Võõrandumisest, konformismist ja vaimsest tervisest

Minu 2018. aasta lõpus ilmunud raamatus “Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks” on päris palju juttu emotsionaalsete traumadega seotud võõrandumisest, mida mitmed filosoofid on juba ammu pidanud inimkonna üheks peamiseks probleemiks. Praegune kriis on aga just peamiselt seda eksistentsiaalse võõrandumise aspekti tohutult võimendanud ning jätkab usinalt selle võimendamist. Kriis on toonud varasemast selgemini esile selle, et üksikisiku tasandil väljenduvad probleemid on tegelikult üldisemat laadi. Süsteem on keskendunud indiviidis hirmu, mittepiisav ning ebavajalik olemise tunde, tõeliste olemuslike väärtuste puudumisega seotud lootusetuse tekitamisele ja võimendamisele. Süsteem annab igal võimalikul moel mõista, et meie eludel puudub mõte ja väärtus ja meie peamine kohus on teenida süsteemi ja alluda süsteemile. Et inimene eksisteerib riigi jaoks, mitte riik inimese jaoks. Süsteem väärtustab pealiskaudset tarbimist, võistlemist ja negatiivsust, kuid ei väärtusta tõelist isetut armastust, õnne, headust, inimest, inimsust, loodust, looduslähedust, vaimu- ja hingesügavust. Kriis on süsteemis peituva katastrofaalsuse esile, ilmsiks toonud, mitte seda tekitanud.

Samuti on kriis ilmsiks toonud ja võimendanud teist peamist meie ühiskonna probleemi, mis on samuti minu raamatus põhjalikuma vaatluse all, milleks on konformism ( = oma isikupärast loobudes mõtlemine ja püüdlikult käitumine grupi või ühiskonna normide kohaselt massi sulandumise nimel, ühetaolisuse ülemuslikkuse, enamuse õiguse vastuvaidlematu tunnistamine, silmapaistmatu halluse ja anonüümsuse eelistamine, reeglite ületähtsustamine, oma elu üle kontrolli loovutamine süsteemile). Pimesi, küsimusi esitamata allumine, viiruse kohustuslikule kartmisele keskendunud piirangu-mõttelaad, tsensuuri pealetung, vägivaldne teiste elu ja tervist puudutavatesse valikutesse sekkumine jne jne on saanud aktsepteeritud normiks ja standardiks.

Paljudel on kujunenud uskumus, et mittekonformistlikke „kastist-välja mõtlevaid” dissidente, teisisõnu, ajaloost paralleeli tuues „ketsereid”, arvamuste ning isiksuste mitmekesisuse väärtustajaid ja inimõiguste eest seisjaid tuleb sildistada, vihata ja karistada. Kas oleme jõudmas 13. sajandile sarnanevasse aega, mil kirikuvõimud tapsid kataritevastases ristisõjas vähemalt miljon katarit (tegelikult tõenäoliselt palju rohkem)? Eestikeelne sõna ’ketser’ pärinebki sõnast ’katarid’.

Kes olid need „kohutavad” katarid, keda oli vaja tookord karta ja hävitada? Vikipeedia ütleb: „Katarid uskusid hingede taassündi; pääsemise teeks pidasid nad vaga ja kasinat elu ning pattudest hoidumist. Katarite juhid, kes püüdsid elada läbinisti puhast elu, nimetasid end täiuslikeks, headeks inimesteks või headeks kristlasteks /—/ Katarid keeldusid abielust ning püüdsid hoiduda laste saamisest. /—/ Nad hoidusid toidust, mille allikaks oli suguline paljunemine (liha-, piima- ja munatoidud), levinud olid pikad ja ranged paastud. Naisi peeti meestega võrdseiks, sest maisel vormil polnud tähtsust ning hing oli nagunii sootu. /—/ Samuti mõistsid nad hukka sõjad ja surmanuhtluse.” Seega oli ketserite näol tegu sisuliselt rahumeelsete veganitega, kes üritasid viljeleda alternatiivset elustiili, väärtustasid “pehmeid” feminiinseid väärtusi, soovisid elada tavapärasest puhtamat, looduslähedasemat, tagasihoidlikumat ja vaimsemat elu (milleks kiriku institutsioon ilmselt piisavalt võimalusi ei pakkunud) ja olid tõenäoliselt keskmisest intelligentsemad ja ärksamad inimesed. Me teame kataritest tänapäeval väga vähe, kuna info nende kohta on suures osas kaduma läinud. (Oletusteks ja fantaasiaks on siin palju ruumi, nt tuntud 20. sajandi filosoof Terence McKenna uskus Leo Levitovi raamatus kirjeldatud hüpoteesi, et tuntud salapärane tundmatus keeles ja kirjas Voynichi käsikiri on tegelikult katarite sakramenti kirjeldav tekst.)

Kas seda Vikipeedia kirjeldust lugedes tunduvad katarid nii ohtlikud, et neid oli vaja halastamatult miljonite viisi maha nottida? Samalaadsete seisukohtadega ning maailmatunnetusega inimesi on aga ometi taga kiusatud, naeruvääristatud, tõrjutud läbi aegade, süsteemile on nad alati tundunud suurima ohuna. Selge paralleel on minu meelest hiljutine Vikerkaare festivali (nn “hipilaagri”) keelustamine Eestis ning tänapäeva maailmas levinud, keskmisest erineva maailmatunnetuse ning mõttelaadiga, sensoorse ülitundlikkuse (aistingute intensiivsuse) tõttu depressiooni, ärevust, keskendumisraskusi jms toimetulekuprobleeme kogevate inimeste patologiseerimine (patologiseerimine = inimtüüpide normaalsest varieeruvusest tulenevate toimetulekuprobleemide stigmatiseerimist soodustav kirjeldamine „häirete” ja „haigustena” negativistlikku ning kirjeldatud inimesi väga halvas valguses näitavat meditsiinilist keelepruuki kasutades), mida olen pikemalt analüüsinud oma raamatus.

Meditsiinisüsteemi ajalugu on tihedalt seotud poliitika räpasemate tahkudega. Teame ajaloost, et karantiine on möödunud sajanditel mitmetes riikides võimude poolt teadlikult rakendatud dissidentide ohjeldamiseks. Teame, et nt 17. sajandil paigutati paljud teisitimõtlejad, ketserid, toimetulekuraskustega inimesed teiste silma alt ära “varjupaikadesse”, nimetati nad “hulludeks” ning “raviti” (sandistati) neid tolleaegsete uskumatult ebahumaansete ja kahjustavate psühhiaatriliste meetoditega. Michel Foucault on rääkinud psühhiaatrilise võimu seadumusest (dispositif du pouvoir), mis “toodab arusaame hullumeelsusest. Foucault vaeb loengutes pikalt erinevaid psühhiaatrilisi ravipraktikaid, küsitlusmeetodeid, karistusmeetmeid jne, paljastamaks neid võimumehhanisme, mis peituvad psühhiaatriaravis.” (vt lähemalt hulluse mõiste ajaloo kohta Marek Tamme artiklist).

See on alles üsna hiljutine minevik (kuigi, võrdluseks: nt detsembris 2020 ilmus Eesti valitsuspartei portaalis artikkel selle kohta, kuidas piirangute karmistamise ja inimvabaduse säilimise pooldajad on “patoloogilised”). Ma arvan, et võiksime, sellistest inimkonna ajaloo varjukülgedest teadlikena, mitte kedagi süüdistades, püüda võimalikult palju keskenduda oma individuaalsete ning kollektiivsete traumade tervendamisele ning üksteise toetamisele selles protsessis. Teadvustamata trauma tekitab ja hoiab alal võõrandumist kõigest tõeliselt olulisest, kuid meie süsteem ja sotsiaalne keskkond paraku ei toeta teadvustamist ja tervenemist, pigem vastupidi. Aga see süsteem koosneb meist endist ja igaühel on võimalus selle parandamiseks teha palju rohkem kui üldiselt arvatakse. Selle jutu illustreerimiseks siinkohal katkend raamatust („Autismi olemus”, lk 417-419, autismi ja posttraumaatilise stressi seoseid ja sarnasusi käsitlevast peatükist):

Peter Levine, üks maailma tuntumaid traumaeksperte, on (emotsionaalset) traumat defineerinud järgnevalt: “Trauma tähendab sideme katkemist – iseendaga, oma kehaga, oma perega, kõigi teiste ja ümbritseva maailmaga. Seda sideme katkemist on tihti raske ära tunda, kuna see ei juhtu äkitselt. See võib juhtuda aeglaselt, aja jooksul, ja me kohaneme nende märkamatute muutustega mõnikord neid tähelegi panemata. Need on trauma varjatud tagajärjed, mida me üldiselt teiste eest varjame.”

Ka autism tähendab paljude jaoks peamiselt just võõrandumist maailmast, lähedastest jne. Võõrandumine iseendast on paljude filosoofide (eksistentsialistide jt), kirjanike, kultuuriinimeste meelest aga universaalne, kõigi inimeste kogemus. Me kõik otsime iseennast, taotleme “eneseleidmist” näiteks töise eneseteostuse, töönarkomaania (et leida end tunnustuse kaudu), lähedase suhte kaudu (et leida end teises inimeses või teise inimese tähelepanu kaudu) või näiteks teatud adrenaliini pakkuvate elamuste või ekstaatilist kogemust pakkuvate ainete kaudu. Püüame sellelt võõrandumiselt, universaalselt traumalt, oma tähelepanu kõrvale juhtida sõltuvuste või rollide kaudu, mis võimaldavad eksistentsiaalse trauma tõttu kogetavat valu ja ebamugavustunnet ajutiselt leevendada.

Kui see trauma või võõrandumus on aga universaalne, siis kas see tähendab, et me kõik oleme mingil määral autistid ja mõni meist, nagu näiteks mina, lihtsalt oskab seda halvemini varjata? Või tunnetab mõni meist suuremat tõmmet või survet iseenda algse tervikliku pärismina taasleidmise poole, mis põhjustab meil rohkem probleeme argieluga haakumisel? Ühiskond sunnib meid kõiki kohanduma, see tähendab – sunnib meid seda fundamentaalset traumeeritust, haavatavust, võõrandumist, kaootilises argireaalsuses killustumist ja sellega kaasnevat enese taasleidmise survet või tõmmet ignoreerima ja samastuma pigem sellesama pealesunnitud kohandumisega, kohandunud “mina” rollidega, tundega, et “mina” olen see, kes on teistest ühel või teisel alal üle – teistest parem, võimsam, erilisem, keskmisem, kohandunum, või ka näiteks katkisem ja puudelisem. Kõik need illusoorsed rollid on teatavad kompensatsioonimehhanismid, kompenseerimaks meie kõigi eksistentsiaalset võõrandumist iseendast. Kapitalistlik tarbimisühiskond baseerub sellel võõrandumisel, aga ka sellega kohanemise survel ja sellest tulenevatel sõltuvustel. Kui me poleks endist, üksteisest ja loodusest ja oma loomusest võõrandunud, siis me üritaks tarbimiskultuurist distantseeruda ega ostaks suuremat osa kõigist nendest toodetest ja teenustest, millel see süsteem baseerub; me ei väärtustaks nii palju raha, üksteisega võistlemist ning üksteisega manipuleerimist. Võibolla mõni meist tunnetab teravamalt – võibolla ise mõistmatagi või oskamata sõnastada – kõike seda ja muud, mis meie ümber, meis endis ja teistes on valesti? Nii teravalt, et see viib välja näiteks hirmutavate meltdown’ideni, “väljalülitumisteni”, soovini enam mitte kellegagi rääkida, ning autismi või mõne muu “häire” diagnoosini?”


Kaarel Veskis


Vt ka teist katkendit raamatust
Vt ka katkendit raamatu järelsõnast
Vt ka lugejate tagasisidet raamatule

„Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks”, kirjastus Pilgrim 2018.