Olen õppinud Tartu ülikoolis kirjandust ja keeleteadust, töötanud arvutilingvistika valdkonnas Tartu Ülikoolis ja Eesti Kirjandusmuuseumis. Olen olnud Eesti Autistide Liidu (end. Eesti Aspergerite Ühing) juhatuses alates selle asutamisest 2014. aastal.
Soovin osaleda Arvamusfestivali arutelus, kuna näen erinevat tüüpi ebavõrdsusega (nii majandusliku ebavõrdsuse kui ka paljudel muudel viisidel meie ühiskonnas väljenduva ebavõrdsusega) ning inimõiguste kaitsega seotud diskursusi ühtse probleemipuntrana, mille lahti(h)arutamisele tuleks pöörata kindlasti palju rohkem avalikku tähelepanu. Mis on tegelikult see, mis takistab meid teistega piisavalt arvestamast, üksteisest hoolimast ja üksteisele piisavalt tähelepanu pööramast? Mida saab igaüks teha selleks, et ebavõrdsust ja hoolimatust oleks vähem? Usun, et vastused nendele küsimustele ei ole tegelikult väga keerulised.
Pildistas: Mari Muhel
Umbes seitse aastat tagasi sai minust taimetoitlane. Üheks selle põhjuseks oli see, et soovisin ise oma läbimõeldud elustiilimuudatuste kaudu suurendada hoolivat käitumist nii meie planeedi teiste elanike – loomade – , kui ka iseenda ja oma tervise vastu.
Mitmekesisus on üks keskne mõiste, mille suurem väärtustamine on minu meelest ülioluline nii inimühiskonna paljudes valdkondades kui ka loodusliku tasakaalu säilitamiseks (biodiversiteet). Olen kirjutanud raamatu neuroloogilise mitmekesisusega arvestamise olulisuse kohta (“Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks”, ilmunud 2018, kirjastus Pilgrim). Ent arvan, et meie praeguse tarbimiskeskse majandusmudeli puudujäägid on seotud märksa laiemalt mitte ainult autistide, vaid peaaegu kõiki meid ühel või teisel moel puudutavate, kas meie endi või meile lähedaste inimeste üleliigsest stressist ja väljapääsuta näivatest keerulistest elusituatsioonidest tulenevate probleemidega. Selliseid probleeme kogevaid inimesi sildistatakse muuhulgas erinevate psühhiaatriliste “häirete” halvustavalt kõlavate ja sotsiaalseid stigmasid esilekutsuvate siltidega, justkui inimene ise oleks oma traumaatilistes kogemustes ja eluraskustes süüdi. Iga keerulise saatusega inimese loosse eraldi süvenedes aga ilmneb, et põhjusi tuleks näha märksa laiemas kontekstis ja inimsaatusi tuleks näha pigem kõigi teiste – nii kõigi meie kui ka meie eelkäijate ja järeltulijate – saatustega väga paljude seoste kaudu tihedalt läbipõimununa. Minu seisukohti sobib Arvamusfestivali arutelu minupoolseks tutvustuseks võibolla päris hästi kokku võtma üks minu lemmiktsitaate:
„On vaja, et ühiskond arvestaks nende teistmoodi inimeste vajadustega, kes on tundlikud, loova natuuriga või emotsionaalsete traumadega, kes eelistavad panustada oma kogukonna hüvanguks, allumata konkurentsi, materialismi ja individualismi normatiividele. Selleks et saaksime tõeliselt aidata psüühikahaigeteks tembeldatavaid, peame ümber mõtestama “normaalsuse” samamoodi, nagu juba oleme ümber mõtestamas seda, mida tähendab kuulmise või nägemise puudumine või füüsilise liikumisvõime piiratus. Võrdsete võimaluste tagamine ja ebatavalistest inimestest hoolimine on lõppude lõpuks meie kõigi huvides. Meil on vaja hukka mõista teistmoodi inimeste ükskõik mis moel ilmnev diskrimineerimine ja selle asemel küsida, kas on tõepoolest mõistlik kohaneda haiglase ja survestava ühiskonnaga, mis üsna mitmes mõttes tegelikult käitub ise päris hullumeelselt. Sotsiaalne puudekäsitlus tähendab seda, et erinevusi tuleks aktsepteerida ja lõpetada vaesuse ja ühiskondliku rõhumise tagajärgede käsitlemine meditsiiniliste probleemidena. Meie vajadused on tihedalt seotud laiaulatuslikumate vajadustega sotsiaalse õigluse ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse järele.“
– Will Hall, “Harm reduction guide to coming off psychiatric drugs and withdrawal”
Ma ise ei kuulu ühtegi seksuaalvähemusse ega ole ka naissoost, kuid mul on lihtne mõista feministide ning LGBTQ-aktivistide seisukohti, kuna ajalooliselt on kõik need inimõigusliikumised (neurodiversiteedi-, kognitiivse vabaduse, patsientide, nii füüsiliste kui mittefüüsiliste puuetega inimeste huvikaitse, feministide, seksuaalvähemuste, veganite, aga ka kõigi teiste haavatavamate ja sageli väärkohtlemist taluma pidavate inimrühmade, nt laste ja eakate inimõigusliikumised) ja nende püüdlused omavahel tihedalt seotud ja sarnased. Kõigi nende liikumiste üks põhieesmärke on pöörata tähelepanu sellele, et ei ole õige nõuda kõigi inimeste allumist teatud, kahjuks tänaseni levinud, loomuliku mitmekesisuse, inimväärikuse ning personaalse vabaduse olulisust eiravatele normidele ja standarditele. On oluline, et kõik vähemused teeksid omavahel koostööd, sest peaaegu iga inimene kuulub tegelikult mõnda vähemusse. Oma jõud ühendades võime saada “uueks enamuseks”, kes saab tasapidi ühiskonda kujundada humaansemaks ja üksteisest hoolivamaks.
Arvamusfestivalil: Kullast kallim – väärtustepõhisest majandusest täna ja tulevikus
Eesti Autistide Liit 