Ekstraverdid, te pole ainsad!

Suvepuhkused hakkavad lõppema ja inimesed naasevad tööle. Inimkonna neuroenamus ehk ekstraverdid pakatavad suvel kogutud energiast ja seda keerulisem aeg on ees inimsoo introvertse vähemuse esindajatel, kirjutab Birgit Soans, Eesti Aspergerite Ühingu juhatuse esinaine ja foorumite omamoodi.net ning  saeioleyksi.ee moderaator.

Algava tööaasta puhul tahaksin edastada väikse meeldetuletuse kõikidele neile, kelle jaoks suhtlemine on imelihtne: teie töökaaslane, kes hoiab omaette, ei sädista kolleegidega, kasutab ehk töötades isegi kõrvaklappe, võib küll tunduda teile veider, kuid tavaliselt ta ei ole ülbe, pirtsakas, halvasti kasvatatud mühakas, kellele kleepida külge mõni solvav silt. Seda kuulen enda suureks kurvastuseks inimesi igapäevaselt oma töökaaslaste kohta kasutavat.

Introvertide ja autistide jaoks on suur saavutus ainuüksi iga päev inimeste keskele laekumine, rääkimata siis kõigest muust töökollektiiviga seonduvast, mis pole otseselt tööülesannetega seotud. Meid häirib müra ja ere valgus ning teised keskkonnategurid, mis ehk teid, ekstraverte, isegi silma pilgutama ei pane. Meie jaoks võivad need elemendid olla nii häirivad, isegi piinavad, et me tunneme end kas äärmiselt ebamugavalt või halvemal juhul pole nende tõttu ajuti võimelised isegi tööülesandeid täitma. Täpselt samamoodi nagu teil on põhjus, miks te janunete pideva suhtlemise ja inimkontaktide järele, on meil põhjus, miks me hoiame omaette: me oleme indiviidid oma eripäradega. Ja meil on õigus sellised olla täpselt samamoodi, nagu teil on õigus olla meie täielikud vastandid. Meie silme läbi on teil suhtluse kvaliteedi mõõdupuuks kvantiteet – täiesti ulmeliselt lahti hammustamatu kontseptsioon, kui minu käest küsida. Te harrastate pidevalt tegevusi, mis meie jaoks võrduvad loomapiinamisega, ise seda nautides, kuivõrd meil tuleb teid lihtsalt välja kannatada, et tööd jätkata.

Minu jaoks näiteks on normaalne veeta 95 protsenti ajast omaette, ent siiski omada häid ja täisväärtuslikke suhteid. Kuidas see võimalik on, küsiks ekstravert, kelle jaoks välistab esimene tingimus ju teise – asi, mida mina suudan taas mõista vaid empaatiaga kombates, aga mitte kogemuslikult.

Siiski tuleb meil ühes maailmas hakkama saada. Ja siin on abiks teadmine, et „normaalsus” on äärmiselt suhteline mõiste. Kõik inimesed pole „nagu mina”, kuid väärivad siiski austust ja tähelepanu.

Niisiis, ekstraverdid, kuigi teid on arvuliselt palju, ei ole te ainsad loomad issanda neurodiversiteedi loomaaias. Püüdke sellest aru saada, võtke end kokku ja laske oma kolleegidel elada.

Allikas: Linnaleht

Advertisements