harida mitte ainult puudega inimest, vaid ka tema perekonda ning tema töökoha kliente. Perekonda tuleb harida puudega noores mitte taastekitama pärast iseseisvumist ülekaitsmisest tingitud alaväärsust või õpitud abitust. Seetõttu peavad perekonnad nägema noori oma töökohal iseseisvalt tegutsemas ja uudseid kogemusi kogemas. Sõltuvalt olukordadest võib perekondadel lasta osaleda ka väljaõppeprotsessis.

Loodud on Itaalia „superemade“ võrgustik – Downi sündroomiga laste emad, kes vahetavad omavahel kogemusi, toetavad aktiivselt oma laste integreerumist ühiskonda. Sellest on arenenud perekondade võrgustik – reaalne organisatsioon, mille liikmeks olevad perekonnad saavad võimaluse reisida Itaalias neile võõrasse linna ja neid majutatakse võrgustiku teiste perekondade juures. Nõnda vahetatakse kindlate reeglite alusel kogemusi. Arendatakse ka kogemusnõustamist Downi sündroomiga laste värsketele emadele, kelle jaoks nende vastsündinutega toimetulemine on uus ja hirmutav teema.

Psüühiliste erivajadustega inimeste jaoks on hotell ideaalne õpikeskkond neile töötamise õpetamiseks, sest hotell on mitmes mõttes väga kodu moodi, sealsed tööülesanded on samuti väga sarnased koduse majapidamise ülesannetega. Seetõttu õpivad nad seal ka kodutöödega paremini toimetulemist. Kodu on tihti ainuke koht, kus sellised inimesed tunnevad end turvaliselt. Seal leidub nii sotsiaalseid kui mittesotsiaalseid ülesandeid, mis võimaldab järk-järgult nende inimeste sotsiaalsust suurendada ja anda neile järjest rohkem võõrastega suhtlemist nõudvaid ülesandeid. Ametiriietus ja kindlad reeglid teevad puuetega inimestele võõrastega suhtlemise õppimise lihtsamaks, aidates ühtlasi oma emotsioone kontrollida. Uudsete ülesannete sooritamisel peab tekkima harjumuslikkus, seega peab neid tegema järjekindlalt pikema aja jooksul. Lisaks aitab oskusi kinnistada, kui nad saavad uusi asju ja suhtlemist katsetada erinevates keskkondades – töökohas, koolituskohas ja kodus.

Juhendaja roll on kõige olulisem ja peamiselt tuleb õpetada mitte oskuseid, vaid vastutusega järjest suuremat toimetulekut seejuures emotsionaalset heaolu säilitades. Juhendaja peab töötama tihedas koostöös perekonna ja kõigi teiste spetsialistide ja muude inimestega, kellega juhendatav kokku puutub. On väga kasulik, kui kõik juhendatavaga kokkupuutuvad inimesed lähtuvad ja on teadlikud tema jaoks paika pandud individuaalsest õppekavast.

Albergo Eticos rakendatav väljaõppemudel on seotud konstruktivistliku õpikäsitlusega, mille järgi õppimine toimub konstruktiivselt tegevuse käigus ja ei tähenda passiivset teadmiste vastuvõttu. Õppija on konstruktivistlikus õppimiskäsitluses ise aktiivne ja iseseisev ning valib tegevuse, edasiliikumiskiiruse ja määrab hindamise. Õpetaja on toetaja, kelle roll on pigem suunata, mitte anda valmisteadmisi. Õppekeskkond mängib selle käsitluse järgi olulist rolli õppimisprotsessis. Hotellikeskkond on esteetiline ja hubane ja mõjub puuetega inimestele ühtaegu rahustavalt ja stimuleerivalt.

Üleminek väljaõppelt päristööle tuleb väga hoolikalt planeerida kõigi osapoolte ühistööna, seejuures on väga oluline loovus ja paindlikkus sõltuvalt inimesest ja situatsioonist. Tuleb väga palju tähelepanu pöörata töö algusfaasile ja seejuures teha kõik selleks, et uute töötajate kõigi nii väljendatud kui väljendamata erivajadustega arvestataks. Juhendaja peab mõistma, mis on uue töötaja potentsiaal ja mis on peamised tööl toimetuleku raskused, et ta saaks välja pakkuda lahendusi. Esimesed tööülesanded määratakse lähtuvalt indiviidi vajadustest ja aegamööda hakkab ülesannete osas toimuma rotatsioon. Ülesannete rotatsioon või vahetamine on hädavajalik, et soodustada töötajate omavahelist vastastikust abistamist ja koostööd. Õppijaga kontakti saamiseks on mitmeid võimalusi, üks kõige tänuväärsemaks osutunud võtteid on temaga vahetada muljeid telesaadete kohta.  Juhendaja ja juhendatava vaheline usalduslik läbisaamine on võtmetähtsusega ja võimaldab seada lühiajalisi, keskmisi ja pikemaajalisi eesmärke iseseisvumisel.

Juhendaja on tähtis väljaõppe ajal Albergo Eticos, kuid juhendaja roll muutub veel palju tähtsamaks, kui juhendatav siirdub tööle kuhugi mujale. Juhendatav peab saama juhendajale toetuda nii raskustes kui ka rõõmudes. Uus keskkond tekitab alati noortes puuetega inimestes suurt ärevust ja muid emotsioone, võib mõjuda ka lausa halvavalt. Seda aitavad vältida:

• Ametiriietuse kandmine. Albergo ametiriietuse kirjeldus (vt raamatust). Ametiriietus soodustab meeskonnavaimu, grupi liikmena tundmist, ja ka enda identiteedi arengut. Ametiriietust pannakse positiivselt tähele ka väljaspool töökeskkonda näiteks üritustel firmat esindades. See tekitab teistes puuetega noortes tahtmise samuti programmiga liituda.
• Distsipliin. Iga koolituspäeva alguses seisavad kõik koolitatavad poolringis ja kontrollivad, et kõigi ametiriietusega oleks kõik korras. Juhendaja juuresviibimine muutub aja jooksul seejuures ebavajalikuks, kuna noored omandavad kriitilise hinnanguvõime ja detailitaju. Uued meeskonna liikmed võivad siis ka end tutvustada ja kõik võivad väljendada seda, mis nende jaoks on hetkel oluline. Selle protsessi jälgimine aitab ennustada seda, mis turbulentsid või emotsioonid võivad tööpäeva kulgu mõjutada.
• Turvalisus. Juurutatud on stopp-protokoll, mis koosneb ühest sõnast, mille lausumisel kõik peavad tarduma ja loobuma toimetatavast tegevusest, ja seda sõna saatvast liigutusest (visual action). See on oluline ohtlike situatsioonide vältimiseks ja mitmesuguste emotsionaalsete pursete või sööstude ohjamiseks. Juhendaja suhtleb juhendatavaga kui täiskasvanud inimesega professionaalsetel alustel ja siiralt ja annab talle mõista, et täiskasvanud inimesed loobuvad sellistest lapsikutest teistega manipuleerimise võtetest nagu need lapsikud jonnihood, mis paljude puudega noorte seas levinud on ja mille säilimist täiskasvanueas on soosinud lähedaste sageli ebaadekvaatne suhtumine.
• Harjutamine. Parimad juhendajad kasutavad tööde tutvustamiseks vähe ja väga hoolikalt valitud sõnu, vältides juhendi kordamist, peamiselt näidatakse tegevust ette ja juhendatav püüab järgi teha. Juhendaja jälgib ja näitab uuesti sama tegevust või seda, kuidas juhendatav saaks seda paremini teha oma individuaalsete erisustega arvestades. Selle harjutamise ajal peab olema ühe juhendaja kohta üks juhendatav. Restoranitöö nõuab ja arendab kõigi erinevate tajumeelte (haistmine, kuulmine, nägemine, kompimine) koordineeritud kasutamist ja aitab arendada ka erineva informatsiooni põhjal õigete otsuste vastuvõtmise võimet.
• Kord. Korrastatud ruum, iga tööriist oma kindlas kohas jne – see muudab kõik palju lihtsamaks ja kergemini teostatavaks. Korra hoidmise õpetamiseks võib alguses kasutada visuaalseid abivahendeid (näiteks pilt, kus on kõik, mis käib teatud kindlasse sahtlisse, või ka lühivideod). Toidu valmistamisel võib pärast jagada omavahel erinevate inimeste poolt valmistatud toitu, et toimuks automaatne enese korrigeerimine tehtud vigade osas.

Oma töötulemuste jagamine teistega nii töö juures kui hiljem ka kodus võimaldab saada ka palju positiivseid emotsioone – nii toimub oskuste „downloadimine“ kunstlikust töökeskkonnast loomulikku kodukeskkonda. Selle kaudu lisandub eneseväärikus ja ka improviseerimisoskus, kuna kodukeskkond on siiski mõnevõrra erinev.

Albergo Etico’s näevad külalised läbi klaasi, kuidas puudega inimesed köögis töötavad koos teistega. See võimaldab teistel ka näha, kuidas toimub õpetamine, et oleks lihtsam mudelit mujal üle võtta. Samuti võimaldab see näha peredel, kuidas noorte toimetulek ja oskused on arenenud, tunda nende üle uhkust ja muuta oma suhtumist neisse. Noortele tuleb õpetada ka seda, kuidas teistelt nõu küsida, kui ise hätta jäädakse millegagi.

Iseseisvuskooli olemust võib metafoori abil iseloomustada  emotsionaalse tsentrifuugina. On vaiksemaid hetki, mida kasutada ettevalmistuseks, ja stressirohkemaid hetki. Stressirohkemad hetked on puuetega noortele väga rasked taluda, kuid on võimalik neid sellega üha paremini toimetulemiseks motiveerida ilma nendega karm olemata. Siiski igaüks liigub toimetulemise suunas oma tempoga. Perekonnad võivad mängida nii soodustavat kui pidurdavat rolli.

Juhendaja õpetab juhendatavatele ka füüsilisi harjutusi, et tööga paremini toime tulla. Harjutuste raskusastet suurendatakse järk-järgult ja jälgitakse ettevaatusabinõusid. Mitmete hotellitöödega paraneb füüsiline vorm ja enesetunne iseenesest. Harjutamise kaudu suudetakse töid teha lõpuks ka täielikus pimeduses. Albergo Etico korraldab iga kuu teadlikkuse tõstmiseks „õhtusööki pimeduses“, kus õhtusöögi ajal valitseb kottpimedus ja toitu serveeritakse pimedate poolt ja pimedad õpetavad ürituse osalistele, kuidas pimeduses liikuda. Sellisel õhtusöögil klientide kõigi vajaduste eest hoolitsemine on puuetega inimestele päris suur väljakutse, kuna kliendid võivad näiteks paanikasse minna. Paljud saavad siiski suure elamuse ja tulevad järgmine kord uuesti koos oma sõprade ja lastega. Downi sündroomiga praktikandid saavad nende üritustega toimetulemisest suure terapeutilise eduelamuse.

Praktikantide iseseisvuse suurenemisele aitab suuresti kaasa igasuguse spordi harrastamine. Sport on abiks paljudel tasanditel ja kujutab endast ka kommunikatsioonivõimalust. Treeningu intensiivsust tuleb suurendada personaliseeritult järk-järgult. Jooksmine, nordic walking, pikad kepikõnnimatkad aitavad vabastada pingeid, vähendada agressiivsust, elada välja puudega seotud frustratsiooni, parandada rühti, vastupidavust, iseseisvust ja muid tööl vajalikke omadusi. Albergo on teinud koostööd Alpignano judo-keskusega, kus erijuhendamise tulemusel on praktikandid saavutanud suurepäraseid kehafunktsioonide paranemisega seotud tulemusi.

Projekti töös käigus ollakse tähele pandud, et väga oluline nii füüsilise kui psühholoogilise paranemise, stressi, valude ja väsimuse leevendamise seisukohalt on ka massaaž. Praktikantidele õpetatakse enesemassaaži, kuid seda teevad praktikantidele ka spetsialistid. Tuleb arvesse võtta, et täiskasvanud puuetega inimesse suhtutakse sageli kui  lapsesse, mida ta ei ole. Allasurutud ja infopuuduse tõttu segadust tekitav seksuaalsus tekitab nende jaoks suurt stressi, mis võib mõjuda tervisele halvasti.

Eneseväärikuse tõstmiseks ja enese väljendamiseks on väga hea vahend muusikateraapia. See soodustab rahunemist, keskendumisvõimet. Vaikuse kuulamise praktika tuleb kasuks ka hotellitöös ja sellega tegeldakse ka näite- ja muusikaringides. On korraldatud trummiringe, kus osalevad puuetega noored koos tavaliste noortega, mis on soodustanud puuetega noorte integreerumist ühiskonda ja eelarvamuste vähenemist.

Iseseisvuskool („Accademia dell’Indipendenza“) on kolmeaastane praktikaprogramm Albergo Eticos. Kolm aastat on keskmiselt sobiv periood tõelise iseseisvuse tekkimiseks. Õpitakse ööpäevaringselt elama hotelli personaliruumides. Albergo Eticos tegelikult ei ole assistente ega juhendajaid, ainult kolleegid. Kõige kogenum neist juhendab uustulnukaid. Toimub initsiatsioon lapseeast täiskasvanuikka. See on üsna kummaline kool, kus ei ole koolipinke, vaid toimub toimekas askeldamine, pidev naeratamine ja oma ametiriietusele suure tähelepanu pööramine.

Raamatus jutustatakse lühidalt paari perekonna lugu, kus nendes peredes kasvav noor inimene tuli kolmenädalasele praktikale Albergo Eticosse. Plaanis on ehitada hotelli töötajatele eraldi eluruumid, kus imiteeritakse hotelli hubast keskkonda, kus valitseb kord.

Need puudega inimesed, kes praktikale saabuvad, on enamasti väga madala enesehinnanguga, kuna ka täiskasvanuna suhtutakse neisse kui haigetesse lastesse. Albergo Eticos ei kasutata nendega lastega rääkimise kõnemaneere ja praktikantide rahulolu paraneb oma igapäevaste tegevustega järjest paremini toime tulles. Kui nad tulevad toime ka meeskonnatöös, siis see aitab veelgi tõsta eneseväärikust, iseseisvust ja õpetab teisi toetavat suhtumist.

Oluline oskus iseseisvuse arendamisel on õppimine ringi liikuma väljaspool tuttavlikku keskkonda linnas – tänaval ja kasutades avalikke transpordivahendeid. Et see oleks võimalik, vajatakse suhtlemisoskuste, liikluse mõistmise, orienteerumisvõime arendamist. Eriti midagi karta pole, sest need puudega inimesed on loomu poolest ettevaatlikud. Esialgu on iga omaette minek linna kindla eesmärgiga missioon, mille puhul tuleb ette läbi mõelda kõik raskusi tekitada võivad asjaolud ja julgustada praktikanti nende kõigiga toime tulema. Võidakse kasutada spetsiaalseid abivahendeid (nt vile, spets märgid), ka ametiriietus paistab silma ja suurendab turvatunnet. Ametiriietuse järgi tuntakse praktikante ära, tervitatakse ja aidatakse neid vajadusel. Linna peal võõrastega suhtlemine ja kontaktide loomine soodustab iseseisvumist. Ühtlasi on nad nõnda eeskujuks teistele puuetega noortele, kes saavad inspiratsiooni samas või sarnases projektis osalemiseks. Üldiselt teab praktikant ise, millal on tema jaoks õige aeg minna esmakordselt iseseisvalt linna peale liiklema. Ühel erijuhul (Stefano) on isegi tehtud ära juhiloaeksamid. Linna tundmine aitab jagada hotelli klientidele vajalikku infot ja neid vajadusel saata.

Hotellis püütakse pakkuda praktikantidele ka erinevaid tööväliseid tegevusvõimalusi. Paljudele on meeldinud taimede ja köögiviljade kasvatamine, loomade eest hoolitsemine. See kõik aitab arendada erinevaid oskusi ja saada iseseisvamaks. Loodetakse algatada projekt, mille nimi inglise keeles on Bio Ethic Park – eraldi põllumajandustsoon, kus Alberto Etico praktikandid saavad tegeleda aianduse ja loomadega. Pargi eest hakkaks lisaks hoolitsema vabatahtlikud, vanurid, koolid.

Alberto Etico struktuur on hierarhiline ja igaühe rolle austatakse. Samal ajal on tööatmosfäär väga pingevaba ja nauditakse omavahelist suhtlemist. Professionaalsetel alustel klientidega suhtlemine soodustab puudega inimestest  ja inim-mitmekesisusest positiivse kuvandi tekkimist. Albergo Etico puudega noored  töötavad nüüd üle kogu linna erinevates asutustes, linnateatri kohvikus, teevad catering-töid erinevatele organisatsioonidele, osalevad erinevatel üritustel. Ühiskonda integreerumist soodustavad faktorid:

1. Äratuntavus ja võõrastes uudishimu tekkimine iseseisvumist sümboliseeriva ametiriietuse kaudu.
2. Nähtav kohalolu linnaruumis. Kõik juhendajate hulka kuuluvad poeomanikud teevad oma ärist „kohtumispaiga“, kus praktikantidel on võimalik suhelda linnainimestega.
3. Professionaalne suhtumine. Laitmatu välimus, absoluutne siiras sõbralikkus ja lihvitud suhtlemisoskused on veenvaks tõendiks ka kõige nõudlikumate klientide jaoks, et mudel töötab. Ka poliitikute jaoks, kes kohaliku omavalitsuse tasandil teevad sellest lähtudes sotsiaalset integratsiooni soosivamaid otsuseid.
4. Restorani pidulik avatud suhtlemist soodustav õhkkond. Restorani külalised on tavaliselt heas tujus ja õhtusöögi käigus kaovad teistsuguste inimestega suhtlemist takistavad barjäärid.

„Turismabile“ projekti taga on teooria, mille kohaselt on reisimine, ligipääs kultuurile ja rõõmutekitavatele elamustele kõigi inimeste inimõigus. Projektil on olnud suur mõju institutsioonidele, reisibüroodele ja teistele selles osas, mis puudutab kõigi reisijate vajadustega arvestamist. Propageeritakse järgnevaid põhimõtteid:

• Ligipääsetavad ehitised ei ole mitte ainult ligipääsetava turismi arendajate eesmärk, vaid igasuguse külalislahkuse ja universaalse meeldivuse alus kõigi turismisihtkohtade puhul;
• Ei eksisteeri tõelist majutusalast professionaalsust, kui seejuures ei ole loobutud puuetega ja diversiteediga seotud eelarvamustest;
• Ligipääsetavus ei tähenda piirdumist sihtkoha ligipääsetavuse-märgise kaudu tähistamisega. Märgisega peab kaasnema põhjalik nimekiri reaalsete kohanduste kohta, mis aitab reisijal paremini valida just selle turismiasutuse, mis tema vajadustega kõige paremini sobib;
• ligipääsetavuse ja selle tingimuste selge, täielik ja reaalsusele vastav kirjeldus on erivajadustega turistide jaoks esmane külalislahkuse komponent.

„Turismabile“ projekti mõjul on neid põhimõtteid viimase viie aasta jooksul tunnustanud paljud turismiettevõtted. Mõtteviisi muutuse mõjutamine on üks asi, mis seob projekti Albego Eticoga. Lisaks on veel ühiseid komponente:

• Mõlemad projektid on innovaatilised, teedrajavad ja pretsedentitud Itaalia ühiskonnas;
• Mõlemad projektid on alguse saanud Piedmontis, mis on saanud uudsete nii riigi kui rahvusvahelisel tasandil levivate algatuste kasvulavaks;
• Mõlema projekti keskmeks on puuetega inimeste inimõigused (õigus töötada, õigus reisida) ja sellele teemale lähenetakse innovatiivsel moel, mis purustab aegunud kuvandeid sellest, kuidas puuetega inimestesse peaks suhtuma.

Niisiis, mõlemad projektid on üldsuse jaoks end tõestanud nii teooria kui faktide tasandil. Mõnes mõttes kujutab Alberto Etico endast „Turismabile“ edasiarendust, sest lisaks puuetega inimeste kaasamisele reisijate hulka kaasab Alberto Etico mõlemapoolselt puudega inimesed ka oma töötajate hulka. Tegu on väikese kultuurilise revolutsiooniga nii turisminduse kui tööhõive valdkondade jaoks.

Puudega inimesele töö pakkumine tõstab hotelli külastaja silmis hotelli mainet, olles tunnistuseks ettevõtte omanike sotsiaalsest vastutustundest – mitte ainult kasumile, vaid kogu ühiskonna huvidele, jätkusuutlikkusele orienteeritusest ja innovaatilisusest. Sotsiaalse vastutustunde mõiste omandab turismindussektoris järjest enam kaalu. Olles õppinud suhtlema puudega töötajaga, on palju lihtsam suhelda ka puudega klientidega ja nii on võimalik neile pakkuda paremat teenust. Kui klienti võtab hotellis vastu Downi sündroomiga inimene, siis see sööbib oma üllatavusega mällu ja pakub positiivse elamuse ning kliendi maailmapilt muutub. Kogu piirkond seostub mujalt tulnud külalise jaoks eetilisuse ja tolerantsusega ja mitte ainult kommertsiga. Downi sündroomiga inimeste presenteerimine ka turunduses võib olla väga edukas turundusstrateegia, aidates algusest peale näidata äritegevuse seotust positiivsete emotsioonide ja väärtustega. See meelitab ligi eetilisi ja vastutustundlikke turiste.

Varem on rõhutatud vastustundliku turismi mõistet ainult turisti vaatepunktist. Arvati, et turist peaks austama kohalikku keskkonda, kultuurilisi iseärasusi ja erinõudeid. Turismabile ja Alberto Etico projektide eesmärgiks on vastutustundliku turismi mõistet laiendada ka turismiettevõtetele kehtivaks. See tähendab seda, et ettevõtted võiks austada ka turistide ja lisaks samuti oma töötajate iseärasusi, erivajadusi ja mitmekesisust, lähtudes võrdväärsuse, ligipääsetavuse, kaasatuse ja külalislahkuse põhimõtetest.

Raamatu lõpuosa sisaldab paari lühiintervjuud mitme Downi sündroomiga hotellitöötajaga klientidega suhtlemise teemal, kus nad demonstreerivad oma professionaalseid oskusi ja teadmisi.

Kokkuvõtte teinud:
Kaarel Veskis
MTÜ Eesti Aspergerite Ühing
http://www.aspergerid.ee

vt ka: www.albergoetico.it