Tuul Sepp: introvertide kaitseks

Isiksusetüüpide erinevuste uurimisel on alles viimastel aastakümnetel liigutud inimese pealt teiste loomade juurde. On täheldatud, et kardinaalselt erineva iseloomuga isendeid leidub kõikvõimalike loomaliikide seas, alustades kõige pisematest putukatest ja ussikestest ning lõpetades kõigi selgroogsete klassidega. On julged ja hakkajad loomad ning on ettevaatlikud ja tagasihoidlikud loomad.

Et looduslik valik on säilitanud sellise isiksusetüüpide mitmekesisuse, tähendab, et see peab olema kasulik. Ühelt poolt mõjutab keskkonnatingimuste kiire muutumine seda, milline iseloom parasjagu soositud on – stabiilsed tingimused sobivad julgetele, ettearvamatud tingimused aga ettevaatlikele. Lisaks võib erinevate isiksusetüüpide edukus populatsioonis olla sagedusest sõltuv – mida rohkem on julgeid, seda kasulikumaks muutub ettevaatlikkus, ning vastupidi.

Me ei ole ainult üks või teine

Muidugi ei ole introvertsus ja ekstravertsus diskreetsed, üks-või-teine tunnused. On välja pakutud, et tegemist võib olla spektriga, mille ühes otsas on maniakaalsusele kalduv ekstravertsus (nartsissism? ekshibitsionism?) ja teises otsas sügav autism. Sinna vahele jäävad kõikvõimalikud vahevariandid nagu näiteks peo hinged ekstravertide otsas ning pealtnäha ühiskonnas hästi toimivad inimesed, kes tunnevad, et Aspergeri sündroomi kirjeldus sobib nende hinges toimuvaga väga hästi.

Tegelikult piisab vaid sellest, et vahevariandid oleksid loodusliku valiku soositud, et aeg-ajalt tekiksid äärmuslikke tunnuseid põhjustavad geenikombinatsioonid. Kui näiteks kasulik on olla ettevaatlik, siis võib kahe ettevaatliku inimese laps olla äärmuslikult kartlik. Sarnast mehhanismi on näidatud paljude teistegi isiksusetunnustega – näiteks ülim agressiivsus, mis isendile endale kahjulik on, võib olla selle tulemus, et looduslik valik soosib mõõdukat võitlusvalmidust.

Miks viimasel ajal autismi spektrihäire diagnoosimine laste hulgas niivõrd kiirel tõusuteel on? Sellele on mitu võimalikku seletust. Esiteks on võimalik, et introverdiskaala äärmustesse kalduvaid lapsi oli ennegi proportsionaalselt sama palju, kuid nende probleeme ei tunnistatud ning nendega ei tegeletud.

Teiseks on võimalik, et mingi keskkonnatunnus (klassikaliselt kahtlustatakse ravimeid, keskkonnamürke või toitumist) soodustab autismi spektrihäirega seotud geenide avaldumist (paljud tunnused kujunevad välja geenide ja keskkonna koosmõjul).

Kolmandaks on võimalik, et viimaste sajandite kiiresti muutuv inimesi ümbritsev keskkond on soosinud ettevaatlikuma isiksusetüübi geenide levikut, millega on kaasnenud ka äärmuslike vormide esinemise sageduse tõus.

Autismigeenide jätkuva leviku põhjusi

Hiljuti avaldatud uurimus pakub välja veel ühe selgituse, miks autismigeenid inimpopulatsioonis endiselt niivõrd levinud on. Selle uurimuse kohaselt on autismi põhjustavad geenid kromosoomidel lähestikku kõrgemat intelligentsust mõjutavate geenidega, mida looduslik valik soosib. Lähestikku asuvad geenid kipuvad aga koos päranduma, nii et kõrgema IQ geeniga lipsab sageli kaasa ka autismi (või autismi spektrihäiret) soodustav geen.

Et paljud targad inimesed (geeniused?) on omaette hoidvad ja ühiskonna üldarusaamade kohaselt «veidrikud», ei ole muidugi kellelegi uudis. Kui me aga kõik teame, et introvertsus ja andekus käivad sageli käsikäes, miks on meie ühiskonnas läbilöömine niivõrd palju üles ehitatud suhtlemisoskusele ja avatusele? Ka koolides on selgelt eelisseisundis avatud, julged ja vabalt suhtlevad lapsed, samal ajal kui introverdid on raskustes nii tunni ajal kui ka vahetundides, mille lärmakas ja meelikurnavalt signaaliderohke õhkkond ei võimalda neile lastele kuidagi võimalust puhata ja uueks tunniks energiat koguda. Nii võivad introverdikesed eelistada mänguväljakul olekule tualettruumi vaikuses akusid laadida. Ehk võiksid neile selleks olla loodud ka paremad tingimused?

Ka kooliüritused on enamasti suunatud just ekstravertidele. Samas on huvitavaid erandeid. Väikses ameerika algkoolis, kus minu tütar praegu õpib, on klassiõhtud hoopis erinevad eesti kooli seltskonnamängude ja tantsumuusikaga täidetud pidudest. Sõbrapäevaüritus nägi välja näiteks järgmine: lapsed tulevad kooli pidžaamades, söövad head ja paremat ning kellegi vanaema loeb neile raamatut ette. Igav? Või lõõgastav? Sõltub isiksusetüübist. Peamine on mitte jätta alati kõrvale neid inimesi, kellele ekstravertide üritused vaid suurt stressi tekitavad.

Teistega arvestamisest võidame kõik

On selge, et paljusid andekust nõudvaid töid ongi parem teha omaette nokitsedes, kuid introverdid on väärtuslikud ka grupitöö dünaamika kujundajatena. Juhtivatel positsioonidel eelistatakse sageli ekstravertseid inimesi, samas on näidatud, et introvertsed juhid on sageli teistega arvestavamad ning suudavad ekstravertidest paremini juhtida proaktiivsete inimeste rühmi – selliseid, kus töötajad näitavad üles initsiatiivi ning mõtlevad välja uusi lahendusi. Kui sageli soovitatakse introvertidest juhtidel töötada oma suhtlemisoskuste kallal ja rohkem naeratada, siis ei tasu samal ajal märkamata jätta, et ekstraverdid võiksid arendada oma võimet teisi kuulata ja vähem ise (endast) rääkida. Kõik need oskused on õpitavad.

Kui looduslik valik soosib introvertide olemasolu ning ka ühiskonnas on neil oluline roll, tuleks mõtelda läbi suhtumine introvertsusesse kui millessegi negatiivsesse, puudusesse, mida tuleks edukas olemise nimel varjata. Alustuseks tuleks püüda nii koolis, tööelus kui ka avalikus ruumis rohkem arvestada eri isiksusetüüpide vajadustega. Võidavad sellest kokkuvõttes kõik.

Allikas: Postimees

Advertisements
%d bloggers like this: