Transkript automaatselt koostatud tekstituvastuse abil: tekstiks.ee
Video
- Arvamusfestivalil 2022 toimus arutelu sotsiaalkaitse teemal, kus osalesid erinevad eksperdid ja poliitikud. Arutelu keskendus sellele, kuidas tagada sotsiaalkaitse kõigile inimestele, kes seda vajavad, eriti puuetega inimestele ja hooldusvajadusega inimestele. Arutelu modereeris sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse.
- Arutelus tõdeti, et Eesti sotsiaalkaitse süsteem on praegu liiga killustatud ja ebaühtlane. Sotsiaalkaitse teenused ja toetused sõltuvad sageli kohalike omavalitsuste otsustest ja võimalustest, mis ei pruugi arvestada inimeste tegelike vajaduste ja õigustega. Samuti on probleemiks sotsiaalkaitse süsteemi rahastamine, mis ei ole piisav ega jätkusuutlik. Eesti kulutab sotsiaalkaitsele umbes 15% SKP-st, mis on Euroopa Liidu keskmisest madalam. Puuetega inimeste toetused on väikesed ja ei kata nende lisakulusid. Hooldusvajadusega inimeste hooldajatele makstakse vaid minimaalset tasu või üldse mitte.
- Arutelus pakuti välja mitmeid lahendusi, kuidas parandada sotsiaalkaitse olukorda Eestis. Üks ettepanek oli luua ühtne riiklik sotsiaalkindlustussüsteem, mis hõlmaks kõiki sotsiaalkaitse liike ja oleks rahastatud solidaarselt maksudest. See tähendaks, et sotsiaalkaitse oleks tagatud kõigile inimestele ühtsetel alustel ja ei sõltuks nende elukohast või tööandjast. Teine ettepanek oli arendada välja toetatud otsustamise mehhanism, mis võimaldaks puuetega inimestel ja hooldusvajadusega inimestel teha oma elu puudutavaid otsuseid ise või koos usaldusväärsete isikutega. See tähendaks, et puuetega inimestel oleks täielik õiguslik võimekus ja nad ei oleks sunnitud loobuma oma õigustest või vara kontrollist. Kolmas ettepanek oli suurendada sotsiaalkaitse teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti, eriti maapiirkondades ja väiksemates linnades. See tähendaks, et puuetega inimestele ja hooldusvajadusega inimestele oleks tagatud vajalikud abivahendid, transporditeenused, koduhooldus, rehabilitatsioon, iseseisev elu jms.
- Arutelu lõpus rõhutati, et sotsiaalkaitse on inimõigus ja ühiskondlik väärtus, mis peab tagama kõigi inimeste väärikuse, heaolu ja kaasatuse. Sotsiaalkaitse peab olema universaalne, õiglane ja jätkusuutlik ning põhinema inimeste vajadustel ja võimalustel. Sotsiaalkaitse peab olema ka dialoogiline ja kaasav, st et puuetega inimesed ja hooldusvajadusega inimesed peavad olema kaasatud sotsiaalkaitse poliitika kujundamisse ja rakendamisse. Arutelu osalejad kutsusid üles riiki ja ühiskonda tegema koostööd sotsiaalkaitse parandamise nimel.
(Kokkuvõte: Bing AI)
S147
02:24
Ei näe, igatahes ei olnud siis kuulama ja tark kui ja loodetavasti kaasa mõtlema ja rääkima.
S147
02:32
Kes meil täna on siin minuga ja mina olen ise koodi ja proovima TVd.
S143
02:39
Vestlust, mis meil siin praegu siis käima läheb? Risti koguduse õpetaja Annika Laats.
S143
03:34
Eesti vabariigi õiguskantsler Ülle Madise ja Eesti puuetega inimeste koja juhatuse esinaine Monika Haukanõmm. Tere. Teie nimesi praegu küsima ei hakka, aga kes soovib, võib need hiljem öelda meile küll. Mis on siis meie praeguse kokkusaamise põhilause, sotsiaalkaitsemasside mõtetesse ja võib panna ka mikrofonid tööle meie panelistidele. Kas tundus, et ei tööta, jah. Nüüd töötab, noh, loodame, et kõigil töötab. Et sotsiaalkaitsemasside mõtetesse sotsiaalkaitsemasside mõtetesse, et mida see mõte meile ütleb? Sotsiaalkaitseb masside mõtetesse, kas siis ei ole veel masside mõtetes? Või on, mis Monika Haukanõmm arvab sellest?
Monika Haukanõmm
04:27
No kui lähtuda sellest, et küsimus on sellisel moel püstitatud, ju tal siis ikka väike tagamõte on. Et need inimesed, kes muidugi valdkonnas töötavad võib-olla tunnetavad seda, et see mõtted massides sotsiaalkaitsest on ajas, kindlasti on olukord palju, palju paremaks läinud. Aga kas me saame öelda, et on massides ja, ja me kohtame seda igas eluvaldkonnas erinevates paikades, erinevate teemadega, siis kindlasti on veel nagu ikkagi seda pikka teed on minna. Et olgu siis tõesti läbi kaasamise, et kas me tunnetame, et on sihtgrupid, keda on vaja, et nad on kaasatud, nad on kaasas, et neid ei ole maha jäetud. Ja kas meil tegelikult inimestel on erinevaid ressursse, et olla kaasas.
S147
04:33
Ülle madise, mis teie arvate sellest lausest? Et ma kindlasti
Ülle Madise
07:27
Ei tahaks kritiseerida lauset, kuigi sõna- mass inimeste kohta mind alati päris sügavalt häirib. Et ma olen nõus, et kohati püütakse inimesi massiks taandada. Kasvõi kui kuuleme sellest, et kui sa nüüd tõsi on, et Briti ja Ameerika üliõpilastel ei lubata või ei soovitata enam lugeda selliseid teoseid, mis tõesti pisarateni liigutavad. Et siis mulle tundub, et see on üks samm sinnapoole, kus inimesest autonoomsest, isiksusest oma tunnete mõtete, vabaduse ja rõhutan, et ka vastutusega üritatakse taandada mingisugune nutune ajudeta ja vastutuseta. Selline hädine massiosake, noh, mina ei saa sellega nõustuda. Nii et seda sõna ma oleks tõesti kritiseerinud. Aga küsimus sellest, et kas me kõik oskame iga päev mõelda selle peale et ühiskond peab pakkuma turvalisust erinevatel viisidel nendele, kes parasjagu abi vajavad lühemat või pikemat aega, siis ma arvan, et sellele mõeldakse vähem. Ja pakun ühe hüpoteesina selle, ma ei tea, mida teie arvate, tegelikult väga tahaks seda kuulda. Tundlik küsimus. Et inimesed suhtuvad nii, justkui vanadus oleks näiteks nakkav. Või ka mõni haigus, kas sa saad enda lähedal hoida võõrast ratastoolis inimest? Aga pimedad? Et ega see pole halb õnn viimati et äkki on mingi selline tunnetus ja siis võib-olla sealt tulevad niisugused laused, ma ei taha isegi tsiteerida, sest see on nii jälk. Aga mida öeldakse ka meie maja headele nõunikele, teinekord vastuseks, kui nad seletavad, et inimene peab pääsema oma koju, talle isegi külaline sinna jaksama tulla ka siis, kui ta on ratastoolis või käimisraamiga või lihtsalt on eakas, võib-olla muide täiesti sale ja eluaeg sporti teinud, eakas, aga täna enam süda ja liigesed ei luba treppe ronida. Et siis selle peale vastatakse lause, mida ma siin ei tsiteeri, aga kujutage ette kõige ilgemat lauset. Niiet et mulle tundub, et üks osa tööst on veel teha just nimelt, et inimesed ei tunnetaks puudega vanadusega teistmoodi kehaga kõrvuti olemist, millegina, mida peaks kartma. Et me oskaksime seda väärtustada, et me oleme kõik erinevad. Muide, ma väga vabandan, et ma pidin panema päikseprillid ette, et minu üks paljudest vigadest on see, et ma ei näe hästi ja jällegi, kui valgus on ere, siis Kissitannia jälle ei näe, et see ei ole selleks, et teie eest kuidagi varjuda. Nii et seda võiks teha küll, lähtme, jõuame vestlusest sinnani, et kuidas seda saavutada, et inimesed pigem avalalt sõbralikult enda kõrval näeks ja täiesti rahulikult suhtleks ka nendega, kes on teistmoodi erivajadustega.
S147
07:31
Aitäh Annika Laats, mis mõtted on tekkinud?
S147
07:37
Üks mikrofon jupsib, kas aga juhtuda?
S147
07:49
Mingid suuremad jõud on siin mängus. Ülle rääkis selle. Ma saan nüüd.
S127
09:19
Siin sisse välja sisse välja, et saada ta käima. Aga Ülle rääkis selle masside jutu juba ära, nii et see sellega on nüüd korras, eks ju, et küsimus mul oli, ma võtan siis selle teise sõna, selle sotsiaalkaitse, et sellesse on ka ju huvitav nagu sügavamalt sisse vaadata, et et millest me räägime ja minu jaoks on, võib-olla võtan selle asja natuke siis laiemas plaanis hästi oluline see, et me saaks aru, et me indiviididena oleme inimesed üksnes siis, kui me taipame, et me oleme osa tervikust, et me saame inimeseks teiste inimeste kaudu, et see on nagu selline, mitte et me oleme juba sündinud inimestena ja siis valmis ja siis tegeleme iseendaga vaid et see on üks selline pidev saamine, inimeseks kasvamine ja seda on võimalik päriselt selleni jõuda siis, kui me hoomame seda, et me ei saa seda sihukeste, väikeste aatomite ka üksi ja ainult endale mõteldes, vaid üksnes siis, kui me teiste inimestega koos oleme sellest sina, mina suhtes ja see on selline pidev pidev kasvamine, tõepoolest, lakkamatu kasvamine, ma arvan, et elu lõpuni on, see on see kasvamine, kuidas sa taipad seda, et kaitset vajame me kõik ja, ja õpid nägema kõiki neid, keda sa seni märganud pole ja kellest pole aru saanud ja siin minu meelest hästi hästi põnev teekond. Ma ootan huviga, mida, mida elu mulle veel annab õppida.
S143
09:36
Hästi armas oleks, kui teie oleksite valmis jagama meiega veidi ka seda, miks inimesed teile olulised on, siis teie kõigi töö puudutab inimesi väga lähedalt. Ja miks teile on oluline, miks te tahate töötada inimestega ja inimeste teemadega?
Monika Haukanõmm
11:07
See on nüüd tundub, et peaks minema natuke ajas tagasi. Sest eks see on mingil hetkel elus, kui, kui on olnud mingi, kus sa langetad teatud valikuid. Ja kui üks noor inimene valib sotsiaaltöö eriala, siis kindlasti tal on juba mingisugune kutsumus töötada nagu inimestega ja igapäevaselt nende inimestega kokku puutuda. Minu puhul on päris tihti ka küsitud seda küsimust, et miks, miks ma töötan selles valdkonnas või miks ma teen seda tööd vabatahtlikkuse alusel. Aastaid siis ja kas mul ja täiesti tihti eeldatakse, et inimesed töötades näiteks puuetega inimeste valdkonnas, siis sul justkui peab olema nagu isiklik, hästi tihe, valulik tihtipeale seos. Et ma arvan, et see on üks selliseid, ka selliseid mõnes mõttes müüte, aga see on ka ühelt teiselt poolt ka tõsi. Aga miks mulle seda meeldib, sellepärast et see annab minule võimaluse olla parem inimene tegelikult väärtustada teisi inimesi. Ja ma pean tunnistama, et,
Monika Haukanõmm
12:15
See paneb tihtipeale mind mõtlema ka sellele, et kui ma töötan ja olen nagu erivajadustega või puudega inimestega siis ma tunnen ennast mõnikord isegi palju paremini ja palju-palju vabamalt kui võib-olla niinimetatud tavaline inimene, kellega sa suhtled. Sest see avatus ja tegelikult elutahe, mis on just erivajadustega ja puuetega inimestel, on oluliselt. Mulle tundub suurem ja see paneb teatud asju väärtustama, paneb nagu hindama ja see annab jõudu, eriti ka endale keerulistes olukordades. Ehk siis isiklik puude isiklik, valus puude puudub, vaid pigem on see olnud läbi aastate kasvamise protsess ja tegelikult tänulikkuse protsess tänulikkus. Teisalt, ja kolmas tunne, et mul on seda sotsiaalset kapitali, mida jagada ja mida anda.
S147
12:19
Aitäh et inimesed
Ülle Madise
13:17
Teevad minule lihtsalt rõõmu. Et ma mulle tundub, et nad justkui toovad minus parimat esile. Ja siis mina olen väga õnnelik, kui vahel tekib tunne, et äkki olen mina ka aidanud teistel kuidagi paremaks saada, ennast paremini tunda. Et see on üks asi, teine on see, et miks ma olen väga armastanud raamatuid lugeda sellest ajast peale, kui tähed vanemate kõrval selgeks said. Et mind hästi huvitab inimese hinge, selle avaldumisvormid ja oma tohutu uudishimuga. Tahan teada saada, kuidas teised mõtlevad ja tunnevad et lihtsalt mõista kogu seda inimühiskonda, seda väga keerulist kudet. Ja kolmandaks, mulle meeldib probleeme lahendada nii, et ülikooli minnes ma kaalusin kahe eriala vahel kas arstiks või juristiks mõlemad lahendavad probleeme ja mõlemal juhul, kui nad teevad seda hästi, siis nad teevad seda mitte enda huvides enda kasuks, vaid selleks, et inimestel teistel oleks hea elada.
S127
14:56
Aitäh no täiesti kummaline lugu, mul tuleb meelde lapsepõlves, kui oli mingisugune selline mäng, et sa kirjutasid mingi rea luulerea ja siis keerasid paber jälle järgmine, jätkas Mullekast. Tekkis tunne, et me võiks niimoodi raamatut koos kirjutada, et järgmine jätkab sellest. Ülle just rääkis mõned mõtted ära. Ma mõtlesin sellele, kuidas mind inimesed vaimustavad. Ja, ja siis tuli ette kodune suur hiiglaslik raamaturiiul, kus ma mõnikord vaatan raamatu selg ja mõtlen selle peale taevake, et siin on see raamatu selg, aga selle sees on terve maailm. Et seal see paar sentimeetrit seal riiulis, seal on terve maailm selles sentimeetris sees ja samamoodi see on inimesega, kui ma teile praegu otsa vaatan, et ei tunne vist peaaegu kedagi siit ja igaüks teist, on terve vaimustav maailm oma unistuste ja võlu ja valu ja igatsust ja mälestuste ja, ja lootusega tulevikuks, et see vapust, see on täiesti vaimustav. Ja, ja see on minu jaoks kristlase jaoks ka see, et igaüks on loodud jumala näo järele, et igasühes ma kusagilt leian ka seda taipan seda, milline on jumal nagu inimese kaudu, sest sest midagi sellest on igas ühes meis ju meisi olemas, nii et ma jah, ei kujuta, et ma olen hästi kehv taimekasvataja näiteks, täitsa lootusetu. Mul kõik potililled surevad ära, sest ma ei jõua nendeni, kodulooma ka ei ole. Aga inimesed lõputult lõpp, neetult ilusad, kaunid koos oma kohus oma kõigi oma külgedega, inetute külgedega kõiges kokku, kuidagi nii õrnad, nii haprad, nii tugevad, täiesti uskumatu.
S143
15:24
Seda kõike on väga kaunis kuulata. Ometi on meie hulgas, ma arvan, et mitte siin aga kuskil ikka neid inimesi, kellele ei lähe korda, keda ei huvita inimesed, nad ei taha teada midagi ratastoolidest või sellest, et kellelgi on paha, peaasi, et ise kuidagi hakkama saaks. Mis juhtub inimesega, mis teie arvate, millal ja kus kohas võib inimesega juhtuda midagi et talle ei lähe korda?
S127
16:52
Kes ESM praegu ennetan, Ülle, et, et ma ei tea, kas pärast üle kordama tema korra võtan ühe oma abivahendi kotist välja. Et minu nagu teooria on see noh, ütleme dioloogina mu teooriat, see, mis meiega juhtub, on mingite sadade erinevate põhjuste kaudu, et me tõmbame krussi ennast, et me tõmbame krampi, et me oleme kaitses ja elame vaat niimoodi enesesse keerdunud inimestena ja, ja tegelemegi kogu aeg sellega, kuidas minul läheb, kas mina olen õnnelik, miks mina ei ole õnnelik, minu eneseteostus, ma vääriksin rohkem, miks, miks, miks, miks kõik need asjad, eks, ja et see on kusagilt mingi erinev komplekt, igalühel, erinev komplekt, haiget saamisi ja, ja egoismi ja kõike kokku. Ja et tegelikult on imeline see, kui me suudame lahti rulluda ja nagu loomakest, nagu igasugusel bioloogilisel olendil, mida ka inimene on. See lahti rullumine tekib siis, kui sa tunned, et sa oled armastatud, kui sa päriselt tunned, et sa oled hoitud, et see tohutu lihaslõõgastus, kui sa mõtled, kui keegi sind kallistab, kes just päriselt hoolib, et tõesti kõik meie lihased hoobilt lõõgastavad sellest ja siis rullub lahti ja ja siis sa suudad näha ja vaadata seda maailma, kus ei pea, kui sa taipad, et sa ei pea tegelikult kaitses olema kogu aeg, et sinu eest on hoolt kantud, sa oled hoitud.
Ülle Madise
16:59
Väga õige ennustus oli, et ma oleksin tahtnud üsna sarnaselt kõnelda nii et väga hea ei pea kordama.
Ülle Madise
18:22
Teiste sõnadega, sama öeldes ma arvan, et inimene muutub ükskõikseks teiste inimeste hädade ja valude ja unistuste suhtes, siis kui ta ise on hirmus juhtunud. Et kas ta on siis päriselt on füüsiliselt haige ja ei ole leidnud enam mingisugust hingepidet, et miks üldse edasi elada, et võib-olla sellest tekib apaatia ja seda saab isegi mõista ja sel juhul see inimene vajab abi ja mõistmist. Aga teine variant on, et mistahes põhjusel ja ma kardan, et enamasti ühiskonna ülekohtuse käitumise süül inimene lihtsalt kibestub niivõrd, et ei tunnegi ennast enam selle ühiskonna, selle meie rahvuskoeliikmena ja hakkab mingit õudsat jama ajama, jõudsat jama tegema, et seda me ju kahjuks ka praktiliselt iga päev näeme. Iseenesest varem täiesti kenad korralikud tublid inimesed töötavad oma rahva ja oma riigi vastu ja see ei ole küsimus selles, et mis on kellegi maailmavaade või mis on ühes või teises asjas konkreetsed huvid vaid see on see, kus kellelgi ei saagi olla kahtlust, et see ongi oma riigi ja rahva vastutöötamine. Ja kolmandaks võib-olla siin on ka midagi sellist, et inimesed ei adu noh, see, mis ma algul rääkisin, et võib-olla peljatakse seda, et kui sa lased enda lähedale vanaduse või haiguse, et siis justkui hakkab see sulle endalegi ruttu külge.
Ülle Madise
19:55
Aga et võib-olla tõesti ei osata mõelda sellele, et absoluutselt igaüks meist meie lähedane meie sõber võib homme olla see abi ja sotsiaalkaitsevajaja oma elus, me oleme mingil hetkel kõik abivajajad seda aega, kui me olime noh, nii pisikesed, et sõltusime emapiimast ja meid tuli potti lõpetada, käima ja kõik need muud asjad, noh seda me tõenäoliselt ei mäleta. Sealt edasi üht-teist mäletame, aga ei saa aru, kui palju vaeva ja tuge. Me oleme ühiskonnalt saanud selleks, et me oleksime ise täisealiseks inimesteks sirgunud. Ja kõiki, kellele on aastaid antud, et tõenäoliselt ootab kindlasti ees vanaduspõlv. Ja sellega ei ole praegu küll keegi osanud midagi ette võtta, et ikkagi organism hakkab järele andma, mis tähendab, et sellist vaimuerksust ja füüsilist nõrkust ja vastupidavust enam ei ole nagu varem oli ja jälle. Me vajame mingil viisil abi. Ja nüüd on küsimus, et kuidas seda abi väärikalt saade väärikalt pakkuda. Ja lisaks vaadake, kui hommikul loetakse neid liiklusõnnetuste andmeid kas või ette, siis öeldakse, et oh, näete siin kaks inimest sai viga ja viidi haiglasse. Aga sellest, et üks suri ära ja teine on elu lõpuni ratastoolis, et ega seda järgmine hommik ei öelda. Ja, ja selles mõttes ma oleks küll iga päeva eest tänulikkust, saad hakkama niimoodi, et olulist abi ei ole vaja ja mulle tundub, et see on üks viis.
Ülle Madise
20:31
Hinge eest hoolt kanda ja kes soovib nii vaadata, siis saatust mitte ära pahandada, et sa ei pane oma silmi ja tundeid selles kinni. Et need teised inimesed, kes on kas ratastoolis või karguga või eakad et nemad on inimesed nagu sina neid tõrjuda, neid kõrvale jätta ei ole mingit moraalset alust. Ja sinu asi on iga oma sammu ja, ja teoga teha niiviisi, et kui kellelgi niisugune olukord tekib, et ta hakkab abi vajamata sisse, ta abi saab siin lõpetuseks lihtsalt üks eluline lookene.
Ülle Madise
20:51
Näiteks on tegemist elupõliste sõpradega, kes on jõudnud seal 75. 80. juubeli nii. Alati on koos sünnipäeva peetud. Ja nüüd ühel inimesel on näiteks keemiaravi ja see on mõjutanud jalanärve nii et ta peab istuma ratastoolis.
Ülle Madise
21:29
Kuidas me jõuaksime sinnani, et see inimene ei tunneks ilma, et keegi oleks talle seda öelnud, et ma ei ole oodatud, et ega küllap ma tegelikult sinna ju ei pääse. Ei saa sinna kohvikusse sisse, kes mind seal siis ikka vaatab ja kuidas ma sinna laua äärde ikka ulaton ja ja vot see on midagi, mida me kõik saame teha, et kui meie ümber meie seltskonnas meie vanemate lähistel midagi taolist juhtub, et siis võib-olla tuleb sellele inimesele öelda, et tule kindlasti tule kindlasti, et meil ongi vaadatud see koht, nii et ega selle pisiasja pärast, et loodetavasti ajutiselt ratastoolis istud. Et ega siis sellepärast nüüd ei jää meie sõprussuhe pidama.
Monika Haukanõmm
24:26
Nonii nüüd on see koht, kus tuleb öelda eelnevatega täiesti nõus. Aga ma tegelikult usun absoluutselt ja siiralt, tegelikult inimesed on head, inimesed on oma sügavas head, neil on elus juhtunud midagi, mis on, neid võib olla muutunud kalgiks või ka julmaks, kui nii võib öelda. Aga on see siis mingi oma väga valus kogemus. Aga ma võib-olla toksinud uue mõttena eelnevatele mõtetele lisaks veel selle, et mõnikord selline kõrvalt vaatamine võib olla parastavalt naermine või näpuga näitamine või mööda kõndimine tuleneb sellest, et tegelikult inimestel on endal ebakindlus või hirm ja nad tegelikult ei oska käituda või tegelikult reageerida mingisugusele olukorrale, et see ei pruugi üldse olla ükskõiksus. Et toon siin ühe näite. Et meil on täna siin ka viipekeele tõlgid, mis on täiesti normaalne. Ja meist keegi ju ei jää vaatama seda pika pilguga kaugelt niimoodi sõbraga naerma, näpuga näitama, et mida nad seal vehivad täiesti arusaamatult ja teevad veel nägusid ka, eks. Aga need ei olegi väga tavalised situatsioonid, et niimoodi tehakse ja niimoodi vaadatakse, jõllitatakse et ühte, ühe ühtedest noortekambast võiksin selle näitega edasi minna. Et noored kutid ja siis viipekeele tõlk oli väga-väga armas, leidlik, lõpetas oma rahulikult, tõlk viiplesid ära edasi. Ja lõpuks, kui ta oli oma jutud lõpetanud omavahel, siis ta läks kottide juurde ja ütles, et rääkis neile natuke, ütles, et tegelikult viipekeele tõlk viipekeel on nagu salakeel. Et kui te tahate midagi, näiteks sõbraga rääkida, siis on teil võimalus teha seda niimoodi, et mitte keegi ei saa aru. Ja kui te olete näiteks trammis ja sõidate, aga sõber on väljaspool, siis te saate isegi siis kõik oma jutud ära räägitud ja see on tegelikult väga äge ja see on vajalik ja miks see on vajalik. Ehk siis selle näitega ma tahtsin lihtsalt öelda, et kindlasti need noored poisid kindlasti ei teinud seda ju mitte sellepärast et Nad olid pahatahtlikud, ei tahtnud, vaid nad lihtsalt vajasid abi. Ja ma arvan, et meil ühiskonnana on kohustus ka seda teavitustööd teha. Et neid inimesi, et inimesed julgeksid ja teaksid, mida teha, kuidas teha ja kindlasti ka seda, mida kindlasti ei tohiks teha, millega me võime siis panna teise inimese hoopis ohtu. Sest liigne agarus võib mõnikord olla ka siiski natukene ogarus.
S143
24:48
Kuidas tundub teile, kas üks riik peaks olema tehtud nõnda, et selle inimese järgi, kes on kõige nõrgem või selle järgi, kes on kõige tugevam või on seal vahepeal veel variante ja kuidas meil Eestis selle asjaga lood praegu on kes jookseb ees ära, kes jookseb järgi, kes üldse seisab kohapeal?
Ülle Madise
25:24
Et see on nüüd väga hea küsimus ja ma haarasin kohe mikrofonist kinni, sest see läheb nii minu eriala kui ka ametiülesannetega väga hästi kokku. Valimised on tulemas ja on hästi kahju sellest, et sügavalt maailmavaateliste ja filosoofiliste teemadeni ka sotsiaalkaitseasjades enamasti kampaanias ei jõuta. Tegelikult saab ainult rahvalt saadud mandaadi alusel otsustada näiteks seda, et kuidas perekonnas ülalpidamiskohustused peaksid reeglina jagunema.
Ülle Madise
26:49
Eesti põhiseaduse järgi üks asi on paigas ja muidugi põhiseadust saab ka muuta, et kui valimistel selgub, et enamik inimesi näiteks tahaks niisugust olukorda, kus kodanikul ei ole vabadust valida seda, kuidas ta elab ei ole vastutust oma valikute eest vaid ta annab ennast ära riigi järelvalve alla, riik vaatab, mis ta sööb, mis ta joob, kuidas ta kehakultuuri harrastab, kas uni tuleb õigel ajal ja siis vastavalt ka riik vaatab, et kuidas, kuna ta teda aitab. Et noh, ma loodan, et sellist riiki ei taheta ka, kui keegi tahab, eks siis tuleb põhiseadust muuta. Praegu on põhiseaduse järgi nii, et inimene valib ise selle, kuidas ta elab. Seadus tõmbab mingisugused piirid vahele, et üks inimene teise inimese elu võimatuks ei tee. Aga põhimõtteliselt on Eesti sotsiaalkaitse küsimustes kogu aeg liikunud üha suurema isikliku vastutuse poole. Viimati kõneldi sellest rohkem seoses pensionireformiga. Et automaatsüsteem, mis pidi tagama pensionilisa, kaotati ära. Ja nüüd usaldatakse, et inimene ise oskab läbi mõelda, mismoodi tema oma vanaduspõlve kindlustab. Ja taevale tänu, enamiku arvamused ma pensionini niikuinii ei ela, ei ole määratud täituma. Muide, väga paljud seda arvavad, aga see on eksiarvamusi ja pärast on hilja. Aga täna me elame olukorras, kus inimene peab oma eaka põlveks valmistuma ise.
Ülle Madise
27:17
Ravikindlustusest inimesed teavad üpris palju, et mis on need tingimused, kuidas ravikindlustust saada. Ka see inimene, kes tahab töötuskindlustuse korras abi peab täitma teatud reegleid, ta peab võtma teatud vastutust. Vähem on teada, et näiteks peresisesed varasuhted juhtumi korraks, kui keegi täisealistest meie seast enneaegu lahkub et ka need on pandud inimeste enda kaela.
Ülle Madise
27:31
Näiteks kui on väikeste lastega pere ja vastastikust testamenti, vanematel ei ole. Et siis on erakordselt keeruline seda vara edasi käsutada, nii et leinav lesk jääb lisaks kõigele muule veel ka nende muredega silmitsi.
Ülle Madise
27:46
Et selles mõttes me oleme liikunud hästi suure vastutuse suunas. Ma arvan, et see pole halb, aga mulle tundub, et inimesed ei tea seda. Ja siis on pärast hästi palju pahameelt, et miks mul läheb halvasti.
Ülle Madise
28:53
Ja just seetõttu mulle näib, et tuleks arutada selle üle, kas me tahame sellisesse süsteemi jääda. Veelgi enam, kui suur peaks olema eaka või hooldekodu kohta muul põhjusel vajava inimese omaosalus. Kui suur peaks olema pereliikmete vastutus, kui palju peaksid nemad tema hooldamiseks koju jääma või siis kõrgeid tasusid maksma? Et see on vägagi valimiste teema? Siin on kindlasti täiesti erinevad vaated, aga ma arvan, et arutelus saaksid need asjad selgemaks et midagi ei ole teha täpselt nii nagu abiellujatele. Paraku tuleb mõelda oma vara küsimuste peale vastastikuse testamendi või siis muidu testamendi peale ja paljude muude asjade peale. Ja ei tasu öelda, et juba mõeldakse lahutusele ja lahkumisele. Täpselt samamoodi. Paraku tuleb mõelda noorematel inimestel pensionipõlvele. Ja siin tuleb ühiskonnas kokku leppida, et kui suur on see automaatne kaitse, mida riik peaks pakkuma ja millise Osama vabadusest oleme siis vastutasuks valmis ära andma.
Monika Haukanõmm
32:15
Ma võin võtta järje üle kui küsimusele, et küsimus oli, et kelle järgi peaks joonduma kas kõige esimeste või niinimetatud teiste või viimaste järgi siis minu arust sellele küsimusele ei saa vastata sellepärast et kõik on inimesed ja et ei saa öelda, et on üks on nagu parem, targem, ilusam ja andekam. Et tegelikult inimesed on kõik inimesed ja kuidas nagu ühiskonda nagu üles ehitada, siis ma arvan, et kui me võtaks selle lähtekoha ikkagi, et et kõik inimesed on meile olulised, olenemata sellest, kui pikk, lai tark või rasked on. Et maas päris tihti, nagu mõtlen ka sellisele küsimusele või mõnikord esitan endale, et et kui puudega inimesel on keeruline ühiskonnaelus toime tulla siis, et et või tal on näiteks takistused ja me räägime näiteks mingitest ligipääsu takistustest, on need siis füüsilised või mingid muud takistused. Et kas see on selle inimese probleem või see on siiski selle ühiskonna probleem. Et me oleme läbi ajaloo läbi sajandite tegelikult seda ühiskonda ja keskkonda, kus me ka elame, ju ise ehitanud ja me oleme teda ehitanud natuke selliseks, ma ütleks, et inimesed tihtipeale ei ole puudega, vaid mulle tundub, et meie nagu keskkond on tihtipeale puudega. Et saab ehitada, teha asju nii, et ei ole, ühel on takistus, aga teisele seda ei ole. Sellepärast on nagu mul väga hea meel, et järjest rohkem, et ka eelmise või üle-eelmise või ma ei tea enam, mitmenda valitsuse juures tegutses ligipääsetavuse rakkerühm, kus nagu väga selgelt ikkagi arutati selle üle, et kuidas jõuda selleni, et kõik ühiskonna liikmed saaksid maksimaalselt ühiskonnaelus kaasa lüüa. Kui siin toodi juba valimised ekslauda, et kuidas kasvõi selline väga pisike väike nüanss, kuidas kõik inimesed saaksid takistuseta osaleda, valimistel hääletada, anda oma meelsusest teada mihukest riiki, millist valitsust, mida me tahame saada. Aga tegelikult see ei olegi. Kui sa näed, kuuled, kõnnid, siis on see päris lihtne, eks ole, teed arvuti lahti, lähed jaoskonda ja on tehtud. Aga kui sa oled näiteks pime siis ka veel eelmistel valimistel, näiteks kõikides erinevates arvutuid, tähendab tele, phony operatsioonisüsteemides seda ei olnud võimalik teha või kui me räägime näiteks intellektipuudega inimestest, kas nad saavad osaleda, et kui me nagu igal tasandil, nagu selle peale mõtleme, et me ehitame ühiskond absoluutselt kõikidele inimestele ja me ei ütle, et kui sa oled puudega, sul on üks või teine, et siis sa oled justkui nagu kuskilt kõrval ja tegelikult sa ei olegi oluline. Meil on Eestis umbes 133000 puudega inimest, kellel on määratud puue. Loomulikult palju paljudel ei ole seda määratud. Aga nende inimeste ümber on ju veel need inimesed, kes on otseselt seotud, on need lähedased ja keda see kõik mõjutab. Et see nii suur hulk inimesi tegelikult, et kedagi siit välja lülitada, oleks minu arvates Eestis küll nagu kuridega.
S127
33:31
Mina tulen siis selle küsimuse juurde nõndamoodi, et kuna ma valimistest ja poliitikast ja kes sellest pigem ei, ei võta sõna, et see oli huvitav, et nõrgad ja tugevad, et kujutage ette, kui me teeksime praegu mingi sellise rea, nii, siit alustab see, kes on kõige nõrgem ja sinna seisab see, kes on kõige tugevam ja siis rivist tugev, nii nagu vahel mingitel sihukse jäälõhkumismängudel, eks tehakse sünnipäevade järgi ja nii huvitav kuhu me keegi astuks ja huvitav, kuidas see järjekord, kui me paneksime praegu paika, kuidas see aasta või kahe pärast järsku oleks. Et see, kus on inimmilles inimese nõrkus, on või milles on tema tugevus? Huh, ma küll ei oskaks seda öelda, ma ei oskaks ise kusagile seista ja, ja, ja tegelikult hoiduks sellest väga. Ma saan küsimusest väga hästi aru, aga kas see, kui ma mõtlen praegu lastehaigla peale, noh, me räägime puuetega inimestest siin mina näen vastsündinute osakonnas hingehoidjana töötades seda, kuidas mõni väga tugev pere või inimene, kellel on kõik kõik, kõik korras võib nipsust olla erakordselt rängas olukorras ja, ja mitte meditsiininõrkuse, vaid oh, paraku vahel ka meie meditsiinitugevuse tõttu, eks kus, kus mõni laps, kes,
S127
34:48
Ei oleks 10 aastat tagasi, rääkimata 50-st aastast, eks ole elama jäänud, nüüd jääb elama ja see väga heal järjel elu väga laduses kohas õppinud haritud perekond ja ennekõike ema sellisel puhul, eks täiesti täiesti kogu sellest elust väljas ja 24, seitse ja 365 päeva ja magamata ja ainult sondide ja torude ja kõige keskel, eks, et noh, et see, see, see võib nõnda muutuda ja, ja ma ei ütle ka seda, ma ei tea, kas see oleks abistama täna siia jalutades mõtlesin, et kas see oleks abistav, kui me mõtleks sellele, et sa ei või iial teada, millal sa ise sellisesse olukorda satud, sellepärast hooli. No minu jaoks on see natuke võõras mõttekäik, eks, et eile ma vist täitsin mingit statistikaameti küsitlust, kuhu ma olin valimi tõttu sattunud ja seal oli küsitlus Ukraina sõjapõgenike abistamisest. Et miks sa arvad, kui sa olid valinud, et neid tuleb abistada, miks sa arvad, et neid tuleb abistada ja üks variantidest oli see, et sellepärast et ka meie võime ükskord sellesse olukorda sattuda, eks ju? No, ma ei tea, kas inimesi tuleb sellepärast abistada, et äkki mina vajan ükskord ka, aga võib-olla see on abistav mõtlemine niimoodi noh, et jõuda kusagile edasi, mida ma öelda tahan, on see, et ma tõsiselt usun sellesse.
S127
35:56
Seda nimetatakse, eks ole see ubuntu mõtteviis, et Me ei saa keegi olla päriselt õnnelikud ja, ja täiuslikud ja oma eluga totaalselt rahul. Kui kusagil kedagi alandatakse, piinatakse, kui keegi kannatab, see ei tähenda seda, et me ei võiks mitte ühelgi päeval olla elus rahul, eks. Aga see võiks meil mõttena olla kusagil niimoodi ikkagi kuklas, et kui kusagil keegi kannatab, on vaevas, et, et siis see on meie asi mingil kujul, kasvõi päikese hea soovi või mõtte või palvena, mis me teele saadame. Imeilus näide selle arvamust. Toa korraldaja värvis siin ühe südamekese kollase, sinise, sinise, kollase, värviliseks, kõikide nende klõbisevate südamete keskel on üks süda, mis sinise kollasevärviline, et üks meie mõte kogu aeg oleks nendega, kes on praegu sõjas, kes kannatavad või on sõja tõttu oma kodudest peredest ilma ei lase seda nagu mingiks hulluks ärevuseks ja paanikaks oma peas. Aga me ei unusta neid ka ära.
S143
36:05
Ülle võtsite mikrofoni lähemale, kes tuli veel mingi hea tunne, mis tahaks välja tulla. Pigem.
Ülle Madise
38:09
See vahekokkuvõte meie kõigi kolme öeldust. Et ühiskonda peaks korraldama niimoodi, et võimalikult paljudel oleks võimalik seal vabalt vastutades elada. Et see ratastool või eaka põli või mõni muu mure, et see jätaks automaatselt füüsiliste takistuste või häbitunde tekitamise tõttu kõrvale. Et seda peaks kindlasti tegema ja põhiseadus nõuab seda ka ja kahjuks seda praegusel hetkel ei tehta. Mul on, muide väga meeldis müürilehes, mõned numbrid tagasi oli kas ei olnud puudega inimeste manifest või midagi sarnast, kus oligi öeldud, et ärge häbenege välja tulla, tulge, olge võtke ruumi näidake ja siis selle peale saadakse aru, et neid inimesi, kes vajaksid seda, et ei oleks liiga kõrgeid lävepakkusid ega tohutuid treppe kõikjale ja ja muid takistusi, et neid on küll ja need on väga armsad inimesed ja las nad saavad osa ja sellepärast on hästi hea meel siin meie seas on ka hea kolleeg Juta, kelle suure pingutuse tulemusel kasvõi seesama viipekeelne tõlge, olgu see valitsuse koroonakonverentsidelt või siis vabariigi aastapäeva aktusel, kus me saime ka lõpuks siis kirjeldustõlke, et kõik need on saanud teoks. Et tegelikult inimesed, kui natuke järele mõtlevad, siis on valmis niimoodi vastu tulema küll, aga ühesõnaga, et see keskkond tuleks luua, et võimalikult paljud meie seast, sõltumata sellest, mis seisus nemad parasjagu on, saaksid vabalt vastutusega ja võimalikult rõõmsalt ja väärikalt elada. Aga teiselt poolt mina isiklikult ütleks kehtiva põhiseaduse vaimus, et igaühele tuleb tema elu eest ja tema perest ikkagi jätta alles ka teatud vastutus. Vabadus ja vastutus. See teeb inimesest inimese elu ei ole ainult lust ja lillepidu ja midagi pole teha ka lapsevanema minu meelest kõige raskem ülesanne. Kui me ei räägi nii raskes seisus lastest, nagu Annika siin mainis. Aga lapsevanema kõige raskem ülesanne on kasvatada oma lapsest hea inimene. Vot see on kõva tegu.
S143
38:55
Praegu on seadused, need, mis põhiliselt mulle tundub, suunavad meid riigis nii, on õige, nii on vale, seda ei tohi teha, seda tohib teha. Mis koht see on, millega tegelikult mõelda võiksime? Kas seadustest lähtuvalt või on kuskil varem, enne kui seadustest üldse aru hakkame saama? Midagi võimalik juba ära teha, et see teadmine, kuidas elus hea elada, on mul mu sõbral, mu emal, suvalisel inimesel kus see koht on enne, kui ma jõuan selleni, et seadus on see, mille järgi tuleb toimida. Kuidas inimene võiks elada, nii et võib-olla seadus ei olegi see, mis ütleb mulle, mis on õige või vale, ma ise tunnen selle ära.
S143
39:00
Kui te saate mu väga huvitavast konstruktsioonist aru
Ülle Madise
39:21
No siit juristi mätta otsast vaadates on ikka nii, et eks sotsiaalsete normidega, mis ei ole veel seadus, ei ole kirja pandud ja midagi garanteerida füüsilise sunni ja jõuga, et seda ei tohi teha, et isa rihm peab ikka kindlalt pükstel püsima ja nii edasi ka seal. Et sa puutud sellega sünnist saadik kokku. Et igas peres on oma reeglid.
Ülle Madise
41:00
Ma ei väsi kordamast, et minu arvates on lugemine tohutult tähtis ja see, et sa puutud kirjanduses kokku ka sellistes Jošeedega, mis panevad mõtlema, kaasa tundma, võib-olla isegi nutma, et see kõik tegelikult kujundab, et sa leiad kirjandusest, filmidest endale kangelasi, kellega samastuda ja siis jälle neid, kes sinu arvates on põlgusväärsed ja siin kindla peale algul vanemad ja hiljem juba siis sõbrad, õpetajad aitavad kaasa, et see ongi mingi niisugune hea ja halva eristamise võime. Ja seadust tuleb alles selle järel ja mina ütleks, et sellel seadustega on ka põhiseaduse mõttes juba liiale mindud. Ühiskonnana minu arvates me ei peaks tahtma, et meile kirjutatakse karistuse ähvardusel ette, kas me peame oma käsi pesema ja kas me peame seda teist või kolmandat tegema? Minu arvates on see lubamatu ja ma ise suhtun kahtluse teatava põlgusega ka sellesse, mida nimetatakse niinimetatud nügimiseks või, või mis iganes, et sundida inimesi siis riigisuuniste järgi mingil viisil käituma. Võimalik, et ma olen siin erandlikke, jällegi väga tahaks teada, kuidas teie tunnete. Aga minu jaoks on väga väikesest lapsest saadik olnud hästi oluline, et ma tunnen seda, et mulle on valikuvabadus. Ja mul on ka vastutus minu vanemad, minule selle jätsid ja ausalt öeldes ma arvan, et tänu sellele ma olin palju korralikum laps, kui ma oleksin olnud siis, kui keegi oleks mu peale karjunud või oleks mulle öelnud, mis kell ma pean kodus olema. Et ma püüdsin jõuda kokkulepitud ajaks, sellepärast et ma ei tahtnud, et minu vanemad muretsevad mitte sellepärast, et ma oleks arvanud, et mind ootab koduarest.
S147
41:05
Ja et
Monika Haukanõmm
42:42
Mulle tundub küll, et see kodune kasvatus tuleb siin ja mulle samamoodi tegelikult üldse ei meeldi, kui me lõpuks peame kõik üksipulgi väga detailideni panema kõik, kõik kõik kirja seadusesse sest siis juhtub tegelikult see lugu, aga kui seda ühte asja seal ei ole, mis ma siis teen ja siis ma olen justkui nagu abi koosolek, kus sellepärast, et keegi ei ütlegi nägu, et see hakkab mulle, võtke meenuma, kui me nagu sellesse faasi jõuaksime, siis millegipärast hakkab tulema selline Orwelli loomade farmi nagu natuke raamat meelde, kus noh, et suur vend tuleb ja õpetab ja ütleb, eks ju, kogu aeg. Et tegelikult ikkagi selline maalähedane arusaamine, et ära tee seda teistele, mida sa ei taha, et sulle tehakse, et meil on olemas siuksed, ühiskondlikult kokku lepitud, head normid, kuidas me käitume ja mida me teeme ja kasvõi see, et me märkame 11, me aitame 11. Sest noh, kui ikkagi näiteks suvel keegi läheb ujuma ja jalg läheb krampi ja uppumisoht, ega me siis ju keegi ei ole ju kuskil kirja pannud, et me peame teda päästma minema, eks, et see on ikkagi instinkt, mida me teeme. Et kui me näeme inimest, siis me tegelikult ju teda ka aitame. Aga seega ma ei taha öelda, et seadusi pole vajab kindlasti on, et eriti kui me räägime siin mingitest puuetega inimeste, võib-olla valdkondadest, kus teadlikkus ei ole veel nii kaugele jõudnud ja me ikkagi peame midagi reguleerima ja normeerima et siis on see asjakohane. Aga see piir on vist küll selline väga tähtis hoida seda piiri.
S127
44:33
Kaal minu kui dioloogi süda praegu ikka rõõmustab küll, täiesti täiesti rõõm on kuulata, sest tegelikult väga ma ei taha väga sügaval teiega täiskasvanute leeri kursusesse minna, aga see, mida te praegu räägite, see on ju täpselt see vana testamendi, käsuseaduse seaduse põhimõtted, mida ületab kauges kaares armastus, armastus, milles alati vabadus ja vastutus sees, et sa ei tee seda, mida sa pead tegema, hambad ristis, teed ära selle miinimumi, mida seadus nõuab, et sul on vabadus teha kaugelt üle selle inimesele lihtsalt ülevoolavas armastuses. No kui me mõtleme vähegi oma inimsuhete, oma armsate inimsuhete peale sai, see ei tee seda, mida pea tegema inimesega, keda sa armastad või kes sind armastab, vaid armastuse ääred, tutt loov ja, ja vastutulelik ja vaatab teise peale ja unustab ennast ja sedasi on tegelikult ääretult ilus elada. See ei saa kunagi olema taevariik, aga see on alati mingisugused taevariigi kiired meie keskel, mida me omavahelistes suhetes tohime, tohime kohata ja see on mis iganes. Korjad punasõstraid, korvide ja lähed, annad selle, kellel ei ole ja vot see on see, mis minu meelest lastele meeldejääv üks on see, mida ma alati ütlen, et mitte, et räägi lapsega vaid vaid arutega puule, eks ju. Aga tegelikult see, mida laps õpib selle kaudu, mida sa lihtsalt teed lapsevanemana siinkohal ma mõtlen praegu oma vanemate peale, tuleb lihtsalt mingisuguseid lapsepõlve heiastusi meelde, mida ema kuidagi nii loomulikult tegi või isa või kellelegi viis midagi kellelegi midagi toimetas kusagil, eks. Et see on see, mille kaudu inimene kasvab ju tegelikult, eks see võtab loomulikult üle ja, ja taipab seda, et kogukond loeb ja ta on osa, kust, mida ma kogu aeg jälle selle juurde tagasi tulen, et me saame inimeseks läbi teiste inimeste.
Ülle Madise
45:24
Et vaat kui tore, et kristlik filosoofia õigusfilosoofia nii kenasti rööbiti jooksevad et rõhuta igaks juhuks üle, et ega see, et mõni asi seaduses otsesõnu keelatud ei ole ei tähenda veel, et see lubatud on. Et täiesti võimalik, et kui mõtled südamega asja üle järele, saad aru, et ei tohi. Ja teiseks, inimsuhetes üldiselt ei maksa minu meelest oma õnne üles ehitada sellele, et kõik, mida sa kellelegi heaks teed, on tehtud selleks, et saada vastutasu. Asjad on palju üldisemad, vähemalt mina olen oma senises elus küll märganud et teinekord on väga tore anda ja aidata lihtsalt sellepärast, et sa praegu tahad anda ja aidata ja sa ei ootagi mingit vastutasu sellelt inimeselt mitte. Või kui, siis võib-olla üldisemalt, et oleks ju tore, kui teised inimesed umbes samamoodi asjadesse suhtuksid.
S143
45:46
Kuidas tundub praegu, armsad inimesed oleme me mõttega kaasas? Noogutatakse, väga tore. Kas on teil tekkinud ka mõni selline mõte, miks mitte ka küsimus, mida tahaksite jagada meiega praegu ja ma toon teile mikrofoni, siis on ka kuulda. See peaks töötama, töötab nüüd palun?
S424
46:59
Aitäh olen Meelis Joost, olen sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonnas ja mul on hea meel, et ligipääsetavusest ja ka seadustest on palju juttu olnud. Et selles mõttes. Ma arvan, et seadused ikkagi on vajalikud osadest nagu Monikaga ütles enne et osades valdkondades, kus meil on juhtnööre vaja. Jaa, absoluutselt võib teha rohkem. Et selles mõttes me ju liigume õiges suunas ja ma arvan, et ligipääsetavuse lahendused lõpuks ei olegi suureks probleemiks. Aga minu jaoks mulle tundub, et me oleme vähe rääkinud praegu sellest inimlikust faktorist. Meid on nii vähe, et ütleme niimoodi, et armastada siin teises ja kolmandas kohas, noh sa lihtsalt ei saa ennast lõhki tõmmata, et kui sa tahad aidata näiteks oma eakat vanemat ja sa teed tööd kuskil ja seal on sul pere, kes ka võib-olla mingil hetkel vajavad abi, et siis see inimfaktor on minu meelest suureks probleemiks, et aja hajaasustuses ka eriti sa ei leiagi, lihtsalt seda lahendus, kuidasmoodi see sotsiaalkaitse massidesse jõuab, sellepärast et seda massi on suhteliselt vähe.
S143
47:02
Ei ole inimest, kes aitaks, kui on abi vaja, näiteks.
S424
47:18
Isegi kui sul on võib-olla võimalus rahaline võimalus abi nii-öelda hankida riik küll liigub ju järjest tegelikult abistamise suunas siis kes on see konkreetne abistaja? Siin võib tekkida selline küsimus.
S143
47:22
Kas aitäh on meil mõni vastuse mõttega?
Ülle Madise
48:41
Et kuna siin seadusi on mitu korda mainitud, siis loomulikult ei arva minagi seda, et õiguste piirangud ja inimestele seatavad kohustused oleks võimalikud teisiti kui seadustega. Nii et kindlasti kas või ettevõtjate arendajate kohustus arendada avalikke hooneid, avalikke ruume ja ka eluruume ja ka hooldekodude ruume niiviisi, et need oleksid ligipääsetavad tervislikud. Et see on kõik täiesti arusaadav, see on vajalik, nii see peabki olema, seda kahtluse alla üldse ei sea. Küll aga oleks nõudlikum nende seaduste täitmise tagamise küsimustes, sest pahatihti ka nendes asjades on nii, et seaduse nõue on, aga tulemust ei paista. Ja seal saab kindlasti palju ära teha sellega väga nõus, et neid inimesi, kes oleks valmis abistama, on puudu. Samas neid, kes meil on olemas, tahaks kiita ka meie maja. Kontrollkäikude aruanded algavad enamasti sellega, et hooldekodus need tegevusjuhendajad ja kes seal teised töötajad on, et nad on südamlikud, nad on kenad suhted on head aga neid on väga vähe. Nii et kuidas jõuda sinnani, et see kas elukutsevalikuna või siis kogukondliku töövalikuna suuremale hulgale inimestele atraktiivne et see on tõesti küsimus?
S143
48:43
Ja vastust ei ole, ma saan aru.
Ülle Madise
49:00
Mis te ei ole üheski riigis väga häid vastuseid, aga ausalt öeldes, kui siin meie neljakesi peaksime seda välja mõtlema, siis ma arvan, et me mõningad võimalused mõtleks välja, et kuidas seda saavutada ja need ei ole tegelikult utoopilised.
Monika Haukanõmm
51:27
Kui tohib, muidugi või mul läks natuke mõte sellele selle, seda rada, et kui meil on inimesi vähe ja me suudame seda keskkonda kogukonda luua selliselt, et inimesed saaksid võimalikult kaua võimalikult hästi võimalikult väikese, kõrvalise abiga hakkama siis läheb inimesi vähem vaja, noh kasvõi trepist üles või alla aitamisel, eks ole, esimeselt või teiselt korruselt minu jaoks kõige naljakamad kõige? Ei oota mitte naljakas, kõike kummastavamad on sellised asjad, näiteks kui majadel on lift, aga arhitekt on arvanud, et tegelikult on väga äge, kui lift peatub kahe korruse vahele siis ma alati mõtlen, miks, noh, kuidas ma siis nagu saan pool korrust üles või alla. Aga kuhu ma tahtsin jõuda, on see, et mõnikord me täidame seadust pika hambaga. Ja justkui nagu ütleme, et aga me ju tegime, mida te veel tahate. Ja siis tekib jälle selline hetk ja tunne, kus tahaks öelda, et aga see, et midagi on tehtud natukene paremini läbimõeldumalt või ligi pääsetavamalt. Et see ei ole ju ainult selle ühe inimese või selle ühe inimeste grupi huvides, et see on tegelikult meie kõigi nagu huvides, lõpuks et sellist kohata, seda, et ah teid on nii vähe tegelikult ausalt öeldes seda inva-WCd noh, seda võib absoluutselt alati kapiks teha või nagu mingiks muuks asjaks, kuhu saab prügi või, või mingeid pesemisvahendeid hoida. Et et noh, siis tegelikult sellega me nagu suurendamegi, nende abistavate inimeste ju koormust. Me loome justkui ise teadlikult ka sellist nagu justkui tööd. Kui me suudaksime mõelda nii, et me tegelikult teeme kõik selleks, meil on inimesi nii vähe, meil ei ole spetsialiste, me ei taha, et inimesed, lähedased oleks hoolduskoormusega maksimaalselt koormatud. Siis kui me teeks seda asju natuke mõistlikumalt, siis me läheb võib-olla mõni inimene vähem vaja. Ja muidugi infotehnoloogia on, tuleb ka meile appi, aga mulle mõnikord ei meeldi need väga näiteks hooldekodus on juba, eks ole, kaisukoerad ja kaisutiigrid, kellega saab rääkida, eks, ja nii edasi, aga inimeste eest, no ta on parem lahendusega inimlikku lähedust ja Tatchjuse ikkagi nagu ei asenda.
S147
51:32
Ja, ja veel mõni mõte, küsimus muidugi. Palun.
S147
51:39
Nii pannakse kohe tööle ka ja nii.
S480
52:57
Teema oli selles, et meil on abistajaid liiga vähe. Et võib-olla aitab mõelda ka see, et kas abistama kõiki tegevusi, milles inimene abi vajab, peab abistama professionaal. Ja kui meie tänane aruteluteema oli, et sotsiaalkaitse massidesse sõna oli halb, et sotsiaalkaitsekogukondadesse võib-olla on mõned tegevused, mida täna inimesed vajavad, on võimalik teha kogukonna toel. Ja kui kogukond saab hakata ennetama ja teda lastakse inimeste juurde abistama ilma liigsete piiranguteta, aga mõistlike korralduste või mingi regulatsioonidega, et siis me saame ennetusega hoida ära selle, et neid Abivaid inimesi võib-olla hiljem natukene vähem. Ja ma võin tuua näiteid, et tegelikult see ka päriselt toimib niimoodi, et ma võin isiklikult öelda, et ma tean väga head juuksurit, kes abistab täna. Ta ei ole professionaal, aga ta abistab tõsise vaimse tervisehäirega inimest, et ta omandaks uusi oskusi ja tuleks toime ja otsiks omale uue rolli. Et tegelikult on kogukondadesse valmisolek olemas. Küsimus on selles, et ega me liiga üle ei reguleeri ja sisepiiranguid ei sea, et me ei lase minna abistamise võimalusel ja oskusel kogukondadesse ja massidesse.
S143
53:03
Aitäh. Kas see mõte tekitas mõtteid?
S127
53:17
Ma olen selle masside puudumisega hajaasustuses nagu igapäevaselt väga kursis seal oma Harju ristil asuvas maakoguduses, mis ulatub kaugele sinna mereni välja, kusagil alliklepa tagasi seal Harjumaal.
S127
53:55
Ja, ja näen tõepoolest seda, mida te kõik teate, eks, et hajaasustuses olla, abivajaja on ääretult palju raskem, olgu siis puudega last kasvatav lapsevanem või midagi muud, eks. Aga, aga jah, kui ma olen sellega hästi nõus, et kogukonna kaasamine, mina pean seda vaimulikuna üheks oma väga suureks tööks, mis ei tule kogu aeg hästi välja, aga, aga milles ma ka oma juhatust koguduses nagu julgustan, et küsimus ei ole selles, et teie peate kõik ära tegema, teie palju suurem ülesanne on leida inimesi ja mina mul on nagu see, see kogemus, et tegelikult inimesed
S147
53:56
Tahavad aidata?
S127
55:12
Katsu leida kontaktpunktid, katsu leida teemat, mis kõnetavad, ma ei ütle, et see on kõike sajaprotsendiline ja jällegi see enesesse keerdumusi aega ei ole ja see võib olla õhinapõhine ja lainetena tuleb ja see on noh, üsna frustreeriv, aga loomulikult kui sa, kui sa seda asja koordineerib, aga ma küll mõtlen ka selle, noh, mul on see Ukraina teema praegu, sellepärast et meie juures on noh, me oleme võtnud majutada neli ukraina peret lastega. Et, et see on tegelikult imeilus olnud, kuidas tulevad ka need inimesed kogudusest, keda ma aastaid näinud kui mingi konkreetne tegevus, tugiisikuks olemine, remondi tegemine, tulevad ka need inimesed, keda tõesti, kes muidu muidu ei puutu kokku, sa tead, et nad põhimõtteliselt on elus kusagil olemas ja kui nad selle võimaluse leiavad, siis nad tulevad ja panevad käed külge ja see mu hästi suur rõõm töös. Just nimelt see massidesse, eks ju. Et kui, kui, kui see hulk suureneb ja ja minu meelest see oli väga ilus, mida, mida Simu hääd kaaskõnelejad ütlesid ka, et, et see suureneb see ei ole mitte ainult töö kogukonnaga seen, töö, meie omaenda lastega, kes me, lapsevanemad oleme või vanavanemad, oleme või ristivanemad või mis iganes, eks, et hea inimese kasvatamine.
S127
56:22
Ma tean oma peres kolme last, kes, kelle puhul mul süda hõiskab, et nad päriselt neil läheb korda, mis on ja kus saab aidata ja, ja noh, me kõik saame seda selle sellega tegutseda ja võib-olla ka koolides, kus meie lapsed õpivad avardada seda pilti, kuhu, kuhu lastega minna jõulude eel laulma või keda külastada või kuigi mul on sellega siukseid naljakaid kogemusi, et mingil hetkel, kui ma töötasin diakooniahaiglas dementsusosakonnas ja olin vaimustuses sealsest töösti sealsetest inimestest, kui ma käisin siis Tallinna ühe eliitkooli e-postiringis välja selle, et aga äkki see jõul ei läheks nagu annetused kasside varjupaika vaid läheks koos lastega diakooniahaigla dementsusosakond suutsin olla kogu vestluse täielik summuta ja peale seda ei tundnud listis ühtegi kirja, kuni jõuluni välja. See kohutas nii hirmsasti lapsevanemad ära, et keegi ei julgenud enamiitsate, mina mõtlesin seda tõsimeeli, et lastel oleks tore sinna minna ja vaadata ja laulda ja rääkida ja mõne mõnega seal käest kinni hoida ja just viia nagu kontakt inimestega, aga ma arvan, et meil tuleb kasvatada.
S147
56:25
Ja veel mingi mõte.
Monika Haukanõmm
58:06
Ja ma tahaks vastata sellele või mõelda kaasa sellele kommentaarile, et kas me ei reguleeri mitte üle, et mulle tundub, et see on nagu majanduslangusega, et mis tulevad ja lähevad niimoodi, mis kõiguvad. Et mingitel hetkedel oli meil ju väga vaja väga täpselt reguleerida ja panna väga kõrgeid nõudeid, sellepärast et me tahtsime ju selgelt, et, et need inimesed, kes töötavad otseselt inimestega, on nad siis sotsiaaltöötajad või mingid terapeudid, et neil oleksid mingidki oskused, sest me tulime ju ajast, kus põhimõtteliselt sotsiaaltööd kui sellist ei olnud üldse. Ja noh, omavahel visati ikka ju nalja, et on absoluutselt mis elukutse esindaja oli kohe sotsiaaltöötajaga, kuigi tal puudusid selleks igasugused eeldused ja teadmised. Nüüd mulle tundub, et me oleme natuke hakkama juba küll minema üle võlli, kohati et nüüd võiks tulla see väike nagu korri korrigeerimine. Et tuleb see, see mõte, tekkis mul praegu sellest, et et kui tuli siin energiakriis ja meil on tõesti pagulasi palju ja me näeme, mis on see teinud nagu sotsiaaltöötajate ja sotsiaalosakondade koormustega ja kui sa otsid sinna inimesi, siis sa saad aru, et sul seda korraga Ühte kohta viit inimest teise kohta viit inimest ja siis hakkad mõtlema, et aga äkki me oleme ikkagi kuskil natukene üle võlli nagu keeranud seal need nõuded, et kui näiteks on ainult toetuse väljamaksja, kas ta peab olema sotsiaaltöö, kõrgharidusega või sotsiaaltöö magister no tegelikult noh, võib-olla talle sobivad ka mingid teised asjad, et noh, mulle tundub, et siin ka võiks olla seda paindlikkust, et me ei tohi üle nagu reageerida, aga on mingid asjad, kus nagu peab olema väga selgelt öeldud, mis inimese oskused on. Et mitte veel rohkem midagi haiget.
S143
59:07
Teha või ära rikkuda. Ja natukene mulle tundub, et võib-olla nende teemadeni, mida me siin praegu arutame, jõudmine elus on kuidagi loogiline, siis kui see teema tuleb sulle ette või külje peale või äkki märkad ükskõik mis põhjusel, et ma samal ajal liigun ühe härra juurde sealt tagant, kes enne oli käsi püsti ja räägin ühe loo, et minu enda vanatädi on praegu kodus suremas, öeldakse nii, et on haige ja, ja on suremas. Nii, ja siis ma räägin mõtte lõpuni ja siis kohe ja siis enne seda ma ei ole nüüd isegi osanud uurida, et kuhu siis pöörduda, kas saab keegi koju tulla, et aidata tal kuidagi mõtteid korrastada, mismoodi ta ennast tunda peaks, kas, kas mingid rulaatorid on selleks olemas ehk et, et sellised tõsisemat laadi teemad tõenäoliselt? On hästi loogiline, et see varem võib-olla mingil hetkel ei oskagi selle peale mõelda, et ei saa ka pahane olla tõenäoliselt nende peale, kes võib-olla ei ole mõtisklenud neil teemadel. Aga jaa, palun härra.
Toomas Sepp
01:01:05
Aitäh, ma natukene tahaks nagu igapäevaelule lähemale tulla natukene, võib-olla me oleme siin päris suurtest teemadest sõnadega räägime, aga võtame sellise lähtekoha, et inimestena me oleme kõik erinevad. Isegi kui meil on samad hotehis Tehi olud nagu juristid aurastavad öelda, et elan sellises tingimustes, nii palju mind abistatakse, nii palju ma saan abiraha. Vot ja nii ikkagi üks inimene tahab rohkem ja eriti sotsiaalabi valdkonnas kaks inimest, kes on täpselt samas olukorras, üks ütleb, et ma ei tea, mis minuga juhtub, kui ma nüüd seda või seda seda ei saa siis teie, ma eelkõige vaatan Monikale ja Juliale otsa Teie juurde tuleb siis see inimene, kes hakkab oma õigust taga ajama. Ja siis on haldusmenetlus, tuleb sõna- võrdne kohtlemine. Ja siis te hakate nagu nuputama, et noh, saate aru, et see inimene noh, tegelikult ta saaks ju hakkama küll, aga, aga tema mõistus tema peas on hoopis teine mõte hakkamasaamisest ja tema vajadustest. Et kuidas te neid olukordi siis tegelikult lahendate, eriti on see sotsiaalvaldkonnas, kus nagu tõesti samades oludes inimesed ükstahab hirmsasti abi saada ja teine ei saa mitte kuidagi. Noh, Üllega me siin lahendusi, millega ühte ühte korteri teemad, kus müratase oli ühel inimesel mis tavaliselt noh, me, me ei näe, et seal on üks probleem aga tema jaoks oli see eluline probleem, et, et kuidas on üldse noh, jõuame tagasi sinna õiguste, regulatsioonide pahled, et noh, ühest küljest tahaks nagu aidata inimest ja noh, võib aitamegi selle inimese ära, aga see on järgmine päev ukse taga, teine, kes on samasuguses olukorras veel raskemas olukorras ja siis ei saa talle enam öelda ei.
S143
01:01:07
Kas probleem on see, et inimesed on liiga erinevad?
Toomas Sepp
01:01:47
Probleem, see ei ole probleem, aga see on väljakutse sotsiaalvaldkonnas töötavatele inimestele, et kuidas selle, kuidas sellistes olukordades käituda, nii et ise oleks rahul, inimene oleks rahul ja ka teised ümbe ümbruskonnas oleks rahul. Ja üks märkus veel kogu kogukonna kohta veel siin oli kogukonna mõiste käis läbi. Kogukond on tõesti hea ja õige lähenemisnurk väiksemates kohtades, kui sa võtad mingi suurema linna või, või, või siis kasvõi Tallinnas mingi linnaosa, siis noh, seal kogukonda, sealt on ikka väga raske leida.
S143
01:01:51
Ja kas teil on mõningaid vastuseid härrale?
Ülle Madise
01:04:16
Toomas Sepp, hea kolleeg, endine Tallinna linna ombudsman tõi tegelikult väga õiged küsimused esile. Noh, meie maja vastus on alati see, et sotsiaalteenuste üle otsustajad peavadki inimese ära kuulama, mõtlema peaga ja saama aru, mis on tema tegelik mõistlik abivajadus. Et loomulikult ei saa ka ratastoolis inimene näiteks nõuda, et see kohalik kogukond, olgu ta siis kitsa mäe vabatahtlik või kohaliku omavalitsuse seaduse alusel võimaldab tal näiteks iga päev sotsiaaltransporti kasutada. Sinnani me pole jõudnud ja me tõenäoliselt kahjuks sinna ka ei jõua. Aga et milline on see inimese mõistlik abivajadus, mis teda päriselt aitab? Ja see on üks ütlemata keeruline ülesanne tõesti, sest vahel inimene nõuab liiga palju. Teine inimene, vastupidi, on väga tagasihoidlik ja nõuab liiga vähe. Ja kolmas võib-olla ei teagi, mida veel saaks nõuda ja millest oleks palju rohkem kasu. Nii et siin peaks olema usalduslik ja leidlik dialoog ja see peaks lõppema konkreetselt selle inimese abivajadusest lähtuva otsusega. Ja minule tundub, et kui see otsus on hästi tehtud ja hästi põhjendatud, ei saa see kelleski teises esile kutsuda protesti, sest selle kellegi teisega tuleb tegeleda täpselt samamoodi samadel alustel, aga otsus on võib-olla teistsugune, sest ta ise on teistsugune. Kui ühel on vaja sotsiaaltranspordiga jõuda kutseõppesse kolm korda nädalas ja sealt ka tagasi siis on täiesti võimalik, et tema saabki kolm korda nädalas selle transpordi. Aga teine inimene, kes ütleb, et teda huvitavad näitused tähendab näitusele minna, noh tema ei saa kolm korda. Midagi pole teha ja siin peab olema sellel ametnikul, sotsiaaltöötajal ma mõistan, kui raske see on, ma ise pean sellega ka enam-vähem igapäevaselt tegelema, julgust vaadata silma ja öelda, et jah, see otsus on minu arvates õiges, on tehtud selle sellepärast mõistan, et te võite olla pahane, et keegi teine sai rohkem ja teie arvates liigseid hüvesid. Meieni ei leia, tema olud olid teised, aga ma täiesti mõistan neid raskusi ja seda ka, et väga sageli probleem osutubki lahendamatuks, sest lihtsalt ei ole piisavalt raha ega inimesi. Et tehakse ära miinimum. Aga tegelikult see ei ole see, mida oleks vaja teha.
Monika Haukanõmm
01:05:34
Võrdne kohtlemine, ütleks, et sotsiaaltöös tihtipeale noh, tyhi olud siiski ei kattu päris üksüheselt inimestel ja sotsiaalvaldkonnas töötajatel on antud ikkagi selline päris suur õigus otsustada ja teha selliseid kaalutlusotsuseid, et mis just sellele inimesele parim. Aga jah, ma arvan, et meile kõigile on tulnud, kes selles valdkonnas nagu töötavad, on tulnud ette olukordi, kus see lõpuks väsid ära sellest väga-väga nõudlikkust, eks ju, et saada iga kord, kui sa midagi ära teed, siis tal tuleb järgmine, eks ole, ja eks siis, et noh, on ju levinud ka selline ütlus, et kes rohkem karjub, see rohkem saab. Et kindlasti sotsiaaltöös nagu sellest ei, ei kindlasti tuleb nagu hoiduda. Et tegelikult on, tõesti ei taha ma ka siin tuua seda sõna ja tõsta üles noh nii et tuleb hinnata ja siis meil on multidistsiplinaarsed, hindamismeeskonnad ja kõik muud asjad, aga tõsi ta on, et inimest peab hindama ja sellest lähtuvalt ka otsustama ja, ja suutma. Võib-olla siis teha karme otsuseid. Aga eriti oluline, et see, kes küsib vähem, ta tegelikult vajab seda märgata ja talle abi pakkuda. Mitte nii, et kes karjub.
S147
01:05:42
Mina siis reageeriks võib-olla sellele kogukonna mõttele. Jah, ma saan aru.
S127
01:07:26
Et linnas on paljuski keerulisem ja teistpidi linnas paljuski lihtsam kogukond ei pea välja kujunema puhtalt geograafilisel printsiibil. Ja linnas võivad toimida hoopis teistsugused asjad, ma toon lihtsalt ühe näite oluliselt suuremast linnast kui Paide või kui Tartu või Tallinn. Mind rabas aastaid tagasi Budapestis mu sugulaste juures. See, kui ma kuulsin, kuidas neil toimetab üks kogudus ja see pidi olema tavaline seal teisteski katoliku kogudus, oli see seal konkreetselt suure pere ema, kellel oli siis kita sündinud, ütles, et neil käibki see asi nõndamoodi Budapesti suuruses linnas, et kui keegi on nii-öelda lapsevoodis nagu veelgi varem öeldi, siis nädalaid, võib-olla isegi kuni kuu aega on koguduses loomulikult välja kujunenud või pannakse kokku graafik, kes millal viib sellele perele sooja toidu ja mitte lihtsalt et suppi vaid kolmekäigulise lõuna. Et ema saaks rahulikult olla oma titega ja, ja, ja see asi on neil pidev ja toimiv protsess. Ja kui järgmine laps sünnib, siis paneb järgmine seltskond, eks ole, kokku selle, kes millal toidu viib ja toimibki, et kogukond võib-olla midagi ülelinnalist, võib-olla ma ei tea, trepikoja piires see võib olla, mis mul veel toon näiteks vaikuse, laste perede kogukond, kus inimesed teavad, mida tähendab, kui sul sünnib surnud laps või, või on ridamisi katkenud rasedusi, seal toimib see kogukond teistmoodi. Et mina siiski jään selle juurde, et kogukond saab kujuneda nii maal kui ka linnas ja me ise saame selle kujunemisel osalised olla. Et me mõtleks üksteise peale.
S143
01:08:00
Kuidas me saame siis teha nii, et see teema, millest me täna siin räägime, oleks popp et käed tõuseksid igas saalis, kus te käite rääkimas ja, ja kõik poliitikud tahaksid tegeleda sotsiaalvaldkonna teemadega ja need oleksid esimestena kirjas, mitte viimastena, siis kui raha üle jääb. Et kuidas me saame teha nii, et meie inimestena oleksime tähtsamad, oleksime lihtsalt palju tähtsamad. Veel on meil mingeid võlunippe, kas on mõni mõte teil, mida te ei ole veel välja öelnud elu sees ja praegu saaksite ütelda?
Ülle Madise
01:12:54
No selle praeguse aruteluga tegime jälle natuke, kas on olemas imenippe b meile rakendamise tõttu kõik või enamus inimesi hakkavad mõtlema ja tundma teisiti? Jah, taevale tänu, ei ole. Et ega’s siis veendumusi ja, ja tundeid ei saa ju murda, et neid saab võib-olla painutada aegamööda. Ise usun lugude jutustamisesse. Usun sellesse, et kui inimesed, kellel on probleeme rahulikult ilma erilist kaastunnet otsimata või midagi erilist nõudmata osalevad ühiskonnaelus, näitavad, et nad on ka meiega, et me oleme kõik ühtemoodi erinevad, aga ühtemoodi inimesed. Et juba see annab hästi palju ja praegu minu meelest selles mõttes on asjad läinud paremaks, et oma muredest haigustest abivajadusest tegelikult räägitakse. Ja kui õiguskantsleri ametisse asusin, siis ma loodan, et keegi seda enam ei mäleta, mina kahjuks. Pean mäletama siis algul naeruvääristati ju meie kontrollkäike hooldekodudesse, et mis mõttes õiguskantsleriga vetsupotte lugemas hooldekodus miks, miks te käsi ja et miks siis miks ei tohi vanainimesi luku taha panna ööseks, et hooldaja on ka inimene. Et praegu keegi minu arvates seda teemat enam ei naeruväärista. Et see on vägagi eluline küsimus ja seadusliku aluseta teisel inimesel vabaduse võtmine, tema näiteks umbsesse tuppa lukustamine, kriminaalkuritegu. Miks me käisime sellepärast, et see on üks minu ametiaja prioriteete, et just ka eakapõlve väärikus täpselt nii nagu puuetega inimeste väärikas osalemine ühiskonnaelus, mis ei tähenda, et antakse mingi kõrgem prioriteet vaid antakse võimalikult võrdsed võimalused. Iga inimene on millestki piiratud ja osa meie seast kahjuks on väga tugevalt piiratud, nad on mingis mõttes kangelased, kui nad tulevad välja, et nad ei häbene. Ja meie asi on lasta neil olla. Ja selles mõttes ma arvan, et me tegelikult oleme saanud paremaks, kuidas sellest teha valimistel asjalik teema? Oh nimetage mõni asjalik teema, mida valimistel tõsimeeli käsitletakse. No kihla ei taha vedama hakata, et et küllap ma loodan, et ma kaotaks, aga, aga ausalt öeldes no saame näha, et kas hakatakse arutama näiteks, et milliseid makse tulevikus on vaja tõsta, milline on meie maksustruktuur, et kuidas me tagame väärika ka hoolduse neile, kes tõesti omas kodus hakkama ei saa? Mina märkasin mõnel üksiku kandidaadi valimisprogrammis kohalikel valimistel seda teemat, mis puudutas siis niinimetatud seenioride majasid toetatud elamist, et kus sul küll säilib oma privaatne eluruum või oma abikaasaga või miks mitte ka lihtsalt hea sõbraga. Aga samas, sul on olemas inimesed, kes teevad sellesama sooja toidu, sul on olemas häirinud, kas sul on olemas maja peale õde sind viiakse juuksurisse, aeg-ajalt tuleb keegi sulle sinna laulma ka väljaspool jõuluaega ja et sul käiakse korter üle ja et keegi hoiab silma peal. Noh, väga ei olnud. Et võib-olla lihtsalt ongi hetkel niisugune aeg, mida ei haiguse pandeemia ega, ega sõda ei ole veel jõudnud liigestest raputada, et mulle tundub, et me jõudsime mingisse igavuse ja meelelahutuse ajastusse, kus valimised muutusid samamoodi igavust peletavaks meelelahutuseks kus mängu toodi täiesti kõrvalised ja mõtetud teemad, millele ausalt öeldes nende inimeste heaoluga, kelle najal see ühiskond püsti seisab ja kelle hulka kuuluvad ka needsamad puuetega inimesed, eakad et noh, need sinna üldse ei mahtunud, et rohkem tegeletakse mingite sümbolväärtusega küsimustega või veelgi vastikum, et üritatakse valimisteemaks muuta teemasid, millel jällegi õnnetunde suurendamisega pole vähimatki seost, kui me just ei ole nõus sellega, et enda õnne võib teise inimese õnnetuse peale rajada. Nii et üldiselt nõudlike kodanikena ma usun, et eks me saame neid valimisteemasid ise ka tõsta kirjutades artikleid, pidades kõnesid, rääkides oma saadikuga täiesti siiralt ja südamest, sest seda saan ka kinnitada, et need inimesed, kes riigikogus ja valitsuses töötavad ja keda on aastate vältel õnnestunud kohata on ka inimesed, nagu meie. Paljud on väga töökad, väga suure südamega, mõned on vahel kaotanud pisut lootuse, aga kui hakkad rääkima, kui oluline see on, mis nad teevad, et kõike seda saab teha ja kõigel, sellel saab tulemus olla, et siis paljud ka võtavad asjad käsile. Nii, et mina ei oleks lootusetu, mis siis, et minu meelest seda imevitsa või hõbekuuli ei ole olemas.
S143
01:12:57
Ärme ole lootusetud, loomulikult ikka lootusrikkad, aitäh.
Monika Haukanõmm
01:14:58
Selleks, et sotsiaalkaitse jõuaks massidesse, tuleb mulle tundub vaadata kõiki erinevaid tasandeid, me ei tohi ühtegi ära unustada, et täna me räägime siin sellisest kogukondlikust ja hästi palju ka sellisest nagu rohujuure tasandist. Et sellest siin ma kindlasti usun, et Me saame väga paljud asjad kodust ja kodusest kasvatusest ja, ja see kasvab nagu emapiimaga aidata, teist, märgata teist. Et aga samamoodi tuleks siis vaadata seda kohaliku omavalitsuse tasandil ja tegelikult ka riigi tasandit. Ma tooksin ühe näite riigi tasandilt. Et me oleme päris suured sammud tegelikult juba teinud edasi, aga sellega peab kindlasti jätkama, et kui me räägime näiteks puuetega inimeste poliitikast või võrdsuspoliitikast, siis kuhu vaadatakse, eks ole, vaadatakse otsa sotsiaalministeeriumile ja vaadatakse otsa sotsiaalkaitseministrile. Minu nagu selline väide või hüpotees on see, et me jõuame oluliselt paremini ja suuremate sammudega edasi kui kõikides ministeeriumites isegi kui alguses tundub, et see ei ole ju üldse meie asi. Aga mõeldakse ka, et see on puuetega inimeste ja sotsiaalsed teemad, on ka meie asjad. No võtame näiteks majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi, mis on oluliselt paremaks juba läinud, toon hea näitena on kasvõi näiteks rongitaristu, eks, et kuidas me jõuame selleni, et see on jällegi see, et kuidas me sotsiaalkaitse jõuab nagu erinevate inimeste mõttemaailma, miks me midagi teeme või infotehnoloogiasse, et kui iga ministeerium mõtleb, et see näiteks, kui on kuhugi vaja mingi raport anda ahlas sotsiaalministeerium, teeb see nende teema, see on tegelikult meie teema, siis me jõuaksime nagu päris suurte sammudega edasi või olgu see näiteks keskkonnaministeerium või mõni muu, et seal töötavad inimesed, Nemad viivad seda teemat kõik edasi allapoole ja siis ta hakkaks nagu, nagu väga hea selline võrgustik tööle ja siis me jõuaksime nagu kaugemale.
S143
01:15:03
Ja nad suudaksid seda teha ka siis, kui see ei ole nende isiklik kogemus.
Monika Haukanõmm
01:15:32
Just see ei ole, nende isiklik, ei pruugi olla nende isiklik kogemus, et ma arvan, et me tegelikult ju seda ei taha, et nad hakkaksid tegutsema siis alles, kui nad nagu isikliku kogemuse saavad, et, et näiteks perroonilt rongile see, kui sul on kargud, eks ole, et ja kui sa ei saa sellest suurest vahest, mis meil siin mõningates kohtades veel on üle hüpata, sest sul on hirm, et sa sinna vahele kukkuda, eks ju, et noh ja me ei taha ju seda, et need inimesed jala ära murraksid ja siis saaksid aru, et tegelikult võiks nii palju targemad olla, mitte sellest ise nagu vigadest või oma olukorrast ainult õppida.
S127
01:16:01
Ja jah, see inimeseks kasvamine, see ei saa ju olla sihuke nipiga nipsuga lahendus, eks ju, see on kasvamine, see protsess, ma arvan, et mina olen selle tunni ja veerandi jooksul siin teid kuulates kasvanud ja, ja kõik, me natukene kasvame ja, ja niimoodi kogukond ja niimoodi ühiskond annaks jumal, et kasvaks inimese maks ja ma mõtlen siin, et hirmul ei tohi lasta maad. Et.
S127
01:17:09
Ärevad ajad ja, ja, ja kõik igasugused uudised ja mis kõik on lihtsalt hirm on alati selline väga, väga halvav asi ja siis me võime hakata tegema mingeid mööndusi ja järeleandmisi, kas vabaduste vallas kuidagi vabadusi igaks juhuks koomale tõmbama. Ühesõnaga, hirmul ei tohi lasta meelevalda saada. Vabadust tuleb hoida. Väärikust tuleb hoida väärikuse eest tuleb alati seista kõikidel aegadel, et on mingid asjad, mille arvel ei saa kompromissi teha. Ja need on inimväärikust, kus inimõigused, inimese vabadused, et et hirm mitte kunagi ei lase selgelt mõtelda. Et seda ta tuleb kuidagi nagu sihukest lootust hoida kogu aeg ja, ja samal ajal ka valvsust, et me ei lase kuidagi mingisugusel pimetusel või mingitel nõmedatel otsustel keerulistel aegadel kuidagi ära süüa seda, mida me juba saavutanud oleme, kuhu me jõudnud oleme, eks ole, ja, ja me oleme, me oleme palju edasi jõudnud, hoiame seda, hoiame vabadust ja väärikust ja inimest kõige selle keskel.
S143
01:17:24
Aitäh. Kuidas tundub, armsad inimesed siin minu kõrval, kas saime räägitud need teemad praegu ja tõmbame otsad kokku või on midagi hästi hinge peal veel? Ja samamoodi teie.
S143
01:17:46
Tundub, et on mõtet tulnud kohale ei ole mõtet tulnud kohale. Tahaksite midagi öelda? Aga miks mitte? Ma annan selle. Ja siis pärast seda mõtet, võtame asja täitsa kokku, palun.
S728
01:20:30
Selge tänan. Loomulikult aitab alati moraal, ilmumrality inimene ei ole inimene, siis ta mingisugune loom, aga praktilises elus, kui me tahaksime, siis nagu kergelt hõbetatud kuuli, mis seda olukorda siiski päästab, on ju kõige lihtsam kasu. Kasu inimesed liiguvad kasu järgi, miks mitte siis seda kasu ühendada moraaliga. Ja nüüd lahenduseks võiks ju see siis sellisena olla, kas siis hõbekuulina, nagu öeldud, hõbetatud kuulina? Ärgem rahastage niisiis sotsiaalkaitset läbi tsentraalsete lahenduste rahastaga, parem väikseid kogukondi, kas siis süsterr eelarves sotsiaaleelarves väiksemates juppides elasin need kogukonnad kokku kogutud rahast, kasvõi sellesama küla tulumaksust saadud osa. Las nemad siis otsustavad omakeskis ise, sellest tulebki räme oma oma oma meeste poliitika, aga seal on ka praegu niimoodi sisenda tsentraalsed, aga siis on omas külas ja need inimesed ei tohiks sellist palka saada siis nad peaksid tegema otsuseid kellegi teise eest. Ja nad alati näevad külas neid teisi inimesi, kes vajavad abi ja kellelt võiks abi võtta. Külas on mitte ainult puuetega inimesed, on ka teist sugupuud nagu rikkuse puue, mõned on nii rikkad, et see on puue ja ka neid inimesi tuleb aidata. Ja samas needsamad inimesed, neid aidatakse tavaliselt annetamise meetodil. See sügavalt egoistlik tegu annetamine aga see puudutab neid ja niimoodi saabki sedasama asju kokku aetud. Täna Me teame, ah riik teeb. Ah, tuleb see omavalitsuse tädi küll tema toob selle toiduasjad ära küll saab ju neetud, jälle ta ei tulnud. Ja mingi ühistransport, et me saame siiski selle raha võtta ära õiguste arvelt anda vabalt kasutamiseks mingile külale, küla käib ise kohustuslik kokku ja omavalitsuste valimistel lihtsalt kohustuslikult valitakse nende aeg-ajalt ümber, et seda, seda rämedalt onupojapoliitikat natukene taltsutada. Ja ongi mingisugune vahend, vähemalt see on see summa alguses olema väga suured, harjutada neid inimesi käima ja kui need inimesed on kõik valijad ja siis nad valimistel saavad aru, et tegelikult on olemas sotsiaalpoliitikas suhe eluga ja nii, et siis nad hakkad valima ja selle kaudu suunama ja suunama. Ehk see natuke parandab olukorda. Abiks seegi. Aga kui me ütleme, et riik, vabandust, kui me ütleme, et riik ei suuna tähelepanu sotsiaalküsimustele, siis pool Eesti eelarvest on ju sotsiaaleelarve pool seesama palju, kui kõik ülejäänud probleemid kokku. Nii et pigem ikkagi on vastupidi, riik on keskendunud sotsiaalpoliitikale, ometi põhiseadus peaaegu sõnakestki maininud sotsiaalpoliitikast, rihm hoopis millekski muuks tehtud, mitte sotsiaalpoliitikaks. Tänan. Ja vabandan.
S143
01:21:07
Väga vahva, miks te vabandate, teil on väga palju, väga huvitavaid mõtteid. Suur tänu. Ma mõtlen nõnda, et nüüd on ju palav ja aju on liikunud sinna ja tänna pidi. Suured tänud, et te tulite kuulama, aitäh teile. Ja ma mõtlen, et enne kui ära lähete. Mõelge see üks mõte, mis täna siit kaasa võtta oleks mõnus ja mille te räägite kellelegi edasi. Äkki on üks mõte, mis siit tuleb, jääb meelde, see on juba praeguses palavuses väljakutse ja siis veel räägid edasi. Ja siis oleme vabad nagu ikka.
Eesti Autistide Liit 