Jõustamine (empowerment, võimestamine, väestamine) on üks kõige olulisemaid printsiipe, mida viimasel ajal väga palju soovitatakse rakendada kõigis vaimse tervise valdkondades. Jõustamine on paraku aga ka termin, mida sageli kiputakse valesti tõlgendama ning mida kiputakse kasutama valesti puude meditsiinilise ja mitte sotsiaalse mudeli kontekstis. Nii nagu USA-s, püütakse ka Eestis vahel seostada jõustamist haavatava sihtgrupi toetamise kahandamisega. Arvatakse, et toetuste vähendamise ja aktiivsusnõuete mõjul muutub näiteks depressiooni, ärevuse või suhtlemisraskuste all kannatav inimene toimetulevaks, kuid see ei vasta enamasti tõele.
Mida tähendab jõustamine tegelikult? USA riikliku jõustamiskeskuse (National Empowerment Center) rajaja ning juht Judi Chamberlin on defineerinud nimetatud asutuse kodulehel arutelude käigus paika pandud jõustamise põhielemendid (mida ta peab eriti oluliseks hakata rakendama vaimse tervise alase rehabilitatsiooniga tegelevates asutustes) järgnevalt:
- Otsustusõigus oma elu puudutavates küsimustes.
See tähendab, et nn. “psüühikahäiretega” inimestel peaks alati säilima õigus otsustada muuhulgas selle üle, milliseid teraapiameetodeid tema peal rakendatakse, millised on tema toidu- ja elustiilivalikud, tegevused, millega ta oma aega täidab, jne. See esimene põhielement on mujal eksitavalt eesti keelde tõlgitud kui “võime ise tähtsaid otsuseid vastu võtta”. Jah, võime ise otsuseid vastu võtta võib tõesti aja jooksul kaduda, kui inimesel otsustusõigus puudub. Chamberlin aga rõhutab, et just otsustusõiguse andmine mängib peamist rolli otsustusvõime ja iseseisvuseni jõudmisel. - Juurdepääs informatsioonile ja ressurssidele.
See on vajalik õigete otsuste tegemiseks. Vaimse tervise alal töötajad ei tohiks piirata kliendile juurdepääsu teda ennast puudutavale infole, nii nagu seda kahjuks sageli tehakse. Sellest võib saada nõiaring, kuna ilma adekvaatse infota on raskem teha adekvaatseid otsuseid, kinnitades psühhiaatritel ja psühholoogidel esinevat valekuvandit, et klient ei suuda ise oma elu puudutavaid otsuseid teha ja et ta ei vaja seega selle jaoks vajalikku olulist infot. - Valikuvõimalusi peab olema piisavalt palju.
Chamberlin toob siin näite, et oluliste valikute puhul ei tohi anda inimesele valikuid stiilis “hamburger või hot-dog”, vaid kui klient soovib süüa näiteks salatit või puuvilju, siis peaks see võimalus tal ka olema. - Enesekindluse toetamine.
“Psüühikahäiretega” inimeste puhul tõlgendavad vaimse tervise alaste institutsioonide töötajad enesekindlust sageli “manipulatiivsusena” vms negatiivses võtmes. Positiivseid isikuomadusi aga ei tohiks tõlgendada negatiivsetena. Oma soovide ja vajaduste eest seismine on iseseisvuse eelduseks. - Inimesele peab jääma lootus.
See tähendab, et kliente ei tohiks kohelda kui “kroonilisi” või “ravimatuid haigeid” – neid ei tohi nii kuskil kirjeldada ega ka mingil moel väljendada oma suhtumist neisse kui “lootusetutesse juhtumitesse”. Selline hoiak võib kujuneda peamiseks takistuseks, mis ei lase inimesel leida motivatsiooni positiivsete elumuudatuste ettevõtmiseks. - Kriitilise mõtlemise omandamine ja tingitusest vabanemine (unlearning the conditioning).
Tuleb soodustada, et inimene õpiks oma elulugu mitte nägema pelgalt meditsiinilise juhtumianalüüsina, nagu ta võib olla seda harjunud tegema psühhiaatri või psühholoogiga suhtlemise tagajärjel. Inimesel on õigus ja vajadus näha oma elu laiemas kontekstis ja samuti on tal vaja teadvustada meditsiinitöötaja ning patsiendi omavahelistes suhetes sageli varjatult esinevaid patsiendi enesekindlust õõnestavaid võimumänge, mis ei lase inimeses tekkida usku oma arvamuste kompetentsusesse. - Oma viha teadvustamise ja viha väljendamise õigus.
Oma viha allasurumine ja endasse kogumine kahjustab inimest. Seetõttu tuleks ka institutsioonides anda klientidele võimalusi oma viha teadvustamiseks ja turvaliselt väljendamiseks. Kahjuks tõlgendatakse vaimse tervise alal töötajate poolt ka klientide õigustatud viha sageli “psüühikahäire” väljendusena. See tekitab inimestes hirmu oma viha ees ning vihaga seotud ohtude ülehindamist. - Kuuluvuse tunnetamine.
Jõustamine saab toimuda eeldusel, et inimene tunneb end teistega seotuna ja kuuluvana teda aktsepteerivasse kogukonda või gruppi. See võimalus tuleks institutsioonide poolt kliendile ka tagada. - Oma õiguste teadvustamine.
Klient, kellel on diagnoositud “psüühikahäire”, peab teadvustama, et kuulub stigmatiseeritud vähemuse hulka, kelle õigusi sageli ühiskonnaelus ei arvestata, kui ta selle eest ise ei seisa. Sarnaselt etniliste, seksuaal- jm vähemustega väärivad ka “psüühikahäirega” inimesed teistega võrdseid õiguseid. - Jõustamine on seotud tegutsemisega, mille kaudu inimene muudab oma elu ja oma kogukonda.
Jõustamine ei seisne mitte ainult positiivses enesetundes, vaid tuleb soodustada ka reaalseid tegutsemisvõimalusi, mille kaudu süveneb ka tunnetus oma elu üle kontrolli omamisest, mis omakorda soodustab edasisi muudatusi. Ka selle elemendi juures on väga oluline grupi või kogukonna roll. - Õigus ja võimalus õppida inimese jaoks olulisi oskuseid.
Psühhiaatrid ja psühholoogid kurdavad sageli, et nende klientidel puuduvad vajalikud oskused ja et nad ei soovigi omandada uusi oskuseid. Ent need oskused, mida peetakse klientide puhul oluliseks (näiteks igapäevane voodi korrastamine), ei ole sageli mitte need oskused, mida kliendid ise peavad enda jaoks huvitavaks või oluliseks. Kui klientidele antakse võimalus õppida neid asju, mida nad ise soovivad õppida, siis tihti toimub oskuste omandamine üllatuslikult hästi nii institutsiooni töötajate kui ka kliendi enda jaoks. - Eelarvamuste muutmine.
Psühhiaatrilise diagnoosiga inimesi peetakse sageli ebakompetentseteks paljudes valdkondades. Kui soodustada selle eelarvamuse hajumist, siis kasvab klientide enesekindlus, mis omakorda soodustab veelgi eelarvamuste vähenemist. - “Kapist välja tulemine.”
Sageli varjavad mitmesuguste vähemuste esindajad – ja sugugi mitte põhjendamatult – oma konkreetsesse vähemusse kuulumist. Kuid varjamise tulemuseks on enesehinnangu madaldumine ning hirm, et vähemusse kuulumine tuleb siiski avalikuks. Varjamise lõpetamisega kaasneb sageli vabanemistunne ning enesekindluse suurenemine. - Areng ja omaalgatuslikud muutused on lõppematu protsess.
Jõustamine ei ole mitte eesmärk, vaid teekond. Alati on ruumi ja vajadust uuteks muutusteks ja arenguteks. - Positiivse enesekuvandi tekkimine ja stigmast vabanemine.
Enesekindluse ja toimetulekuvõime kasvades kaob vajadus enese “psüühikahäire” diagnoosiga sildistamiseks, või defineeritakse diagnoos ümber nõnda, et see saavutab inimese jaoks positiivse tähenduse.
Allikas: National Empowerment Center
| Vt lisaks: üle-euroopaline manifest – “Jõuliseks muudetud patsiendid on resurss” / Soovitused krooniliste ja harvaesinevate haigustega patsientide ja nende organisatsioonide jõulisemaks muutmiseks.
Manifesti ingliskeelne täistekst on siin: |
|
Eesti Autistide Liit 