Transkript automaatselt koostatud tekstituvastuse abil: tekstiks.ee
Video
Urmas Vaino:
Tere keskpäevast tere kesknädalat, head vaatajad. Valimiste eelne aeg on pakkumas väga erinevaid teema, debatte väga erinevate vaatenurkade alt püüab ühiskonda aru saada, millest räägivad valimislubadused. Ja enne veel, kui märtsi alguses kastide juurde saab, on põhjust kindlasti kuulata, süveneda ja mõelda nende teemade üle ja teha siis selle põhjal oma järeldused. Aga siit Tallinnas toompuiesteelt, Eesti puuetega inimeste koja kena maja saalist järgmise kahe tunni jooksul on hea meel arutleda siis kokku lausa kaheksa erakonna esindaja, ka sellest, millised on nende vaated siis sotsiaalpoliitika erinevatele küsimustele. Ja meie tänased teemad puudutavad siis sotsiaalhoolekannet tervishoidu, võrdset kohtlemist, ligipääsetavusest ja tööhõivet. Ja kogu see debatt on üles ehitatud nii, et meil on mõned küsimused ühised kõigile ja seejärel mõned näited, konkreetsed lood, mille lahendamine võiks siis aidata mõista erakondade erinevust ja järgmise kahe tunni jooksul oma mõtteid siis edastavad teile Monika Haukanõmm, Keskerakonna esindaja. Diana Ingerainen, Eesti 200 Toomas Kasemaa Parempoolsed. Kert Kingo Eesti konservatiivne rahvaerakond, Heljo Pikhof sotsiaaldemokraadid, Signe Riisalo Reformierakond, Merike Värik Isamaa ja Susanna Saar, roheliste esindaja. Ja mina olen Urmas Vaino, rahvusringhäälingu ajakirjanik ja neid küsimusi, mille kokkupanemisel on puuetega inimeste koja liikmed aktiivselt vaeva näinud. Täna siin vahendan ja kandidaatidele esitan. Aga hakkame pihta ja mul on väga hea meel. A veel lisan ära, et meil on ka siis nii viipetõlk kui ka viipedel giid kui ka kirjutustõlget. Loodetavasti need süsteemid kõik juba töötavad ja, ja saate meie debatist osa. Aga alustame sotsiaalhoolekandevaldkonnaga ja minu esimene küsimus, läheme rida pidi siit osalejate tutvustuse järjekorras. Me kõik tajume vajadust tagada inimeste endi vajadustele vastavat abi ja selle abipakkumist. Mis on need konkreetsed sammud, mis teie arvates tuleks astuda selle jaoks, et Eestis oleks võimalik pakkuda inimeste vajadustele vastavat abi? Hakkame Monika Haukanõmme pihta.
Monika Haukanõmm
Tere päevast kõigile. Selleks, et pakkuda inimestele vaja vajaduspõhist abi, on meil vaja teada, milles see abivajadus seisneb. Sest Me võime ise arvata ühtemoodi, mis meile tundub, aga me ei tea, kuidas see tegelikult on, see tähendab seda, et inimesel peab olema hinnatud see vajadus millisest valdkonnas hinnatud vajadus siis tuleb, on see tervishoid, On see toimetulek, on see mingi muu valdkond ning juba siis see niinimetatud multidistsiplinaarne meeskond, kes on ära hinnanud inimese, kõik erinevad aspektid, saaks öelda, et jah, seda abi on vaja ja kust seda abi saab, ehk siis ega siis abivajaduse hindamine iseenesest ju olukorda ei lahenda, vaid sireli peavad järgnevad juba väga konkreetselt suunised, kuhu inimene peab minema, kes vastutab selle valdkonna eest ja kuidas ta sinna läheb, eks siis, et ei toimuks korduvat ja korduvat hindamist, mida me näeme ja see on tegelikult üks probleemidest, mis vajab lahendamist.
URMAS VAINO:
Kus kohas see meeskond peaks töötama, kes selle meeskonna kokku kutsub?
Monika Haukanõmm
Tegelikult võiks olla Eestis nii, et meil on ühe ukse poliitika, mis tähendab seda, et ükskõik kuhu inimene sisse astub, teda juhatatakse järgmisse kohta, sest inimene ju ei pea teadma, et selle küsimusega. Ma lähen töötukassasse selle küsimusega, ma lähen sotsiaalkindlustusametisse perearsti juurde või kuhugi mujale. Tegelikult ei ole vahet, kui inimesel on mure, ükskõik kust uksest sisse astub, teda juba suunatakse õigesse kohta ja oluline on see, et ei toimuks selline korduv korduv korduv, samade küsimuste esitamine ja kõik need andmed meie kallis Eesti e-riigis, mis on olemas, peavad olema juba eeltäidetud, sest kõige rohkem frustreeriv inimest see, kui sa juba kümnendat korda vastad ühele küsimus.
URMAS VAINO:
Aitäh Monika. Diana Ingerainen, 200.
Diana Ingerainen
Monika ütles siin väga paljud asjad ära, aga ma tooksin välja, et kõige hullem info on seisev info. Et kas või arsti juures või siis kuskil mujal, need asjad on teada, aga need ei jõua mitte kuhugi. Ja mina näen ka, et siin väga suur potentsiaal on esmatasandi tervishoiu ja siis sotsiaalhoolekande integreerimine. Ja mina näen niimoodi, et me oleme teinud hoolduskoordinaatori pilootprojekti, minu arust oli see väga edukas, et perearstimeeskonnas olekski hoolduskoordinaator, et kes oleks siis see inimene, kelle juurde mina saan otseselt suunata, mina, Parssis saan otseselt suunata abivajaja ja saab ära hinnatud siis hooldusvajadus või sotsiaalhoolekande mingi teenuse vajadus, et praegu pahatihti jäävad inimesed nende kahe süsteemi vahele kinni.
TOOMAS KASEMAA:
Ja Toomas Kasemaa ja meie selline seisukoht on see, et, et me peaksime vaatama asju nagu, nagu kodaniku vaatepunktist see tähendab seda, et et kodanik, kui ta endaga toime ei tule ja, ja teda ümbritsevad inimesed ka teda aidata ei saa siis kus on see abi, kust ta saab ja kuidas temani jõuab üks siiani senised süsteemid on tegelikult, kui me seadused ka loome, loeme, head on üles ehitatud sellise võimuhierarhia peale, kes, kuidas mida midagi koordineerib, kes midagi jagab, aga mitte nii, et, et kuidas inimene sellest süsteemiks abi saaks. Ja me peaksime tegelikult oma õigusruumi täiesti nagu selles mõttes nagu uuesti üle vaatama, kuidas inimene saab abi, kui tal on abivajadus seadusi muutma peaks selle jaoks siis sotsiaalhoolekande üldosa seadus, sotsiaalhoolekande seadus, et need on need seadused, mis, mis seda reguleerivad ja mida me peaksime siis üle vaatama. Kert Kingo EKRE.
KERT KINGO:
Esmalt tere kõigile. Ma oleksin kohe kriitiline, sest ainult ennast kiites me ei jõua kuskile, midagi paremaks ei läheb. No meil on need ametnikke võetud aastalt-aastasse järjest rohkem juurde, viimane aasta 1200 ametnikku ja mitte midagi paremaks ei lähe, ehk siis probleem ei ole selles, et ei oleks ametnikke, kes sellega tegeleksid, vaid lihtsalt ei tegeleta, tehakse igasuguseid arengukavasid, kogutakse andmeid, tehakse uuringuid ja sinna tasandile see asi jääbki, nendega ei hakata mitte midagi peale. Neid ilusaid ettekandeid kuulama riigikogu sotsiaalkomisjonis iganädalaselt ja alati jõuame sinna punkti, et mis selle teadmisega peale hakatud, seadusandlus on meil juba kõvasti timmitud, piisavalt? Detailselt on asjad ära ära ütleme reguleeritud, aga neid tuleb lihtsalt hakata rakendama, senikaua kui me ainult räägime, et peaks, võtame inimesi vaja ühildada, see, see inimesi ei aita. Peabki hakkama reaalselt tegutsema selles suunas, et oleks ka päriselt see abi olemas.
URMAS VAINO:
Aga meile tagasi ja siis hetkel on või et mis siis jääb tegemata, et kui on justkui olemas inimesed ja seadus, mille taha see asi jääb?
KERT KINGO:
Ütleksin, et ametnike taha, kes lihtsalt teevad ainult uuringuid ja arengukavasid ja andmeid ja mitte midagi edasi tehta nende teadmistega inimesteni see nende tehtud töö ei jõua, sest see mingis etapis lihtsalt seisma.
URMAS VAINO:
Heljo Pikhof Sotsiaal.
Heljo Pikhof
Kurat, et aitäh, et juba siin on paljud asjad ära öeldud, aga ma ütleks kohe tervishoiu teemadele jätkuks, et peavad kindlasti hakkama koostööd tegema tervishoid, sotsiaalteenused ja kohalik omavalitsus. Ja sellisel moel, nagu näiteks on Norras ja paljudes teistes riikides, et kus koostöö pole üksnes siis e-kirjade vahetamine vaid istutakse koos maas, arutatakse üht või teist juhtumit ja sealt tuleb ka kogemuse, kuidas paremini siis edasi minna. Ja ma arvan ka, et on väga oluline tervise hoidja, sotsiaalhakkaksid koos töötama, sellest oleks palju abi inimestele. Ja võib-olla ma ütleks ära ka selle, et kui me vaatame tänast tervisehoiu, tervisesüsteem, infosüsteemi, siis me näeme seal väga keerukaid. Kuidas ma ütlen mitte väljendeid, vaid sõnu, mis on väga spetsiifilised, aga see oligi ju tehtud algselt arstidele ja nüüd tavainimesed, kes ei ole arstiharidusega, peavad ka seal siis aru saama. Ja mida ma tahan veel öelda, mis nüüd puudutab perearste, siis nad on teinud kõik võimaliku, et patsient neid ei tabaks. Ja inimesed ei saa lihtsalt perearsti kätte, sa pead minema süsteemi, leia poee seal täitma ära terve suure küsimustiku, aga tegelikult võib-olla sa tahad ainult siis ravimid, mingi kroonilise mure puhul ja minu poole on selles selle murega väga paljud pöördunud, et perearstiteenus on kättesaamatu, inimesed satuvad EMOsse ja, ja ühesõnaga, et siin tuleks midagi muuta.
URMAS VAINO:
Ja suur aitäh, Signe Riisalo, lihtsalt tuletan meelde, et see küsimus oli, et kuidas inimeste vajadustele vastav abi nii-öelda jõuaks nendeni, et mida selle jaoks teha.
SIGNE RIISALO:
Ja no kõigepealt sotsiaalkaitsesüsteemid on selleks, et aidata inimesi, mis on riigi kohustus vanaduse, haiguse ja töövõimetuse korral. Nüüd sotsiaalkaitsesüsteemid peavad olema nii palju tugevad, et inimesed võimalikult vähe vajavad täiendavat abi, alati jääb neid inimesi, kes vajavad ja siis me räägime hoolekandesüsteemist. Hoolekandesüsteem on Eestis aastast 95 ja põhineb sellel, et inimene ise peab olema proaktiivne. Tegelikult oleks meil tarvis avalikku sektorit teha aktiivsemaks ehk et me otsime ise neid abivajavaid inimesi juba ennetavalt, et ei laseks inimeste probleemidele liiga suureks minna.
URMAS VAINO:
Mingi eelise, kus kõik on selge ja otsime need inimesed üles.
SIGNE RIISALO:
Ja loomulikult ja me oleme esimesed sammud teinud, me võtsime eelmisel aastal vastu sotsiaalhoolekande seadusemuudatuse, kus puuetega inimeste kohta info läheb automaatselt kohalikele omavalitsustele, et omavalitsus sus saaks pöörduda inimeste poole ja rakendada sedasama juhtumikorraldust, inimese abivajaduse hindamist ja abipakkumist. Nüüd, mis on murekoht Eestis, on see, et me oleme kaldu väga oluliselt toetuste poolele ja teenuseid pakkuma inimestele liiga vähe ja eriti kohapeal kohalikes omavalitsustes ei ole teenused kättesaadavad. Eesti õnnetus on see, et meie kogukonnad on väikesed ja sarnase probleemiga inimesi on ka kogukondades vähem, mistõttu ka kohalikul omavalitsusel on keerukas neid teenuseid arendada ja siin tuleb mängu kindlasti riik, kes peab neid kompetentse looma ja neid tõenduspõhiseid teenuseid, mis on ka ennetava iseloomuga tooma maale selleks, et kohalikud omavalitsused saaksid materjalid, juhised, oskused neid inimesi aidata, siis,
URMAS VAINO:
Arusaadav Merike Värik Isama.
MERIKE VÄRIK:
Tervist, et siin eelkõnelejad on rääkinud nendest probleemidest suurepäraselt, aga kõige olulisem ikkagi on, et esmatasandi meditsiinis, et patsient läheb oma perearsti juurde ja sealt saab kõik vajalikud kompetentsid, et seal on sotsiaaltöötaja, näiteks mina puutun tihtipeale kokku vähipatsientidega, kes jäävad auku, kuna nad ei tea, et neil on võimalik sotsiaaltöötajaga rääkida, neil on võimalik saada sõidukompensatsiooni, nad saavaks saaksid Saaremaalt tulles Tallinnasse, neile hüvitatakse see, aga see info ei jõua nendeni. See peaks olema multidistsiplinaarne meeskond. Seal tervisekeskuses, kes võtab selle patsiendi nii-öelda oma hoole alla ja ütleb, et nüüd lähed vähiravile, siis on sul sotsiaalteenused, siis sul on psühholoogi, võimalik, et sellele inimesele tutvustatakse neid teenuseid, kõik ei ole väga targad.
URMAS VAINO:
Kuidas see meeskond tekib, mis selle jaoks vaja on, selline meeskond tekiks?
MERIKE VÄRIK:
Selle jaoks oleks vaja, no praegu on, tervisekeskuses on, on meil loodud tervisekeskused, kus on õde, kus on perearst kus on võimalik ka massaaži, vaimse tervise õde, aga, aga need asjad ei tööta korralikult, on suurepäraseid perearstikeskuseid, mis töötavad suurepäraselt. Aga on selliseid, see tase on niivõrd erinev ja ma küsingi, et kuidas see nõude ja selleks tuleks teha nii-öelda riigikontroll ja audit perearstikeskustele, sellepärast et osad perearstikeskused ei tööta korralikult ja patsiendid on hädas. Väga palju pöördub minu poole patsiente, kes ei saa oma perearstiga kontakti, kes on jäänud kuidas öelda sinna hammasrataste vahele, tal on halb tööandja, tal on halb perearst ja ta ei ole saanud saatekirja, ta on ise ka, ei ole teadlik oma terviseohtudest ja siis on vähk. Kolmas staadium, neljas staadium.
URMAS VAINO:
Susanna saar rohelist.
Susanna Saar
Tere kõigile ja väga häid momente tõid kõik eelmised väljasin. Minu meelest on põhiprobleem just nagu mingite muude sõnadega mainitud juba varem info liikuvus, et need, kes tegelikult abi vajavad nendeni see info, et mis sorti abi ja kustkaudu, mis avaldus kuhu asutusse, see ei jõua nendeni ja oleks vaja rohkem teha just tööd selle nimel, et otsida üles need inimesed. Minu visioon on see, et näiteks igas Eesti koolis võiks ka olla sotsiaaltöötaja, kes ka aktiivselt tegeleb, et märgata neid noori, kellel on nagu probleemid, et nad ei jõua kooli lõpetatud just seepärast, et kodust majanduslik toetus ei ole piisav ja ka terviseprobleemid, sest ta umbes värskelt 16 saanud noor ei pruugi teadagi, et tal on võimalik taodelda juba töövõimetustoetust.
URMAS VAINO:
Aitäh, Läheme Susanna kohe edasi. Järgmine küsimus. Me teame, et hoolduskoormuse reform on ühe sammuna astutud. Seadus on vastu võetud, hakkab aasta südames kehtima, mis, mis järgmiseks. Mida te näete oma erakonna platvormis, mida te ise näete, mis on vaja järgmise sammuna astuda Susan.
Susanna Saar
Siis tuleb kontrollida, et need seaduseid kui midagi vastu võetud, siis kas seda ikka täidetakse ka?
MERIKE VÄRIK:
See on suurepärane rõõm, et esimesest juulist see rakendub ja, ja praeguseks on meil 1000, et 700 voodikohta, siis 900 voodikohta on puudu, aga ma loodan, et see on eelarvestatud, sellepärast et nagu ka eile teie saate suvesaates oli juttu, et 65 miljonit on üle jätma. Usun, et on, ja siin on räägitud sellest, et et see koha maksumuseks tuleb 1400 eurot ja see raha on selleks eelarvestatud. Ma suhtun sellesse väga positiivselt ja loodan kõige paremat, et pensioni eest on võimalik saada hooldekodu kohta ja hospiits ja paljatiiv ravi areng on hüppeline ja oli juba eelmiste valimiste ajal paljatiiv ravi areng hüppeline hospiitsi. Neli aastat tagasi oli meil ainult neli kohta diakooniahaiglas hospiitsi, nüüd on väga suur hüpe edasi ja need on väga head uudised ja ma suhtun sellesse väga-väga positiivselt.
URMAS VAINO:
Ja aitäh, tuletan veel kord meelde, et küsimus on, et hoolduskoormuse osas üks osa reformist on tehtud, mis võiksid olla järgmised sammud. Signe Riisalo.
SIGNE RIISALO:
Jah, aitäh. Üldhooldusel on meil aastas 10000 klienti, et see number on oluliselt suurem samaaegselt üldhooldusüldhooldekodudes siis kuskil 9000 inimest. Ja põhjus on selles, et tegemist on üsna elu viimase etapiteenusega tsirka kaheksa kuud keskmine viibimise aeg. Mis edasi? Tõepoolest, see on ainult väga väike osa pikaajalisest hooldusest, kui me räägime üldhooldusest. Kindlasti on koduteenused midagi, millest ei saa ümber ega üle vaadata sest me
S383
Mida see tähendab, mida me see tähendab see tähendab?
SIGNE RIISALO:
Seda, et pikaajalise hoolduse vajaduste suurt kõrvalabi vajadust On võimalik ennetavate teenustega edasi lükata, mitte täielikult vältida, see tähendab koostöötervishoiu ja, ja ka sotsiaalsüsteemiga juba varem mainitud hoolduskoordinaatorid, mis täna on pilootprojekti raamistikus ainult osades kohalikes omavalitsustes tuleks tegelikult viia üle-eestiliseks praktika kaks, et me hindame inimese potentsiaalset hooldusvajadus tulevikus koduteenuseid tähendab seda, et inimest abistatakse, toetatakse tema enda kodus. Need on nii isikuhooldusteenused kui muud lihtsamad kodu, koristamine, toidu toomine, kütmine ja nii edasi, eks ole. Aga oluline on ka teenuste balleti laiendada ja teenusmajad on kindlasti üks midagi sellist, mis aitab inimestel iseseisvalt elada, aga siis ka lükkab edasi seda üldhooldusteenuse vajadus. Nüüd omastehooldajate puhul oli meil jõuga valitsusse viidud paar ideed, üks, mis puudutas puhkuse andmist ja teine siis ka sotsiaalmaksumuudatusi mis tegelikult jäid lahendamata, kusjuures sotsiaalmaksumuudatused osutusid ka tehniliselt äärmiselt keerukaks, aga seda on võimalik edasi mõelda ja edasi arendada. Tulemus, milleni me peame jõudma, mis meie siht on see, et mitte keegi ei peaks olema omastehooldaja, sellepärast et tal ei ole teist võimalust, et see on ainukene lahendus, teenused peavad olema kättesaadavad ja see on nii riigi kui kohaliku omavalitsuse koostöö. Aga number üks on kõigepealt see, et me selle hooldereformi edukalt ka rakendame, sest esimene juuli on väga lähedal ja tegelikult meil on 200 teenuse osutajad 79 kohalikku omavalitsust, kes kõik peavad tegema ühiselt jõupingutusi, et klientidel oleks parem.
S1043
Aitäh ja Heljo Pikhof.
Heljo Pikhof
Et võib-olla ma tuletaks ühe asja meelde, et me, sotsiaaldemokraadid on seisnud järjepidevalt sellise hoolduse korraldamise eest, siis mis laseks eakal inimesel võimalikult kaua oma kodus toime tulla ja siis vajadusel pensioni eest hooldekodus elada. Ja suvistel koalitsioonikõnelustel siis jõuti selleni, et lauale tõid sotsiaaldemokraadid väärika vananemisega seotud teemad ja saavutasime läbi aegade suurima rahalise toetuse, mis siis jõuab läbi kohalike omavalitsuste hoolekandesüsteemi. Ja see ei tähenda nüüd ainult seda, et iga pensioni eest saab hooldekodu koha vaid see tähendab ka seda, et koduteenused hakataks rohkem pakkuma. Et kohalikel omavalitsustel oleks huvi, et koduteenused oleksid ikkagi prioriteet, et koduteenused oleks odavamad. Ja kui meil täna pakutakse koduteenuseid aastas kusagil 8000-le inimesele, siis analüüsitud vajadus on 20000, et nii et siin on suur auk
URMAS VAINO:
Väike osa tööst jäi ikkagi tegemata selle rahaviimisega valitsusse ka, kuidas osa tööst jäi tegemata selle rahaviimisega valitsusse, et vajadus on selgelt suurem kui.
Heljo Pikhof
Tegelikult ma ütlen päris ausalt, et sellel aastal läheb esimesest juulist ligi 40 miljonit, järgmisel aastal ligi 57 miljonit ja see oli suur võitlus valitsuses, et saada iga pensioni eest hooldekodu koht. Et siin oli juttu, et keskmise vanaduspensioniga saab siis hooldekodu koha siis et juurde ei pea maksma, aga nüüd oleme lahendanud teemani.
S383
Niimoodi arusaadav ja iga-aastaselt ka selle reformiga.
URMAS VAINO:
Arusaadav. Kert Kingo, palun. Mis on järgmine samm?
KERT KINGO:
No esmalt peab arvestama sellega, et igalühel igal pereliikmel peab olema see võimalus otsustada, et kas ta soovib oma lähedast eakate inimeste puudega inimest paigutada hooldekodusse, võisid seda, soovib ise tema eest hoolitseda ja selleks selleks puhuks, kui ta soovib ise hoolitseda peab kindlasti tasustatud olema niimoodi, et vähemalt miinimumpalk, et inimene, kui ta täiskohaga hooldab oma lähedast inimest, siis siis selle võrra nagu tema majanduslik olukord ei kannataks. Ja teiseks, ma tooksin välja, et see hooldus, hooldusreform sõnades paberil on ta ilus, aga see kvaliteet on ju ebaühtlane. Me siin nägime selle aasta selle nädala alguses. Milline on hooldekodukvaliteet, mis inimestega juhtub seal ja see tekitab usaldust, usaldamatust hooldekodude suhtes, usaldamatus, usaldamatust meie sotsiaalhoolekande suhtes ja see on kõige kriitilisem probleem, millega peaks tegelema. Et inimesed teaksid, et kui mina oma lähedase inimese paigutan hooldekodusse, siis ma saan kindel olla, et ta on seal hästi hooldatud. Ta saab seal korralikult süüa, esmavajadused kõik rahuldatud ja ta tõesti saab selle hoolduse, mida pakutakse selle raha eest mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
URMAS VAINO:
Kas selle ühe loo põhjal saab öelda, et Eestis seda tegelikult teenuses ei pakuta?
KERT KINGO:
Ei, ma seda ei väidagi, et ei pakuta, ma räägin, see tase on erinev, aga selliseid ütleme selliseid situatsioone, mis nüüd üks järjekordne tuli avalikkuse ette, see ei ole ju ainuke neid varasemaid kand jutuks neid ei tohiks üldse olla, sest kui kõik teavad seda ütlust igaüks, tõrvatilk meepotis rikub kogu meepoti ära ehk siis see tekitab usaldamatust.
URMAS VAINO:
Arusaadav Toomas ka sama mis hoolduskoormuse reformi järgmine samm peaks olema. Kindlasti.
TOOMAS KASEMAA:
Peaks sellist kodu, kodu, hooldeteenuse, teenuste osa nagu, nagu suurendama, sellepärast et me ütleme, et enamik inimesi siiski ju ei taha kodunt lahkuda, ükskõik mis, mis staadiumis ta parasjagu on, pigem vastupidi, et ta tahaks kodus edasi olla ja, ja seda poolt peab kindlasti suurendama, mitte et kõik kusagile keskele tsentraalselt kokku tooma, aga suurendama just seda osa, mis, mis seal kodus on võimalik teha. Me ei ole tegelikult üldse Eestis nagu, nagu vaadanudki seda poolt, et meil võiksid olla mingisugused kogukonna teenused, näiteks et erinevad kogukonna liikmed samamoodi ka vabatahtliku vabatahtlikkuse alusel või siis ka mingi äriühingu vormis pakuksid mingisuguseid teenuseid ja neid ka rahastatakse. Et üldiseid.
URMAS VAINO:
Millised teenused võiks vabatahtliku tegevuse alusel rahastada?
S1043
Täpselt sedasama, mida siin tegelikult ka juba juba proua Riisaru
TOOMAS KASEMAA:
Seltsilised prügi võib välja viia, maja võib koristada, kõike seda võib, võib kogukond teha sellele inimesele, nagu seda viimast tröösti hooldust pakkuda. Kodus algab aitäh.
Diana Ingerainen
No mina julgeksin natukene vastu vaielda, et siin on, ikkagi vajab pädevust, siin on vaja täpselt teada, mis, mis, mis on need teenused, mida need inimesed vajavad, et näiteks tihtipeale, aga me näeme, et need omaksed on jäänud küll kenasti hooldama, neil ei ole oskuseid ja, ja mida me siis lõpuks seal kodus neile pakume. Et kindlasti ka koduteenuste poolt, et nii palju, kui ma olen ka oma oma töös erinevates situatsioonides olnud jah, sügav enamus inimesi soovib olla oma kodus ja, ja nad ei taha sealt kindlasti ära minna. Aga ma arvan, et see peakski algama sellest mõtteviisi muutusest, et kuidagi tervishoius on see üsna tavaline, et lähenemine on personaalne. Aga sotsiaalhoolekandes tihtipeale jäetaksegi perele nagu meeletult suur kohustus, et ma mõtlen, et seda peaks rohkem teadvustama, et mis on need teenused, mida me suudame pakkuda ja, ja kuidas, kuidas seda teha. Ja kindlasti jälle koostöös sotsiaalhoolekanne ja, ja esmatasandi tervishoid. Meil oli väga positiivne hüppe, kui saime endale koduõendust rohkem võimaldada ja, ja seal on kohe käegakatsutavad nagu tagajärjed inimeste elukvaliteet. Ongi parem. Et mina arvan ka, et need koduteenused, et kui, kui me saaksime meeskondlikult läheneda, neid juhtumeid lahendada, et sealt tuleb parem elukvaliteet.
Monika Haukanõmm
Aitäh, et kolm sammu, aga ma tahaks öelda selle hooldus hooldusreformi kohta seda, et see on suur, ülisuur samm ja see on suurepärane, et me seda teeme. Ma näen siin ainult ühte ohtu, et riigil ei ole võimalik kontrollida hooldekodu kohamaksumust. Ja me juba näeme, kuidas hooldekodu koha maksumus 1400-lt hakkab. Juba on tulnud taotlused 1000 700800 euroni, mis tähendab seda, et see rahand, mis tuleb ka riigil hakata vahelt siia panustama, suureneb seisan. Minu arvates oleks nagu väga selge, et me ütleksime kõik välja, et keskmise pensioni eest saab hooldekodu kohamaksumuse, see on praegu 703 eurot. Kui aga hooldekodus ei ole vajalikku personali, siis me teame, et on ohus toetus ehk siis kas me oleme kindlad, et kõik inimesed esimesest juulist seda saavad. Aga mis oli, mida oleksid järgmised sammud? Kindlasti teenusmajade edasiarendamine, et igas regioonis oleks teenusmajast, kus oleks võimalik saada seda vaheetappi hinnatud ja tegelikult konkreetsest abist lähtuvat abi, olgu see siis tervishoiusüsteemi kaudu tervishoiust tulenev abi pakkumine või siis sotsiaalhoolekandest. Järgmine on koduhooldus, jah, kolm miljonit, see on suurepärane taas kord, aga jälle mulle tundub, et siin on üks nüanss jäänud tähelepanuta. Ehk siis hinnad, millise hinnaga kohalik omavalitsus toetab, kui palju ta seda toetab ja kas pere, kes peab ülejäänud ära maksma, kas ta jõuab seda teha? Toon ühe näite eelmisest nädalast. Üks. Iga päev käiakse tund aega hooldamas seitse päeva nädalas ja see maksab 1000 eurot. Perele, mis tähendab seda, et loomulikult kohalik omavalitsus 16 päeva eest maksab. Aga sinna tuleks panna hinnalagi. Sest pered ei ole võimelised seda koduteenust tasust asuma. Ehk siis suurendada riigipoolset toetust kohalikele omavalitsustele ja võtta inimestelt seda koormust ära. Ja kolmas on omastehooldus, mida on täna ka juba paar korda siin mainitud, aga see omastehooldajate töö väärtustamine, esiteks koolitus, et nad ei tõmbaks selga ära, et nad oskaksid kõiki neid nüansse, nad teaksid, kuidas toita. Teiseks, see peaks olema neile tasuta ja kohe, kui tekib vajadust mitte kolm kuud hiljem abivahendid kodudes, et oleks võimalikult kerge see näiteks kas või funktsionaalsed voodid, aga kui inimene teeb selle valiku ja ta ütleb, et ma ei taha oma lähedast panda panna hooldekodusse või teenusmajja, siis tal peab see võimalus olema ja selleks suunata selles mõttes koostöös kohaliku omavalitsus, kui meil teenusmajad oleks olemas, täna on neid väga vähe veel, ehk siis see on edasi minna arengus. Aga kui inimene valib, et otsust ja teeb valiku, et ta tahab ise oma lähedast hooldada siis tuleb sellele omastehooldajale ka tagada minimaalne sissetulek ja sotsiaalsed garantiid ja see on see koht, kus me oleme hästi lapsekingades.
URMAS VAINO:
Üks põhimõtteline küsimus siin on juba mitu korda viidatud sellele, et me liigume rohkem kohalikule omavalitsusele lähemale ühest küljest, teisest küljest on viidatud sellele, et kohalikud omavalitsused on väga erineva võimekusega, seal on väga erineva profiiliga elanikud. Üks, mis sobib ühele, ei sobi kõigile, et kus tasandil üldse peaks olema see nii-öelda inimese siis toetamine sotsiaalhoolekande kontekstis, kas see on rohkem riigi kohustus ja siin peaks riik võtma suuremaid pikemaid samme või on see kohaliku omavalitsuse jaoks ikkagi jäetav vastutus, mis tähendab seda, et, et me peaksime lihtsalt siis tegelema kohaliku omavalitsuse teadlikkuse kasvatamisega. Kert Kingo.
KERT KINGO:
Praegust riik lükkab järjest rohkem oma kohustusi kohalike omavalitsuste ütleme valdkonda ja ilmselgelt on erinevate omavalitsuste võimekused erinevad ise noh, ei saa ju võrrelda näiteks Tallinna linna kuldset ringi, kus on kõik kättesaadav vahemaad on väikesed või Tartut samal ajal maakondades on ju väga suured vahemaad ja just nimelt need eakad inimesed ja kellel on ka puuded erinev, elavad üksinda eemal, see sotsiaaltöötaja puhtfüüsiliselt ka jõuaks nendeni.
URMAS VAINO:
Ettepanek on, kas see peab olema rohkem seal või peab riik siin rohkem initsiatiivi.
KERT KINGO:
Ja ma usun, et ikkagi riik peaks oma toa alla, panen toe õla toetava õla alla panema finantsiliselt kas või kas või rahasid rohkem suunama, praegust on kogu majandamine pantud kohalikku omavalitsust.
URMAS VAINO:
Kui rohkem raha ja siis te usute, et läheb paremaks.
KERT KINGO:
Selle võrra saavad kohalikud omavalitsused sotsiaaltöötajaid rohkem tööle palgata, sest praegust on neid töötajaid vähe ja eelarve ei võimalda neid rohkem palgata.
Heljo Pikhof
Tegelikult on nii, et selle hoolekandereformi raha saab ka julgesti kasutada siis selleks, et need koduteenused oleksid kättesaadavad, need oleksid taskukohased. Et me olemegi teinud sellise arvestuse, et kohalikul omavalitsusel, kui ta vaatab, et ta peab näiteks hooldustöötajate kulu maksma siis hooldekodule, ütleme, et see on 600 eurot siis ta mõtleb, et aa, et 400 euroga saaks üht-teist ära ikkagi teha inimesel, kui ta on kodus, et oleks kohalikul omavalitsusel huvi, siis inimest nii kaua kui võimalik, kui ta ise ka muidugi tahab hoida oma kodus ja talle kõiki teenuseid pakkuda. Aga üks oluline asi, need teenused peavad olema ka.
URMAS VAINO:
Kuule, omavalitsusel, ahvatlus lihtsalt andagi väiksema raha eest oluliselt kehvem teenus kui näiteks kõrval vallas ja me saamegi nagu väga diferentseeritud teenust.
Heljo Pikhof
Siis ei hinnatud, vajadusel on ikkagi inimesel õigus minna hooldekodusse, kui ta ise soovib seda. Aga need teenused ei ole sageli ka taskukohased, et ma võin öelda, et Tallinnas ja Tartus on kõik teenused olemas. Kas nüüd kvaliteedis on veel pikk maa minna, aga vähemalt teenused on kõik olemas?
URMAS VAINO:
Kas riik või kohalik omavalitsus, kes peaks suurema initsiatiivi või suurema kaalu kandma?
Heljo Pikhof
Ütleme nii, et see on ikkagi kohaliku omavalitsuse ülesanne, täna riik on tulnud appi kohalikule omavalitsusele rahaliselt ja ma arvan, et seda raha peaks veel juurde tulema kohalikele omavalitsustele, et inimesed oma kodus saaksid nii kaua hakkama kui võimalik. Aga ma ühe asja tahan öelda, et meie programmis on ka see, et kui inimene saab koduteenuseid, siis üle 10 protsendi TEMA pensionist või sissetulekust küsida ei tohi, nii nagu on Leedus. Ma toon näite sellepärast et kui inimesel on suur hooldusvajadus üle teatud piiri enam muidugi on, ongi liiga suur, et ei jõuagi enam nagu maksta. Et siis ta ikka tal vaja maksta. Ravimite eest on vaja maksta korteri söögi eest, et talle jääb lihtsalt hätta kodus.
URMAS VAINO:
Kes seal teenusepakkujale selle vahe kinni maksab?
Heljo Pikhof
Teenuse ütleme niimoodi, et kui ütleme nii, et kui tark ma toon Tartu näite, et ma oskan sealt rääkida, et kui on teatud ulatuses inimesel vaja hooldusteenuseid, siis kohalik omavalitsus aga üle teatud piiri, siis juba inimene ja tema perekond ise
URMAS VAINO:
Signoris.
SIGNE RIISALO
Ja meil on kahetasandiline poliitiline juhtimine riigis ja, ja kui me võtaksime kõik vastutused ja ülesanded keskvalitsusele, siis kaoks kohaliku omavalitsuse mõte. Kohaliku elu korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja tema elanike igapäevaelu toetamine, samamoodi kohaliku omavalitsuse ülesanne. Nüüd meil on ju jagatud keerulisemad ülesanded on riik endale juba jätnud. Räägime erihoolekandes psüühilise erivajadusega inimesed, vaimupuudega inimesed, räägime sotsiaalse rehabilitatsiooniteenusest abivahendite süsteemist või toome siia kõrvale ka erinevad tõenduspõhised, sekkumised, mida me oleme täiendavalt veel mõelnud. Kõik kohtumääruse alusel olevat teenuseid nii lastele kui täisealistele. Need on nagunii riigi oma, aga see igapäevaelu korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, mida me vajame kohalike omavalitsuste eelarvetest. 60 protsenti on haridussektorile haridussektor, see tähendab alusharidus kuni põhi põhihariduse lõpuni, siis tuleb riigi rahastamine. Aga hoolekande või sotsiaalsektorile on kuskilt keskmiselt 10. Suurtemate linnade puhul on see protsent suurem. Mida üldse pannakse teenustesse.
S383
Toetamisse valikute küsimus. On valikud, valikud.
SIGNE RIISALO
Nüüd on küsimus, mismoodi kohalik omavalitsus ka oma eelarve ideed ja kui me vaatame, siis summa summaarum on hoolekande valdkonda kogu aega kohalikest omavalitsustest rohkem raha pandud, aga protsentuaalselt see palju muutunud ei ole. Ei ole ka nii, et, et et riigil on kuskilt võtta tohutu rahakott, meil on ära ju kirjeldatud, kust tuleb riigi raha, millistest maksudest ja kus kohalikule omavalitsusele ja tulebki majandada, kõigil on raske, eriti nendes viimastes kriisides.
S1043
Arusaadav medikkor.
MERIKE VÄRIK:
Jah, nõustun eelkõnelejatega ja leian, et siin on jagatud vastutus, aga kohalik omavalitsus teab oma kliente, patsiente oma inimesi kõige paremini ja oskab kõige vajadus põhisemalt seda hinnata ja ka aidata.
URMAS VAINO:
Arusaadav aitäh, sus Hanno Saar.
Susanna Saar
Ma leian, et see peaks olema kohaliku omavalitsuse ülesanne seda korraldada, majandada aga hetkel Eestis kõige suurem probleem, mida ma näen, on see, et suutlikkus erinevatel omavalitsustel nagu pakkuda abi või siis võib-olla isegi motivatsioon, ent mõnes kohas tegeldakse sellega rohkem ja mõnes kohas on ka suutlikkus seda pakkuda rohkem. Et siin peaks riik, võib-olla paneme rohkemale alla sellistes kohtades, kus ei ole omavalitsusel nagu suutlikkust ja majanduslikku täpseid näiteid ei oska tuua, aga kui ma olen kuulnud teiste puuetega inimeste ise olen onju, et lugusid ja nagu kogemus sellest, et kuidas nende piirkonnas toimuvad asjad, siis ma olen nagu, et oh ma Rae vallas ola nagu kuldlusikas suus sündinud, aga kõigile ei pakuta seda, mida vaja on, isegi tugiisikut ei saa, väikene laps.
URMAS VAINO:
Rae vallas ehkki me heitsime siin kivi kuldse ringi kapsaaeda, siis ka seal ei ole tegelikult alad.
Susanna Saar
Siin on parem, parem, parem kõvasti, parem kui mujal.
Monika Haukanõmm
Just kui me räägime, et kes peaks tegema, siis tegelikult taandub kõik rahale kust tuleb raha, raha tuleb maksudest ja meie inimesed maksame ja see, kuidas me jagame seda raha, on tegelikult ju küsimus, et minu jaoks ei ole nagu see kõige tähtsam praegusel hetkel öelda, et oi, riik või KOV, vaid kuidas me jaotame seda proportsionaalselt seda ühte raha potti, mis meil täna on. Kui vaadata, kuidas on see sotsiaalhoolekandesse tehtavate kulude nagu balanss liikunud siis varasemalt see oli hästi nagu riigi poole kaldu kohalikke omavalitsusi ja inimesed oma osaluse kaudu siis nüüd me oleme jõudnud tegelikult olukorda, kus inimeste omaosalus ka sotsiaalhoolekandeteenuste eest tasumisel on kasvav kohalikul omavalitsusel samamoodi ja pigem nagu pikemaajaliselt saab vaadata, et riigil nägu väheneb, aga mulle tundubki, et selleks, et ja meil on ülesanded jagatud, mida teeb riik teenustena, mida teeb KOV, aga selleks, et Covid saaksid kohalik omavalitsus, saaks paremat teenust maksta või osutada, selleks tuleb talle ka nagu need tingimused luua. Ja see, kui me vaatame, kui vähe SKP-s tegelikult me sotsiaalhoolekandesse raha üldse suuname, siis ilmselge on see, et see protsent peabki suurenema, sest muidu me võimegi seda tantsu ümber auru aurukatla jätkata, et kas KOV ei tee või, või riik ei tee, kui me lihtsalt ei panegi sinna nagu piisavalt raha ehk siis noh, see peaks olema vähemalt ikkagi kaks protsenti juba, kui me jõuaksime selles ütleme, et pikaajalises hoolduseski selleni, et, et meil on rohkem raha, ehk siis riik peab tulema kohalikele omavalitsustele appi ja üleüldse võiks olla, et me teame, et tervishoid on raha vaja, hoolekandesse on raha vaja ja hoolekanne on olnud tegelikult nagu vaeslapse.
URMAS VAINO:
Monika hästi konkreetne, ikkagi üks väikene viide ka, et kus kohas teie arvates tuleksid ümber jagada kuhu paneme liiga palju ja, ja mille arvelt seda sotsiaalhoolekannet saaks kasvatada.
Monika Haukanõmm
Eks siin tuleb vaadata tegelikult juba ka maksusüsteem, ehk siis me peaksime olema efektiivsemad selles osas, et kuidas me makse kogume ja, ja sealt juba see rohkem kogutud maks. Mulle tundub, et me teeme ja mõnikord võib-olla neid valikuid, et ma ei tahaks küll pralt avada, võib-olla see ei ole see koht.
S383
Et hakata maksudebatti avama ja midagi, aga kus see kaks protsenti tuleb?
Monika Haukanõmm
Et see ongi see, et me oskame, kogume õiglasemalt maksud kokku, ehk siis see suurem kogus raha, mis riigieelarvesse kokku tuleb, sest me teame, et igal aastal riigieelarve suureneb ja mitte natuke, vaid päris suures hulgas. Nüüd on juba prioriteetide küsimus.
S383
Läheb tervishoidu või, või siis läheb seal enam-vähem ja aga see ongi just, aga see ongi, meie ongi seadusega paika pandud ja seadust tuleb siis nagu muuta, et seda protsenti suurendada.
S383
Tegelikult.
S383
Just panin null koma, mitte, ma mõtlesin, et võiks minna kuni kaks protsenti täna läheb 0,2, et see ongi nii, kui te ütlete veel korra seda, siis ma küsin, kus kohas sotsid võtavad vähemaks, mille arvelt te võtate vähemaks? Ei võta vähemaks, et juurde tuleb veel. Ütleme niimoodi, et kui me räägime nüüd maksusüsteemist, et siis pikalt hästi lühidalt, et see, mis on miinimumpalk, see on tulumaksuvaba, ülejäänud kuni 3000 euroni oleks siis 20 protsendiga ja üle selle 28 protsenti.
Diana Ingerainen
Et kui te siin juba hakkasite rahast rääkima, siis minu arvates need universaalsed toetused tuleks ikkagi ära kaotada ja seda vähest raha, mis meil praegu on ikka paremini sihtida. Aga tulles nüüd kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandi juurde, siis mulle tundub, et Me ei ole arvestanud, et meie teadus ja elu on edasi arenenud ja on läinud keerukamaks, et näiteks lastekaitses ma näen, et kohalikul omavalitsusel on tihtipeale pandud ülesanded, mida tal ei ole, pädevust täita ja, ja see inimeste hulk ei ole piisav, et sinna ka neid spetsialiste saada. Et teatud teenused tuleks viia siis riiklikule tasemele. Just need seesama lastekaitsesõltlased
Diana Ingerainen
Noh, mõtlen, et ja lastekaitses ma näen kõige rohkem nagu seda, seda, et seal on vaja oskusi, pädevus, teadmisi ja ka seda võimekust korraldada siis võrgustikku, mis on
SIGNE RIISALO
Sotsiaalhoolekandes kohaliku omavalitsuse töötajaskonnas, kus on olnud juba ammu haridusnõue ja kus riik rahastab koolitust spetsiaalselt lastekaitsetöötajatele. Lisaks rahastab riik ka supervisiooni ja piirkondlikud igas neljas piirkonnas. Sotsiaalkindlustusametimeeskonnad, kes toetavad kõik tõenduspõhised, projektid või need sekkumised, tulevad tegelikult sotsiaalkindlustusameti ja tai kaudu. Et see
S383
Ja kompetents ja mis on tarvis, mille lahendamiseks on seal olemas?
Diana Ingerainen
Nüüd on aga väga nõus, et tõenäoliselt neid süsteeme on, aga mis ma näen oma tööpositsioonilt, et need ei tööta. Et kui ma nende inimestega räägin, siis neil ei ole pädevust, et aru saada selle lapse tegelikke sotsiaalvajadusi ja.
TOOMAS KASEMAA:
Nonii nüüd me läksime omavalitsuse rahastamise juurde, mida Signe tarrifikalt kirjeldas, et 60 protsenti läheb haridusele ja tõesti nii see on ja üldse omavalitsuse rahastusest, kui me sellest mudelist räägime, siis 60 protsenti ja natuke rohkem tegelikult tulebki riigieelarvest otse siis sihitusega sinna, sinna eelarvesse, see tähendab, et omavalitsusel puudub ruum ümber jagada enda maksubaasi või see on olemas ainult selle 30 pluss protsendi ulatuses, mis ta, mis ta saab siis üksikisiku tulumaksust. Et see on tegelikult see probleem, mis meil on tegelikult kogu omavalitsustasandi nagu rahastuses. Ja, ja me peaksime seda omavalitsuse iseseisvus suurendama, tema maksubaasi suurendama ilma siht suunituseta, kuhu see raha peab minema. Aga nüüd tagasi tulles selle selle teema nagu täpse nagu küsimuse juurde, et, et, et kus teenus nagu peaks olema kas omavalitsuse juures või siis rohkem riigi poolt korraldatud siis me lähtume loomulikult subsidiaarsus küsimusest, see tähendab, et teenus peab olema lahendatud inimesele kõige lähemal. Ja ma arvan siin päris paljud on seda rääkinud nii ühe ukse, poliitika kui ka kõik muud asjad, mis sinna juurde tulevad. See tähendabki seda, et see esimene uks peab olema tegelikult omavalitsus kus saab sisse minna, kus saab kõik teenused ja, ja kindlasti need tasandid erinevate teenuste suhtes tuleb läbi vaadata, mis on otstarbekus riikliku tsentraalselt teha, seda PEAB tegema tsentraalselt, mis on otstarbekas koha peal ära lahendada kogukonnakeskselt see seda peab siis ka omavalitsuse ja kogukonna keskelt lahendama. Nii et, et siin ei ole sellist üksühest või musta-valget vastust, et kumb on, kumb on nüüd parem või kumb, kumb halvem. Mõlemad mõlemad tegijad peavad jääma mängu selles selles küsimustes ja mõlema tegija selliseid kompetentsi saab tõsta ja saab ka siis teenuseid paremaks muuta.
URMAS VAINO:
Aitäh viimane, viimane küsimus enne enne näidet ja see küsimus puudutab siis puude tuvastamise korras võimalikke muudatusi, et kas te näete, milliseid muudatusi võiks teha ja, ja, ja kuidas selles kontekstis peaks muutuma toetuste süsteem ja sõna otseses mõttes igalühel selles kontekstis 30 sekundit ja hakkame pihta siis Toomasest.
TOOMAS KASEMAA:
Puude tuvastamine kui selline, et, et siin on nagu meil kaks tegelikult ametkonda, kes sellega tegelevad, et on nii töötukassa kui kas ka mõlemat siis tuvastavad puuet ja põnevat, siis teevad omaette siis hankeid nende tuvastusmeeskondade moodustamiseks. Tegelikult see võiks olla üks süsteem, et me ei peaks olema kaks nagu erinevad.
TOOMAS KASEMAA:
Täiesti ükskõik, kuidas riik otsustab seda praegu on see, et kuna küsimus oli erinevate rahakottide kasutamises, siis see niimodi tehti, aga halduses tuleks siiski viia need asjad omavahel kokku.
Diana Ingerainen
Mina näeksin, et selles meeskonnas oleks üks füsioterapeut, kes hindaks sõna otseses mõttes need funktsioonid üle et kõik muu liigub juba väga kenasti, andmed liiguvad, aga, aga meil on kehvasti hinnatud just funktsionaalne toime tulema.
S1043
Kus see, kus see hindamine toimuma peaks?
Diana Ingerainen
Selles suhtes, kas ta nüüd toimuks töötukassas või siis kaasma, arvan ka, et, et me ei ole nii suur riik, et me peaks neid eraldi hoidma, et ja kasta toimub tervisekeskuses perearsti ühiskonnas. Ma arvan, et seal ka ei ole nüüd oluliselt vahet, peaasi et peaasi, et ta toimub.
Monika Haukanõmm
Kuulge ma kõigepealt klaariksin ühe, võib-olla ebatäpsus ära, et tegelikult ei tuvastata puuet mõlemas kohas vaid tegelikult ainult ühes kohas, ehk siis puuet sotsiaalkindlustusametis ja töötukassas siis töövõimet hinnatakse, eks siis aga see protsess, aga see on protsess. Aga, aga mis ma tahan öelda, et tõesti on võimalik tõlgendada praegust kehtivat puude tuvastamise metoodikat mitut moodi ja, ja tihtipeale inimese kahjuks, eks seda tuleks muuta ja tuleks muuta nagu ka seda, et kui inimene on hästi tubli, ta saab hakkama, ta püüab ja pingutab kõigest kõigest väest, siis tegelikult see tasutakse hoopis sellega, et tal näiteks puuet enam ei määrata. Meil on siin mitmeid näiteid, näiteks seotud spordiga, kus on inimene kaotanud ka puude sellepärast et ta pingutab, et ja teeb.
S1043
30 sekundit sai täis ja Kert palun.
KERT KINGO:
Ma sellega ei ole absoluutselt nõus, et kui inimesel on puue, et me nüüd liigume sinna suunas, et lõpuks puue kaob ära argumendiga, et inimene on kohanenud oma puudega. Ei, see ei ole niimoodi, puu jääb see on lihtsalt inimese najal liugu laskmine. Ja see, et regulaarselt siin inimene peab käima, oma puuet uuesti kinnitama ja siis seda järjest nõrgemaks hinnatakse järjest leebemaks. No see ei ole õige, selline asi tuleb ära lõpetada. Nüüd teine küsimus, et kes peaks seda hindama hetkel, on kahe asutuse vahel nagu jagatud. Sisuliselt ei ole ju sellel vahet, sest hetkel nagunii jälle ei tööta see asi hästi, me võime jagada ühte või teise või kolmandasse asutusse ja see asi ikka ei tööta, siis pole mõtet, tähtis on see süsteem toimima panna ja inimene teab, et ta saab ka kuskilt abi ja ta ei pea käima iga natukese aja tagant tõestama, et tal ei ole jalg näiteks tagasi kasvanud.
Heljo Pikhof
Tegelikult ma arvan, et teatud juhtudel kindlasti peab seda puuet jälle üle vaatama ja ma arvan enamusel, aga mitte kõigil, et selles mõttes, et näiteks kui inimene on vähihaige olnud, et ta on, siis tal on puue määratud, aga inimesed tervenevad, et siis seda puuet nagu ei ole mõtet enam talle maksta ja talle puuet külge pookida. Nüüd kui puudetoetustest rääkida, siis võib öelda seda, et eakad inimesed on jäänud siin täiesti nagu vaeslapse ossa, et puudetoetused on 12-st eurost nelja nelja kümnendiku ümardada ja tegelikult nad ei tule sellega toime. Ja näiteks sotsiaaldemokraadid on teinud siis ettepaneku mitte ettepaneku vaid oma programmi kirjutanud, et eakate puhul puudetoetus tuleks kolmekordistada ja laste puhul me seda juba tegime ka aastal 2020 kolmekordistasime siis sügava puudega lapse toetust ja hiljem kas siis keskmise puudega. Aga hea, et, et ma ei ole nii kategooriline, et puuet ei pea nagu üle vaatamata, et jalg küll otsa ei kasva, aga.
SIGNE RIISALO
Räägime puudest ja mitte töövõime hindamisest, puue ei ole eesmärk ja puuet ei ole kellelgi vaja, mida inimesed vajavad, on asjakohane abi ja tugiselleks, et oma igapäevaelu elada ja korraldada. Lapsed vajavad ka spetsiifilisemalt siis haridusteenuseid, loomulikult tervishoid käib kõige sellega kaasas. Ehk et pikk tulevik võiks olla see, et me ei tuvasta puuet, vaid aitame inimesi nende vajaduse järgi. Meil on inimeste kohta informatsiooni tervishoiu infobaasides andmebaasides, KUI sotsiaalis, kust me saaksime tegelikult andmebaaside koostöös anda selle hinnangu, kas inimene pruugib siis ka vajada mingit täiendavat riigipoolset sekkumist või toetust, aga seniks kindlasti ilma positiivse prognoosida juhtudel on võimalik seda perioodi pikendada, et mitte korduv tuvastamisi teha Arvi Kaiduste puhul samamoodi me oleme tegelikult juba ju lapsed lasknud toetusele ligi, ilma et me puuete tuvastasime. Et seda süsteemi tervikuna on võimalik inimsõbralikumaks teha.
URMAS VAINO:
Jah, aitäh, palun.
MERIKE VÄRIK:
Korduspuude taotlemine üle poole aasta tagant on ilmselge suur halduskoormus ja seda ei peaks tehtama ja peaks olema siiski teatud haigustega. Et kui inimesel on neljanda staadiumi vähk ja tal on tõesti väga-väga kriitiline olukord, siis ei ole vaja tal seda, seda puuet jälle tuvastada ja neid summasid tuleb tõsta, sest 16 eurot keskmise puude eest on ikka väga minimaalne summa selle eest. Tal on, vajab lisaravimeid asju, ta, ta ei saa hakkama, tal on liikumispuue. Seda, seda ei saa kuidagi selle raha eest hüvitada.
SIGNE RIISALO
Räägime vanaduspensioniealistest, et see ei puuduta tööealisi ja see ei puuduta lapsi, et tõsi, on ka see, et 80 ja vanemate inimeste puhul kõrvalabi vajadus väga järsult kasvab, pooled neist on puude raskusastmega ja neist omakorda pooled on üksi elavad. Ja siin meie erakond on pakkunud küll igakuise 60 eurose pensionilisa, et, et aidata neid
Susanna Saar
Ja minu hinnangul peaks ka olema nagu süsteemselt ühtne ja rohkem nagu arsti hinnangut arsti arvamust küsida, sest kohati tundub, et see, kuidas keegi saab puude või ei saa puuda et see tundub üsna juhuslik ja ma ei taha küll niimoodi kritiseerida, kui, kui me oleme ausad, siis tegelikult töötukassas tihtipeale tundub, et töötajatel puudub pädevus seda hinnata. Et noh, juhtub siukseid, juhuslikke, huvitavaid kokkusattumise, nagu minul näiteks määratakse puue, keskmine puue aga inimene, kes ei saa voodist püstigi temal puuete määrata ja ka teisi sarnaseid juhtumeid.
URMAS VAINO:
Arusaadav näide üks lugu ja ma ootan teie käest lihtsalt sellist soovitust, et kuidas peaks Jüri ja tema ema käituma. Küsimus kõlab väga lihtsalt, kuidas peaks Jüri ja tema ema käituma? Jüri on 42 aastane, liitpuudega elab koos eaka emaga. Jüri on suure hooldusvajadusega ja ema jõud hakkab raugema, emal endal ka liikumisraskused, aga perele ei pakuta kohaliku omavalitsuse poolt teenuseid. Erihoolekandesüsteemis on Jüri hooldekodu koha järjekorras, kuid järjekord on pikk ning lähim asutus asub Jüri kodus 70 kilomeetri kaugusel. Emal muidugi autot ei ole, bussid käivad, nagu nad käivad. Mida nad peaksid selles olukorras tegema? Hästi konkreetne näide loost hakkame sammast pihta.
Susanna Saar
Tahtnuks halastaja olla, aga sellisel puhul ma olengi sa nõutu, et noh, see ongi see probleem, et süsteem peaks parandama ja näiteks kui ma ise oleks sellises olukorras, ma ei teaks, kuhu taotlus teha või kuhu abi paluma minna, seega ongi see info liikuvus
URMAS VAINO:
Merike.
MERIKE VÄRIK:
Patsient peaks pöörduma kohaliku omavalitsuses ja, ja seal on võimalik sotsiaaltöötaja, aga kooskõlastada need asjad ja perearstiga ka tal on võimalik saada koduhooldustõde, hakkab käima kodus. Ja, ja abiline ka on võimalik ka saada kodu kodus inimest, kes käib neil poes ja aitab neilt, et kõike seda on võimalik korraldada, aga nad ise peavad pöörduma ja siin ongi see, et nad ongi jäänud. Selliseid inimesi on meil väga palju, kes on jäänud auku, nad ei tea, kuhu nad peaksid pöörduma ja kes neid peaks aitama, aga selleks ongi kohalikud omavalitsused ja seal sotsiaaltöötajad. Ja, ja kui perearstid näevad, et sellise sellised inimesed ei saa hakkama, siis nad võiksid ka neid edasi suunataja ja, ja aidata, et palun, pöördu sinna ja sa saad sealt abi ja sealt, et jaa, sest et tema teab selle patsiendi diagnoosi kõige paremini. Ta teab, et tal on liitpuue ja ta ei saa hakkama.
SIGNE RIISALO
Ma saan aru, et siin on erihoolekandekliendiga tegemist, aga siin on väga keerulise olukorraga tegemisest, ka ema on eakas, kes ei tule enam päris hästi toime. Ehk et meil on kaks abi vajavate inimeste loomulikult kohalik omavalitsus koduteenustega, seniks kuni siis see 42 aastane erihoolekandeklient ootab oma teenuse järjekorda. Aga sotsiaalkindlustusamet ka teenuse järjekorral olemise ajal aitab kohalikul omavalitsusel kogukonnapõhiseid teenuseid pakkuda. Kohaliku omavalitsuse aktiivsus on siin oluline inimeste abivajaduse hindamine ja kui kohalik omavalitsus oma ülesannet ei täida, mis ka natukene mulje jäi, siis tegelikult sotsiaalkindlustusametis on järelevalve roll ja tuleks hinnaga see kaebus esitada. See kaebus ei pea tähendama seda, et skaa läheb kohalikku omavalitsust karistama, vaid ta õpetab, aitab ja juhendab, kuidas nende klientidega toime tulla.
Heljo Pikhof
Aitäh, aga Signe ütles nüüd kõik juba selle kohta ära, et võib-olla ma ütleks, kui me räägime eri erihoole hoolekandeasutustes, siis täna meil ei jagu seal kohti ja see meil oli siin 200 kohta, siis kantsler ütle, on uhke selle üle, et nüüd on ainult 94, isegi kohtumääruse alusel ei saa inimesi saata täna erihoolekande asutusse, kuigi peaks olema see võimalus viivitamatult. Ja ma arvan lihtsalt, et kui nüüd olukord läheb väga hulluks, et Signe rääkis ära selle osa, mis on siis nagu praegu hetkel vaja teha, siis erihoolekandeasutuses sellele inimesele kohta pole, et seal on sadu sadu inimesi järjekorras.
URMAS VAINO:
Loosed pikas järjekorras kärpinga.
KERT KINGO:
Ja need sellised olukorrad on minule väga tuttavatest mulle palju kirjutatakse nendest ja olen aidanud nendel inimestel siis lahendust leida, sellele lahendus on täpselt see, et ega neil muud jää, kui peavad kohaliku omavalitsuse poole pöörduma, sest nendel inimestel on vaja sotsiaaltöötajad. Maapiirkondades on see sellised olukorrad ja see viidi eelnevalt korrigeeriksin ära, et perearsti juurde minna, kui perearsti juurde on mingi seitse kuni 10 kilomeetrit ka finantsiliselt on olukord raske, siis see ei ole lahendus, Perearsti Jul tänapäeval suheldakse elektrooniliselt, ei saa ka vastuvõtule. Ja, ja see ongi siinse erinevus kuldne ring ja siis maapiirkonnad, kus on väga suured vahemaad ja just sellised inimesed elavadki üksikutes taludes raske juurde pääseda. Ma olen aidanud suhelda omavalitsusega, olen aidanud, et saab ka sotsiaalkindlustusametisse pöörduda, et seal järelevalvet tehakse, et see teenus lõpuks saadakse ja ka loomulikult naabrid saavad omalt poolt hoida silma peal, kas see teenus töötab ka edasi, et see, et esimesest entusiasmist ei ole 10 päeva käib esimene kuu käiakse ja siis vaibub ära, sest probleem on lahendatud.
TOOMAS KASEMAA:
Aitäh Toomas jah, et siin on juba päris palju seda nagu kajastatud, jah, see uks on omavalitsus, kuhu peab puhuse Jüri peab ja siis tema ema peavad nagu, nagu pöörduma. Ja need teenused, mis on vajalikud, peab see omavalitsus siis ka siis ka tagama, niikaua kuni siis siis erihoolekanne järgi jõuab. Siin on probleem, on muidugi palju, paljud omavalitsused on ka teinud selliseid esmatasandi siis teenused ka veel tasuliseks, et siis omaosaluse sinna veel juurde lisanud, et et kui seal veel rahalisest halvas kehvas olukorras, siis, siis kindlasti nagu nagu, nagu sellist asja nagu ei tohiks olla ega, ega peaks olema sealjuures nii, et omavalitsused peavad nagu tegelikult oma teenuste suhtes nagu vaatama ka suht kriitiliselt, millal nad saavad raha küsida ja millal mitte.
Diana Ingerainen
Et ma arvan ka, et see on kohaliku omavalitsuse poole pöördumine, aga mind teeb nagu murelikuks, et öeldakse, et perearst peab seda tegema ja pereõde peab sinna minema ja et kindlasti peab perearst täitma oma rolli diagnoosima haiguseid, vaatama, kas terviseseisund on stabiilne, kas on vaja muuta raviskeeme. Aga nüüd, et hinnata täpselt, millist sotsiaalhoolekandeteenust, kus kohas osutada, selleks on teised spetsialistid, et selleks meil ei ole pädevust. Ma näen, et tal on abi vaja ja ma kindlasti sellega edasi annan, aga nüüd, et noh, me ei ole enam kiviajas, et, et ikkagi selleks on vaja teatud pädevust, et hinnata, mis tuleb sellele inimesele korraldada ja see on meil täna sotsiaaltöötajate näol aina rohkem olemas.
URMAS VAINO:
Jah, aitäh jaa.
Monika Haukanõmm
Erihoolekande teenus on riiklik teenus, siis tõesti kov, seda ei saa ju ise nagu pakkuda, vaid see on riigi poolt. Aga KOV peaks pakkuma siis kohalik omavalitsus neid teenuseid, mida ta saab teha emale peaks olema tagatud koduhooldus ja tugisee on ilmselge. Mis puudutab ka seda, et kui noormees ootab erihooldekodu järjekorras, siis võib-olla teda on võimalik, seni kuni koht vabaneb ka mõnele teisele erihoolekandeteenusele suunab kas või näiteks väiksema toet küll väiksema toetusvajadusega, näiteks kogukonnas või toetatud elamise teenusele, mis tähendab seda, et ema saaks vabastatud, ehk siis jah, liigume siis samm-sammult nagu järjest nagu raskema teenuse poole. Kui nüüd tõesti kohalik omavalitsus ei aita seda ema ja poega, siis inimene peaks pöörduma skaasse õiguskantsleri poole ja nüüd on küsimus, ta ei oska, ta ei tea seda, siis selleks ongi üle Eesti ka puuetega inimeste võrgustik olemas. On olemas ka Eesti puuetega inimeste koda, kes tegelikult aitaksid ja juhendaksid sellel teekonnal inimest. Aga loomulikult, eks inimene ongi nõrgemas positsioonis ja siin ei ole nagu üldse küsimustki, aga ja kaal on ka samamoodi võimalus oma erihoolekandeteenustes ja seda järjekorda jälgida ja kui olukord on kriitiline, siis tegelikult ka seda korrigeerida.
URMAS VAINO:
Aitäh vastuste eest, sotsiaalhoolekande teema esimese tunniga märkamatult kiiresti on läinud aeg, räägime tervishoiust järgmisena ja võtame ravimite teema. Et väga sage on pilt meedias abipalvetega, kus oodatakse tuge kallite, samas elu päästvate või muutvate ravimid soetamiseks.
URMAS VAINO:
Kuidas te seda pilti hindate ja, ja mida oleks teie arvates võimalik ja vajalik oma siis platvormi lubaduste piires siil ära teha, et seda pilti tegelikult, et muuta ja see teema muidugi puudutab Harvik haigustega inimesi, nende ravimite kättesaadavust peamiselt. Mis on need sammud, mida peaks ja mida saaks teha, hakkame siitpoolt pihtima?
Monika Haukanõmm
Nii et kõigepealt ravimitest üldse loomulikult ravimid on väga kallid ja praegusel hetkel on meil kõik ravimid maksustatud üheksa protsendiga ning oleme teinud ka ettepaneku, et peaks siis tooma selle viie protsendi peale, et kuidagigi tagada kättesaadavust ning need, need retseptiravimid, mida on tõesti väga-väga vaja inimesele. Nad võiksid olla üldse maksuvabad. Aga mis puudutab nüüd vähiravimeid, mis puudutab nüüd tõesti seda, et me korjame, teeme annetusi ja korjame raha siis minu arvates on lausa pahatahtlik, et me veel kord siis seda maksustame. Ehk siis sellist tegevust ei tohiks riik rohkem enam maksustada oma maksudega, et see on nagu kõige tähtsam ning haigekassa juures peaks siis olema tehtud selline eraldi komisjon, kes neid vaatab üle, nad ka praegusel hetkel juba teevad seda loomulikult aga selle komisjoniga nagu selliseid piire laiendada, et ehk siis anda rohkem neid ühelt poolt finantsi ja tegelikult ka õigust, et kui on need erijuhtumid, ülikallid, eks ta tuleb ju nendest samadest maksudest, püüame räägimegi, et tervishoius tuleb leida lisarahastust ja võib-olla ka riigil hakata maksma haigekassasse sisse ka võib-olla nende gruppidest, kelles praegusel hetkel ei tehta, ehk siis riigieelarvelised lisaeraldused. Aga tegelikult sellel komisjonil haigekassa juures, eriti mis puudutab Hairwick haigusi, peab olema see õigus ja pädevus. Koolates loomulikult Harrik haiguste kompetentsikeskuse vastavaid soovitusi.
Diana Ingerainen
Ravimitega on päris mitu probleemi, et ütleme, et üleüldiselt hinnanguliselt on 300 miljonit sealt lihtsalt puudu. Aga mis me nagu näeme, et ravi ravim, soodumus on ikkagi Eestis vägagi, et inimesed, kellel on diagnoositud haigused ja neil korrektselt ka ravimid peale sätitud, siis tuleb tunnistada, et nad ei võta oma ravimeid vastavalt siis nendele eesmärkidele ja, ja, ja mina näen sind nagu lahendusena, et oleks personaalse lähenemine. Me suudaksime paremini nõustada, mis on see ravi eesmärk ja, ja kuidas me selleni nagu jõuame. Et see puudutab nüüd üleüldse siis kroonilisi haigeid ja inimesi, kes ravimeid peavad kogu aeg võtma. Aga see, mis puudutab Harvik haigusi ja väga-väga kalleid ravimeid, et siin ma olen nagu Monikaga ühel nõul, et tõenäoliselt see komisjon, kes praegu teeb väga head tööd ja nad tõesti kaaluvad, mida siis lülitada sinna nimekirja, et mis ravimeid kompenseerida, et neil võiks lihtsalt olla rohkem võimalusi.
URMAS VAINO:
Kas Eesti 200 käibemaksu alandamist toetab?
Diana Ingerainen
Seda niimoodi otseselt ei, ei oska. Võib-olla öelda.
URMAS VAINO:
Käibemaksu ära muutmist annetustega ostetud ravimitele.
Diana Ingerainen
Et seda niimoodi
URMAS VAINO:
Ka ei oska öelda, see oli Keskerakonna ametlik lubadus, mis oli Monika Haukanõmm nii-öelda siseneda.
Monika Haukanõmm
Mis puudutab üheksalt protsendilt viiele käibemaksu alandamine ja retseptiravimitele üldse käibemaksu kaotamine, see on ametlik programmis kirjas olev.
TOOMAS KASEMAA:
Et küsimus oli pigem sellest, kuidas Arvika siis haiguste ravimeid kallite ravimite kättesaadavamaks muutmine. Aga siin on, ma arvan, et see probleem on väga mitmetahuline, et, et me oleme kindlasti päris palju näinud erinevaid juhtumeid, eriti vähijuhtumeid, kus, kus ravim kusagil maailmas küll eksperimentaalselt on olemas, võib-olla mõnes Euroopa Liidu riigis ka heaks kiidetud, aga ta ei ole veel Eestis heaks kiidetud ja seetõttu ta ei ole jõudnud ka, aga siis nende doteeritavat siis ravimite nimekirja. Et seda protsessi peaks kindlasti siin Eestis nagu, nagu kiirendama, et kui ravim on olemas, võimalus on olemas, siis see tuleks teha kättesaadavaks nendele inimestele, kes seda siis konkreetselt vajavad. Et see peaks olema kindlasti see lahing, lahal siis lahend ja võib-olla tuleb siin ka siis selliseid Euroopa riikide nagu, nagu koostöövõimalusi vaadata seda, et kui üks riik on heaks kiitnud, et kas me peame siis täismahus sama protsessiga Eestis uuesti läbi viima et me töötame sisuliselt sama samadel alustel võib olla küll mõnevõrra eri erinevates siis õiguskeskkondades kõikides riikides kuid põhimõtteliselt siiski kõik on sama meelt, et see riik peab olema siis see ravim peab olema siis seda raviainet sisaldav, see ravi peab olema siis siis tõendatud ja ka siis kahjulike efekte ei tohi selle ravimid olla. Kas parempoolsed tõotavad käibemaksuerisust üheksalt viiele? Me, kui me vaatame maksja, siis me peame seda vaatama kindlasti nagu, nagu, nagu ühises nagu, nagu paketis, et riigieelarve kui oma oma tervikus siiski nagu koos seisab, et kõik need lubadused, millest me siin kõik räägime, oleksid lõpuks ka rahast, rahastajad ei, oli vastus ja see ei ole eite, see on see, et siia just
KERT KINGO:
Ma kõigepealt tooksin välja, et kuni aastani 2009 oli ju ravimite soodusmäär, käibemaksul oli viis protsenti ja siis tõsteti ajutiselt üheksa protsendi peale ja see ajutine kestab nüüd 12 aastat. Eesti konservatiivne ära, aga erakond loomulikult on selle selle poolt ja töötab selle nimel, et käibemaksu alandada üheksalt protsendilt viiele. Ja tuletan meelde, et just hiljuti oli veel, oli siin riigikogus meil eelnõu, mille algatajaks oli tiik nii EKRE esindajad kui Keskerakonna esindajad ja Isamaa esindajad ja üksikud ka isegi Reformierakonnast, kus me, kus soovisime siis vähiravimitele alatada käibemaksu ja vabastada see ühing, fond, kes neid annetusi kogub, need annetused maksustamisest ja, ja valitsus hääletas selle maha, ei olnud nõus sellega, kuigi see oli sisuliselt ikkagi parlamendiülene algatus ja hääletati see sooduskäibemaksu protsent maha vähihaigetele.
Heljo Pikhof
No tegelikult riigikogu toimus hääletamine. Aga mis ma tahan nagu öelda, et tegelikult kui me Jevgeni Ossinovski oli minister, siis ta sättis sisse süsteemi, et iga aasta läheb riigid haigekassale lisaraha ja see summa tõuseb siis koos pensionite tõusuga ja ja riik maksab siis nüüd mittetöötavate pensionite, mittetöötavate pensionäride eest nii-öelda haigekassa maksu. Aga meil on juba ravimisoodustused ja need on ka tulnud aastal 2018, et see tähendab siis soodusretseptiga ostetavad ravimid, et kui sa ostad ravimeid ja läheb üle 100 euro, siis 50 protsendi osas täiendavalt siis hüvitatakse ja seda ei pea kuskile tšekke viima, vaid automaatselt ja üle 300 euro läheb aastas ravimi siis vajadus ja ostmine siis juba üle 90 protsendi. Mis puudutab neid Harvik haigusi, siis ma ikkagi arvan, et siin võiks olla mingi komisjon, sellepärast et kui ikka pole Eestis päriselt üks või teine ravimi heaks kiidetud siis komisjon, ma usun sellesse komisjoni, et see on pädev. Aga loomulikult me peame rohkem ravimeid tooma siis ikkagi haigekassa poolt tasustatavaks. Et inimene saaks soodus soodusega neid ravimeid osta. Aga siin on arutamise koht, et, et kus see piir tõmmata.
Diana Ingerainen
Jah, tavaliselt on see eriala siis selts, kes, kes selle ravimiinfo sinna haigekassasse viia eriala servise kassasse.
SIGNE RIISALO
Ja kui meil oleks raha piisavalt külme, suudaksime välja mõelda, kuidas inimeste heaks teha veel veel ja veel. Aga me oleme hästi keerulises julgeolekupositsioonis täna siin ja praegu ja me rääkisime enne hoolekandes, nüüd räägime tervishoiust, pensionitest pole veel rääkinud lastetoetustest ja nii edasi, see jada on pikk, me peame tegema valikuid. Ja sellepärast on minu vastused väga lihtsad. Maksusüsteem peab olema lihtne, ühetaoline, ilma erisusteta ja haige ja ravimitel on tegelikult praegu üheksa protsenti. Kui on ressursse ühiskonnas piisavalt, võib arutada, kas tagasitulekut viie protsendi peale. Täna on see üheksa ja me peame vaatama, kuhu me päriselt raha paneme siis teise poole pealt, kui me vaatame, kuhu inimesed või mida inimesed ostavad, mis need ravimid on, mis ei ole kättesaadavad, et kui vajalikud nad on ja kui sinna uuringutesse sisse vaadata, siis väga palju on ka toidulisandeid, vitamiine, kõike sellist on ju, mis on ka väga kulukas ja kus tegelikult inimestele ka seda sooduse sooduse hinda haigekassa kaudu ei tule. Ja nii nagu Heljo ütles, meil on ravimisoodustused olemas. Mis on keeruline, ongi emotsionaalselt äärmiselt keeruline Harryga haiguste puhul, kui seda ravimit meil veel ei ole ja ta on eksperimentaalses faasis ja minu meelest oli väga ilus Tallinna lastehaigla konverents koos sellest hea tegemisest ka räägiti, sest tõepoolest, et selliste eksperimentaalses faasis olevate ravimite puhul ongi mõistlik ja loogiline, et riik ja haigekassa neid tegelikult ei, ei rahasta, raha on puudu. Kui me neid kalleid ravimeid rahastame, siis jäävad teised inimesed veelgi rohkem vihma kätte. Nii et, et seal on see hea tegemise funktsioon.
URMAS VAINO:
Ta ütles, et see laias laastus arusaadav eelarve küsimused on täiesti mõistetavad, aga ravimid, mida ostetakse heategevuslikus korras kogutud toetussummadega nende pealt käibemaksu korjamine tundub tegelikult nagu.
S383
Emotsionaalse.
SIGNE RIISALO:
Ratsionaalselt tundub küll tõesti niimoodi, aga sellegipoolest maksusüsteem peaks olema nagu ühetaoline ja ma ütlen, kui me räägime nagu maksusoodustused, siis võib kaaluda, kui meil selleks ressurssi on tulla viie protsendi peale tagasi, aga, aga ma ei teeks erisusi. See, ma ütlen, et emotsionaalselt see tundub inimestele mõistetav, aga küsimus ongi ressursis ja veel kord, et me peame tegelema sellise süsteemi ehitamisega, mis aitab meil kõiki inimesi võimalikult ühetaolised, meil on solidaarne tervishoiusüsteem haigekassast. Me rahastame solidaarsuspõhimõttel ja me ei saa teha lihtsalt ühiskonnana selliseid kulutusi, mis, mis on kas ebamõistlikud teiste suhtes või siis ka väga, väga kulukad ja seesama eksperimentaalne pool on siin üks, üks näide.
MERIKE VÄRIK:
Kahjuks ei saa nõustuda Signe Riisalu selle eelneva jutuga. Isamaa on ka selle poolt, et viie protsendile viia see tulumaks ja ka Isamaa saadik Viktoria Ladõnskaja Kubits sa eestvedamisel, see võeti riigikogus üles ja ma leian, et väga ebaõiglane on see, kui kingitud elu korjab vähipatsientidele raha ja seda topelt maksustatakse, sest inimesed on maksnud selle pealt oma maksud ära, nad on annetanud selle raha kellegi elu päästmiseks ja siis riik võtab sealt veel tulumaksu. See, seda ma ei pea õiglaseks. Ja kui neli aastat tagasi oli ravimi jah, käibe vabandust. Et vabandust, et kui neli aastat tagasi olin juba mõttega, et kui neli aastat tagasi oli meil Eestis ravimi turule jõudmise aeg üle 900 päeva siis nüüd nelja aasta möödudes on see üle 600 päeva, see on kaks aastat, nii et kui avastatakse uus hea ravim, näiteks vähi, mis, mis aitab suurepäraselt patsienti, siis meie patsiendini jõuab see kahe aasta pärast. Vot seda süsteemi, teaduse arengut ja kõike seda, neid nüansse tuleb muuta ja seda tuleb aidata kaasa selle selleks, et, et raha kokku hoida, sest uus ravim on kindlasti efektiivsem, mõjub paremini ja, ja kiirendab kogu seda.
URMAS VAINO:
Arusaadav, energia, mis seda täna takistab.
MERIKE VÄRIK:
Meie seadusandlus ja puudub koostöö selles osas ravimi.
KERT KINGO:
Jah, see tahe puudub ühine tahe meil sotsiaalkomisjonis just oli see teemaga üleval. Koostöö koostöö.
Susanna Saar
Roheliste hinnangul ka see retseptiravimite käibemaksust võiks nagu mõned inimesed, kellel on juba terviseprobleemi ta nagu tihtipeale ka majanduslikud raskused paralleelselt. Et siis võiks seda koormat ikkagi inimestele kergemaks teha. Ja just see protsess, et uute ravimite ülevaatamine, hindamine ja see heakskiitmine, see peab kiirenema, muidu lihtsalt noh, jäävad inimesed ravita.
S383
Tal on äraütlemata, et ka sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et ravimite käibemaks oleks viis protsenti. Mul ununes aga siis soodusravimit.
Susanna Saar
Ja ja see kingitud elu, et sealt ei oleks mõistlik riigil maksa maha võtta.
URMAS VAINO:
Arusaadav aitäh. Teine küsimus puudutab siis tervishoiuteemas vaimse tervise teemat. Kuidas on teie erakond plaaninud parandada puudujääke psühhiaatrilise abi valdkonnas? Mitte ainult siis ligipääsu arsti juurde, vaid ka vajalikele uuringutele, mis praktilisi samme plaanite inimeste vaimse tervise hoidmiseks teha ja alustame rohelistest.
Susanna Saar
No kindel on see, et vaimse tervisega tuleb tegeleda rohkem kui praegu. Siis kui mina veel põhikoolis käisin, siis siis tundus nagu, et igas koolis oli koolipsühholoog olemas, nüüd kus ma olen olnud nõustaja, mõnedele noortele, selgub, et igas koolis ei olegi, et asi võiks alata juba sealt maanteed koolipsühholoog võiks olla ikkagi elementaarne. Ja siis ikkagi rohkem nagu ennetustöö, et tundub, et kuskile ravile sisse võetakse inimesi rohkem nagu siis, kui asi on viimase piiri peal ja siis ka nagu nädalaks ajaks söödame tablette täis ja siis jälle.
MERIKE VÄRIK:
Kõik algab juba koolist, et Isamaa leiab ka seda ja, ja ka mina olen seda seda meelt väga, et koolis on, tuleb rohkem pöörata terviseõpetusele panu. See aitab ka vaimset tervist, see aitab üldse teadlikkust tõsta kõikides meditsiini valdkondades, sest praegu on väga suur mure, et noored emad ei tea elementaarseid asju ja sellest tekibki stress. Aga kui neil oleks need teadmised juba põhikoolis omandatud, Nad oleksid terviseteadlikumad, oleks ka seda stressi vähem siis tervise tervisekeskustes ka tervise, vaimse tervise, õdede osakaalu suurendamine, psühholoogide praegu on väga hästi ka Covid võivad endale psühholoogi palgata, et on riigipoolseid meetmeid ja neid tuleb edasi arendada ja leida võimalused koolipsühholoogide, vaimse, tervisekeskuste ja, ja kõike seda süsteemselt teha, et ja märgata.
URMAS VAINO:
See on praegu puudu, on.
MERIKE VÄRIK:
See vähene teadlikkus, vähene teadlikkus ja ka kas või nendesamade inimeste, meie üldise elanikkonna vähene teadlikkus narkoalkoholi, kõik sellised asjad, see on ennetus ja, ja seda ennetusega tuleks rohkem tegeleda ja korraldada tervisepäevasid. Noh, minu ideaalis oleks tervisekeskusest iga laupäev mingi noortele mõeldud tervisepäev, kus nad saaksid vajalikke teadmisi elustamist, alkoholist, kõikidest noh, vajalikes vajalikke teadmisi omandada.
SIGNE RIISALO:
Vaimse tervisepüramiid tuleb liigutada normaalsesse asendisse, praegu on ta tipu peal, ehk et kogu raskuskese on olnud aastakümneid psühhiaatril ja kliinilisel psühholoogial. See on ülekoormatud ebamõistlikult on antud tööülesandeid psühhiaatritele, kes hindavad küll autojuhiload, küll siis need relvaload küll siis puude raskusastme tuvastamine ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga igal pool on neil funktsioon, mis on paljuski paberi peal, mitte siis patsiendiga tegelemine. Ja täiesti unarusse on jäetud kogu madala lävendiga vaimse tervise teenuste arendamine. Kaks aastat olen saanud olla minister ja me tõesti oleme nullis neljale miljonile saanud vaimse tervise, teenuste rahastuse riigieelarvebaasi, kui me võtame laiemalt veel ohvriabi teenused ja mõned muud asjad sinna juurde, on see seitse miljonit ja iga-aastaselt tsirka miljoni, me anname kohalikele omavalitsustele ja tervisekeskustele selleks, et saaks palgata kogukonna psühholoogi kohalikus omavalitsuses või ka täiendavalt pakkuda vaimse tervise teenuseid, mis ei ole kliiniline psühholoog ja psühhiaater vaid just nimelt psühholoogid psühhosotsiaalse nõustamise ja kõik muud sellised teenused peavad olema kättesaadavad, teadlikkus loomulikult ja omavastutus selle juures ka, aga kui inimene vajab abi, siis see abi peab olema kas koolis või siis elukoha lähedal kättesaadav.
URMAS VAINO:
Teadlikkus on selline võlusõna, kuidas teadlik kuskil tekib. See on hoopis teine muusikaga. Heljo Pikhof.
Heljo Pikhof
No tegelikult ma tahaksin meenutada ühte Nelli Kalikova ütlust, et ma mäletan kunagi Me arutasime mingi probleem ja ta ütles mulle, et põhikoolis peab saama mingid elementaarsed tõed, kuidas oma tervist hoida, kuidas teisi kaitsta. Et see ja see on palju tähtsam kui matemaatika eksam viiele teha, aga noh, see selleks nüüd vaimse tervise probleemid on olnud Eestis siis varjul ja kergelt isegi häbimärgistatud. Et inimesed oma sõpradele-tuttavatele naljalt eriti mehed Nendel teemadel pole julgenud rääkida, aga siin on teinud ajakirjandus väga suure töö ära sellega, et inimesed on hakanud siis avalikult rääkima, mis on nende mured, olgu need siis psühholoogilised, olgu need alkoholismi-ga seotud narkootikumidega Aadeehaaga ja nii edasi ja nii edasi inimeste teadlikkus on suuresti siin tõusnud, et noh, selle üle nagu hea meel, et ma tean paljusid, no no mitte paljusid nii mõndagi noort, kes on endale ise pannud diagnoosi, on tundnud, et midagi on valesti. Ja siis noh, selles mõttes diagnoosi ise on läinud siis psühhiaatri juurde ja ongi selgunud, et tal on see diagnoos. Et paraku see nii on, et ka internet on aidanud siin kaasa
KERT KINGO:
Ja see vaimne tervis ühte ühist vitsa ei ole, et kogu seda teemat siis hallata, probleemi hakata lahendama igas vanusegrupis on erinevad põhjused, miks see vaimne tervis hakkab kannatama mingis etapis kooli ajal võib olla probleem, et ma ei ole piisavalt ja mingis etapis, kas ma jõuan pere ära toita, kolmandas etapis jälle on hoopis see, et et ma, ma ei tea, et mis iganes, kas ma olen tööni tubli ja seetõttu ei saa ühtse vitsaga lüüa, aga ma süüdistaks siin osaliselt, arvestades mis need viimaste aastate on meil siin üldse ühiskonnas on toimunud meediat, kes aitab väga iga asja puhul hüsteeriat üles üles nagu kuidas ma ütlen, vahtu lüüa üles, inimesed on väga mõjutavad, väga tundlikuks läinud, see ei aita nendele kaasa, kui meedias pannakse need käravad pealkiri, et vot nüüd on nii fotodonna, see on halb asi ja loomulikult no mis selle vaimse tervisega tuge pakkuda riigi poolt, ma saan aru, et psühholoogid ja psühhiaatrid? Jah, ma, see ongi üks on see psühholoogid, psühhiaatrid, igaüks ei pöördu nende poole võib-olla õppekavadesse viia sisse elementaarset teadmist, noh, elementaarsed asjad, millega inimesed elus kokku puutuvad, et kõik ei oleks niisugune suur oht ja hirm, see ju sõltub ikkagi sellest, millest on probleem tekkinud. Aga ma nüüd tooksin ikkagi välja selle, et noh, kiirkorras kohe antidepressant hakata välja kirjutama ja, ja igaüks kohe psühhiaatri juurde, et noh, sellel on ju tagasilöögid, see on üks aspekt, ainult siis tuleb teistmoodi, hakkab negatiivselt asi käima, kus hakkab siis tableti sõltuvus tekkima, hakatakse tablettidega äritsemas, on juba tänapäeval käes.
URMAS VAINO:
Kas see, et vaimse tervise teemat tegelikult teil programmis EKRE-l ei ole nimetatud, et see on teadlik, et ta ei ole nii tähtis teema?
KERT KINGO:
Me ei ole eraldi teinud, sest see ei ole meie pädevuses, sest et ma, nagu ma ütlesin, need on tingitud väga erinevatest asjadest ja väga erinevatel inimestel inimgruppidel on erinevad põhjused, et seda ei saa ühe vitsaga lahendada.
TOOMAS KASEMAA:
Aitäh, ja ma jätkaksin seda signaal algatatud nagu formaadist, nagu edasi, et meil psühholoogia, psühholoog on üldse sellises nagu nagu hallis alas, et et kui kliiniline psühhopsühholoog ja siis psühhiaater on sellise meditsiiniabi nagu korraski inimesele kättesaadavad, siis psühholoog on selline. Mõned mõnes, mõnel juhul on ta on ta mingisuguse rehabilitatsiooniteenuse osa mõnel juhul veel mingisuguse nõustamise osa, aga, aga ta on suhteliselt selline hall ala nagu reguleerimata, et millal ta siis nagu nagu, nagu siis mängu astub ja seda inimeste abistab. Ja, ja meil oleks ilmselt vajalik see kuidagi kuidagi nagu, nagu, nagu esile tuua, mis on psühholoog üldse või kes on psühholoog, ütles, et mis rollis ja millal ta, millal ta inimeste abistab.
URMAS VAINO:
Kuidas te seda ette kuidagi defineeritakse mingis määruses või?
TOOMAS KASEMAA:
Kas või, et ka mõne sotsiaalse teenusena nüüdse psühholoogia teenus, mis ta on, selline psühholoogi teenus, et, et see oleks vaja ja, ja väga hea oleks, kui selline selgus tegelikult luuakse, et.
Diana Ingerainen
Ei, minu arvates on see üsna-üsna teada, et mis ta on ja mida ta nagu pakub, et pöördumiste nagu erisus või, või neid erinevaid variante on väga palju ja siit tuleb eristada nüüd haigused, mis on siis psühhiaatrilised haigused, mis vajavad sekkumist psühhiaatri poolt ja siis on mitmed seisundid, mis, millega tuleks tegeleda, et see ei kujuneks edasihäireks ja sealt edasi haiguseks. Et mina näen siin väga suurt potentsiaali esmatasandi tervisekeskustes ja et meeskonnas oleks vaimse tervise õde kui ka siis psühholoogid, aga need psühholoogid tõepoolest ei pea olema kõik kliinilised psühholoogid, et need raskusastmed on erinevad, kuhu tuleb siis sekkuda ja tõesti tuleb ka ära kirjeldada, et millal sekkuda üleüldse millal inimest ja mismoodi võimestada. Et selles osas me oleme natukene tõenäoliselt veel arengu alguses, aga milles ma näen, ühte probleeme on ka see, et psühholoogidel on omavahel nagu kehv juhtumeid arutada või ühel psühholoogil teise tööd üle võtta, et seal puudub nagu võrgustik tihtipeale see, mis koolis näiteks suurepärane töö ära tehakse. Seda esmatasandi tervisekeskuses ei ole teada, et kuhumaani on jõutud, et tervishoius üks arst kui lõpetab, annab teisele üle, et ma leian, et, et ka psüühi psühholoogidel ja üldse kogu vaimse tervisega tegelevatel võiks võrgustik nagu paremini välja kujuneda.
Monika Haukanõmm
Ma usun selles, kas neid erinevaid spetsialiste, vaimse tervise, õdesid, psühhiaatreid, psühholooge, kas neid on meil piisavalt, et tegelikult me ju teame ka täna, et neid ei ole piisavalt, mis tähendab seda, et meil on näiteks laste psühhiaatritest rääkides, võib-olla on ühe käe sõrmedel või natuke rohkem, ehk siis sul ei olegi võimalik abi pöördumisabivajaduse korral nagu abi saada, mis tähendab seda, et riiklik koolitustellimus on see märksõna, et meil oleks neid inimesi piisavalt ja kuna me teame, et see on süvenev probleem, siis ka see hulk inimeste hulk, kes tegelikult peaks sellel nendel teemadel koolituma, oleks suurem siis varajane märkamine kõikidel erinevatel tasanditel, alates lasteaiast, oma nende karude programmidega, kiusamisvaba kooliga, et need oleksid tõenduspõhised, ennetavad programmid ja et riik siis ostab need sisse, et me teame, et juba on ka ostetud, aga et nad jõuaksid igasse, ma ei tea kooli, lasteaeda ja vajadusel isegi töökeskkonda. Sest kui me ei tee seda ennetust, siis tõesti me hakkame ainult tegelema, et meil on vaja psühhiaatreid ja me oleme tervishoiupoole, lähme aga kolmandaks. Mida tuleks teha tõesti, et mõned, võib-olla pool aastat või aasta tagasi oli väga suur poleemika ühiskonnas ja ka riigikogus arutelu, et kas lastel on lubatud alaealistel pöörduda abi saamiseks ise või ainult vanema loal, et minu arvates on siin küll see koht, kus me tuleks väga kiiresti see samm ära teha ja anda ikkagi sellele 16 või 17 aastasele noorele see õigus oma murega pöörduda ja võib-olla mitte vanema ainult vanema loal.
S383
Et täna on juba võimalik sellel naha taga okei.
KERT KINGO:
Juba selle tagasilöök ongi see, et laps ilma lapsevanema teadmata sai arsti vastuvõtule, kus talle anti siis ravimid ja neid ravimeid laps ei võtnud, ta müüs ära viis eurot tükk.
S383
See on hoopis teine ja see ei ole ju sellega.
Monika Haukanõmm
Mitte selle näite baasil me muidugi ei saa teha järeldust, et see on nagu halb, aga, ja viimaseks tahtsin välja tuua veel selle, et me ei saa ka tööandjaid siin ära nagu unustada, ehk ka tööandjatele tuleb luua need võimalused, et ta saab panustada sellesse, et töökeskkond, tööõhkkond oleks selline, kust said vaimse tervise probleeme, ei tekiks nii palju ja panustada ka sellesse, et töötajate heaolu tõsta on see erinevate meetmetega on võimalik teha, on see meid ja psühholoogiga, on seal mingid supervisioonid, on see kasvõi sportimine või mis iganes, et me annaksime tööandjatele need võimalused.
Diana Ingerainen
Kindlasti neid psühhiaatreid äkki kuskilt juurde ei teki, et Signe ütles, et me peame ka vaatama, et tal oleks väga täpselt ette selekteeritud töö, et me suudaksime ikkagi fokusseerida seda ressurssi.
SIGNE RIISALO:
Haridusega inimesi on Eestis päris palju, aga nad ei paku meile abivajajatele teenusest. Nad on ettevõtetes personalitöötajad, nad on Gotšid, super viisorid, mis iganes muud valdkonnad, kus nad, kuidas nad töötavad ja kindlasti on nendel oma roll seal, aga nad ei paku vaimse tervise teenuseid avalikus sektoris ja seal meil neid inimesi napib. Aga see ei ole mitte nende inimeste valikute viga, vaid see on meie süsteemi viga, et me tegelikult pole loonud neile võimalus selles süsteemis töötada, mis on avalik teenuste pakkumise süsteem. Haigekassa pole neid kunagi rahastanud, nüüd on see seadusemuudatus ka üsna hiljuti vastu võetud, et me tegelikult saame ka.
Monika Haukanõmm
Ja täiesti kirjas on sellele kohe alla, et me ise ei ole andnud neile
URMAS VAINO:
Selle teema lõpetuseks lihtsalt üks näide ka jälle ootaks teie sellist ühiskondlikku kompetentsust ja taju, mida te soovitate mardile, kes on 25 aastane süstilise fibroos diagnoosiga noormees ning tal on sellega seoses ohtralt vaevused muuhulgas krooniline köha, hingamisraskused, tema haigusele on olemas ravim, kuid selle hind on ühe kuu kohta 17000 eurot ja haigekassa ravimit ei hüvita. Ravita jätmisel või jäämisel on ka mardi igapäevaelule laastav mõju. Kahjuks on samal põhjusel võimalik ka ebaõiglaselt varajane surm. Mida Mart peab selles olukorras tegema, et kes tahab selle soovituse kirjeldada või anda täiesti järjest ja siin ei pea kõik seda tegema.
KERT KINGO:
Ma võin ainult kommenteerida hetkeolukorda riigis arvestades ei jäägi muud üle, kui pöörduda siis mingi fondi poole, kes teeb, kogub isikutelt annetusi, mille pealt loomulikult siis riik võtab oma korraliku raha. See on ainuke ainuke variant tänases Eestis, ütleme niimoodi. Et äkki näiteks käisid kingitud elu sarnased fondid korjavad heatahtlikult, abivalmis empaatiliselt inimestelt raha, et siis vajalik ravim muretseda.
S1043
Kas veel keegi?
TOOMAS KASEMAA:
Mina ütleksin, et see inimene peab pöörduma põhiseaduslike õiguste rikkumise suhtes kohtusse. Et selles mõttes, et meil on igalühel õigus elule ja, ja see õigus elule tuleb siis vastavalt, kui on see kollektiivne haigekassa kassa meil olemas, sellelt poolt ka tagada.
KERT KINGO:
Et, kus inimene on juba nii haige, siis vaevalt, et ta koht temast kohtusse minejad seda raha kohtusse.
S1043
Meil on ka riigi rahastust sellele ja riknenud advokaat, kreetset soovitused, mida me siin on. Kas veelgi.
SIGNE RIISALO:
Jah, no nii nagu Kert ütles, et üks võimalus on tõepoolest siis erinevate fondide poole pöörduda aga tegelikult ka haigekassa poole siiski pöörduda, sest ka seal on eriotsused teatud juhtudel võimalikud, kui nad selle, kui nad ei hakka ravimid nagu maale tooma või ei anna ravimi kasutusluba, aga nad saavad eriotsuseid teatud juhtudel teha mis on siis kollegiaalselt hinnatud ja, ja, ja, ja tegelikult kaitseb ka siis seda põhiõigust või inimõigust, millele Toomas viitas.
KERT KINGO:
Sain aru, et haigekassa keeldunud rahastamist
Monika Haukanõmm
Ja ega mul siin uut ei ole öelda, et lihtsalt riik ehk siis seesama komisjon, mis on haigekassa juures, peab selle üle vaatama ja püüdma leida siis selle lahenduse, sest mis on tulemus, tulemuseks on see, et me teame, mitte küll see näide, aga mõnikord vanemad valivad hoopis teise tee ja nad lihtsalt lahkuvad Eestist ja see ei ole ju see, mida me tahame. Me ei taha, et Eesti inimesed ära läheksid, vaid me peame suutma oma abivajajaid siin Eestis aidata. Ja selle võib-olla haige antud hetkel oli küll täiskasvanu, aga haige lapsega läheb võib-olla ära ka kaks täiskasvanut inimest ehk siis haigekassa ja, ja kui mitte midagi ei ole muud, siis tulebki kohtusse pöörduda, pöörduda koos loomulikult sellega turvavõrgustik aitab seda teha, sest see inimene ise ei tee seda.
URMAS VAINO:
Aitäh aitäh nende mõtete eest ligipääsetavusest kohe hetke pärast, aga praegu üks küsimus võrdse kohtlemise kontekstis, ka võrdse kohtlemise seadus on juba 10 pluss aastat erinevate valitsuskoalitsioonide laual olnud siiani vastu võtmata. Puuetega inimeste ja teiste haavatavate sihtgruppide vaatest on see tohutult ebaõiglane, et Eestis on valitsenud koalitsioonid, kes ei ole pidanud puuetega inimeste diskrimineerimist diskrimineerimise keelamist piisavalt oluliseks teemaks, et seadust muuta. Seega on puuetega inimeste diskrimineerimine keelatud vaid töö ja kutseharidusega seotud küsimustes, aga kõikides muudes eluvaldkondades või puudega inimeste diskrimineerimine või võib diskrimineerida nii palju, kui kulub. Kas teie valitsemisaeg tooks kauaoodatud muutuse? On küsimus ja läheme siipi.
Monika Haukanõmm
Aitäh muidugi diskrimineerida juba põhiseadusest tulenevalt ei tohi mitte kedagi, aga me teame, et võrdse kohtlemise seadus on diskrimineeriv. Olen ise seda mitu korda teinud ettepanekut algatada, see on häbiväärne ja kui see oleks minu võimuses, oleks ammu ära muudetud ja olen seda ettepanekut teinud ka kolmeteistkümnendas riigikogu koosseisus, et seda muuta.
SIGNE RIISALO:
Mina viisin selle seaduse riigikokku ja Kaja Kallase juhitud koalitsioon koos Keskerakonnaga oli väga seda meelt, et see tuleks ära teha küll aga sarmanud palli tagasi põrgatada EKRE esindajale, sest obstruktsioon leidis aset Riigikogus ja seda seadust ei olnud võimalik vastu võtta. Nii et see on piinlik, see on häbiväärne. Aga ma julgen siiski öelda, et õnneks puuetega inimeste olukord õiguste kaitsel ei ole nii hull, see märgiline, et me selle seaduse ära muudaksime, aga põhiseadusest tulenevalt diskrimineerimise keeld on nii ehk naa. Nüüd kõnealune seadus annaks lihtsalt täiendava võimaluse pöörduda võrdõiguslikkuse voliniku poole ja seal siis ka erinevatel olukordadel saadan konsultatsiooninõu ja ja tuge. Täna on see nii, kui nüüd peaks juhtuma, et Euroopa Liidu võrdse kohtlemise asutuste direktiiv võetakse vastu kujul, milline ta täna on, siis see annaks ka õiguse volinikule nende inimeste nimel pöörduda kohtusse, neid seal esindada, ehk et see kaitse läheks tugevamaks, igal juhul tuleb see seadus ära teha ei ole küsimust ka ja see on piinlik, et see jäi, jäi selle riigikogu koosseisus otsustamata.
KERT KINGO:
Kahe kommenteerin väga-väga osavalt valesse nurka, hoopis põrgatatakse seda palli, sest selle eelnõu fookus eesmärke joon kuidagimoodi toetada puuetega inimesi ju fookus oli keeratud hoopis teistele gruppidele. Et nimetame asju õigete nimedega ikkagi. Ja ikkagi märgiksin ka selle ära, et jah, põhiseaduse paragrahv 12 ütleb, esimene lause ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ja siis tuleb see diskrimineerimise jupp ja millegi jutt ja millegipärast diskrimineerimist räägitakse hoopis teiste gruppide lõikes, aga mitte näiteks puuetega inimeste lõikes, see on jäänud kuidagi sujuvalt sellest teemast välja.
SIGNE RIISALO:
Minu meelest küsiti kenasti praegu meie käest küsimus võrdsest kohtlemisest täiesti ühiskonnas võrdse kohtlemise suhtes haavatavad grupid lisaks puuetele inimestele on veel üsna mitmed, nii et selles mõttes see seadus kooskõlas ka rahvusvaheliste konventsioonide ka olid täiesti omal kohal ja, ja kaitses õigeid sihtgruppe. See, et EKRE-le ei meeldi samasooliste kaitsmine või LGBT pluss kogukonna inimeste kaitsmine on hoopis teine teema.
TOOMAS KASEMAA:
Ja et olles nagu töödanud võrdse kohtlemise voliniku nõunikuna, siis, siis see on tõesti häbiväärne, et Need, inimesed on, on jäänud nagu, nagu osades asjades kaitseta. Et kui meil sootunnused on kaitstud kõikides valdkondades, siis kõik ülejäänud ülejäänud tunnused on väga osalise kaitsega. Ma küll saan osalt aru, et, et kus see võib, võib tulla, et et siin on väga erinevaid teenuseid, võib-olla mida, mida peab nagu siis täiesti ümber kohandama tegelikult kogu sellele kogu sellele grupile, et ka riigi poolt pakutavaid teenuseid, aga me peaksime sellest sellest sellest piiravast seadusandlusest mingil mingil hetkel välja saama ja jalaga jagama, siis siis selle üldise kaitse kõigile gruppidele.
Diana Ingerainen
Mulle tundub, et kas see on nüüd ühiskonna küpsusaste või et miks me veel nendest asjadest räägime, et meie reeglid, mis me oleme nagu vastu võtnud kasvõi mänguväljakute ehitamine, et ikka veel ei ole seal nagu arvestatud, et laps võib-olla ratastoolis osad lapsed ei pruugi liiv liivakastini sellel maal ulatuda, vaid vaid et need peaksid teistmoodi väljas olema ka. Miks me neid reegleid ei ole siiamaani nagu muutnud ja vaadanud nagu tervikuna, et see, see ongi piinlik, et Meil räägime siin tihtipeale, et meil on erineva keelega erineva kultuuriga inimesi, siis mina julgen küll öelda, et meil on väga palju erinevaid inimesi, meil on puudega inimesi, meil on liikumispuudega, keda täpselt samamoodi meie oma ühiskond ei taha nagu integreerida. Ja, ja kui see hakkab tõesti riigikogust pihta, et see oli suuded nagu selliseid elementaarseid seadusi vastu võttes, ongi piinlik.
Susanna Saar
Et mina tahtsin välja käia siukse mõtte, et üks asi on see, mis on mustvalgel kirjas, teine asi on see, mis on inimeste suhtumine tegelikult päriselt, reaalses elus. Et kui keegi diskrimineerib, kas haiguse või selle noh, no kasvõi soo põhjal Jako puude põhja mille iganes, et siis tegelikult ei ole nagu väga teadmist, mis teha või kuhu pöörduda, et tegelikult noh, ma ei lähe kuskile kohtusse. Kui mulle öeldakse näiteks koolis, et mida sa, tüdruk, tuled siia õppima, on ju automehaanika kohta ja mis on pidev õpetajapoolne mõnitamine, et pige tähendab, need peavad käima paralleelis. See siis võrdse kohtlemise seadus, tuleb kindlasti nagu saada ikka jõusse. Aga samas töötada ka ühiskonna teavitustöö kallal, et inimeste suhtumist üleüldse muuta.
Diana Ingerainen
Aga seda seadust kindlasti on vaja, et kui võtta seesama turvavöö, et kui seda seadust poleks tulnud, poleks seda turvama.
Susanna Saar
Et see seadus on ikkagi justkui nagu seeme, eeldused, suhtumine.
URMAS VAINO:
Lüürika ära, kas isa, ma võtaks selle seaduse vastu?
MERIKE VÄRIK:
Inimesed on üldiselt ilusad ja head, aga kõik on selle taga, et on vähe sellel teemal räägitud, on vähe empaatiat ja seda tuleks nagu lahti rääkida ja rohkem sellele tähelepanu pöörata selle, et, et me saaksime olla üksteise vastu lugupidavad, head ja viisakad ja, ja mitte kedagi ei tohi diskrimineerida ega, ega kuidagi alandada.
Heljo Pikhof
No tegelikult ma võib-olla ainult lühidalt mõne sõna siin ütlen, et kui kunagi tehti soolise võrdõiguslikkuse seadust, siis olin mina selle juures väga tegev ja nüüd, kui on nüüd see võrdse kohtlemise seadus, siis ausalt öeldes on mul ka hästi-hästi piinlik, et seda ei õnnestunud vastu võtta sellisel kujul, nagu ta oli meile esitatud ja, ja me pidime sellest nagu loobuma. Aga jah, et paraku paraku see nii on.
URMAS VAINO:
Ja Monika tab ühe lause.
Monika Haukanõmm
Et meie diskrimineerivad võrdse kohtlemise seadust on loomulikult tähele pandud ka rahvusvahelisel tasandil ja riigil on juba tehtud väga konkreetseid ettekirjutusi ka näiteks ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee poolt, mis ütleb, et see tuleb ära muuta.
URMAS VAINO:
Aitäh ligipääsetavuse juurde läheme nüüd. Jaanuaris on ringelnud MKM-i ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu ja selle järgi peavad seni tasuta õigust bussiga sõita, kasutada saanud sõitjad edaspidi kommertsliinidel sõitmisel maksmata tasu. Riigipoolne lahendus on nimetatud sihtgrupid tasuta sõidu õigusest ilma jääda. Puuetega inimesed on selgelt sellise muudatuse vastu. Liiati pole puuetega inimeste inimestega siis muudatust läbi räägitud mitte kordagi, mis lahenduste selles olukorrale pakute ja hakkama tulema sealtpoolt?
Susanna Saar
No mina pakun seda, et siis peaks riik seda kuidagi kompenseerima, sinna jälle küsimus, et kust see raha tuleb? Mina näiteks pooldan seda astmelise tulumaksu ideed. Aga see on küsimus, kus see raha siis need tuleb, aga, aga lihtsalt puuetega inimesi tasuta sõidu õigusest ilma jätta. See on nagu vihma Alt siis räästa alla nagu olukord ei ole niigi juba.
URMAS VAINO:
Arusaadav, hästi konkreetne küsimus, on see muidugi jah, et, et selles mõttes printsiibist kohe räägime.
MERIKE VÄRIK:
Rahas ei ole asi, vaid heades ettepanekutes, on asi ja tuleb läbi rääkida, poliitika on läbirääkimiste kunst ja, ja tuleb osapoolte vahel läbi rääkida ja leida lahendused, see kõige kergem on öelda, et ei saa ja raha ei ole.
URMAS VAINO:
Sotsiaalministeerium unustas MKM-ist tulnud seaduse muudatusele tähelepanu juhtimas.
SIGNE RIISALO:
Ei unustanud ja juhtisime tähelepanu, aga taustal on seal muidugi riigikohtu lahend, et see on õiguslikult oluliselt keerulisem situatsioon ja, ja sotsiaalministeerium olles siis üks esimesi ministeeriumi, kes selle ligipääsetavuse eest seisab ja seisma peab, ka neid märkusi on teinud muidugi, rääkides ligipääsetavusest ja transpordist, siis mitte ainult puudega inimesed ja ausalt öeldes puudega inimestest ainult see osa, kellel on siis liikumispuue või vastav meelepuue, mis takistab tal ühistranspordis tavapäraselt liikumast, et tegelikult on meil palju suurem hulk inimesi, vanemaealised lapsed, ajutised traumad, emad vankritega, kes kõik vajavad sellist transpordi, ühistransporti, mis on ligipääsetav ka alustada tuleb nagu sellest. Ja, ja kui me räägime sotsiaaltranspordist, see on kohaliku omavalitsuse ülesanne, mida siin ka erinevate projektide nael najal katsetatud Saaremaa on siin oma nägemust teinud, Pärnu on oma lähenemist proovinud ja püütakse parimaid lahendusi leida, aga ikkagi üldine transport peab olema kättesaadav kõigile võimalikult ligipääsetav universaalse disaini kaudu. Me asjad peavadki olema, kätte saad, kohad peavad olema kättesaadavad, sõidukid peavad olema kättesaadavad inimestena.
URMAS VAINO:
Sellest kohe veel eraldi täiesti küsiva Heljo Pikhof.
Heljo Pikhof
Et sellega igati nõus, aga ma saan aru, et küsimus on selles, et kas rahastatakse või mitte. Et tegelikult ma küsisin meie majandusministri nõuniku käest, et mis siis plaanis on. Tema ütles, et kõik läheb praegu samamoodi edasi, nagu on. Et see plaan on ja et aga ootab ära, vaatame, mis siis saama hakkab.
S383
See ei ole loogiline, et riigilt tuleb raha muud.
S383
Et riigid tuleb raha, et niimoodi ta mulle ütles, nii et ma ei oska praegu kommenteerida, ma ei saa siin kontrollida fakte.
KERT KINGO:
Nojah, ma ei ole küll kohtuotsus lugenud, aga ma olen küll kohanud seda, kuidas kohtuotsust ütleme, tõlgendatakse oma jaoks sobivalt ja siis öeldakse, et riigikohus leidis, et nii peab tegema, et ma, selles mõttes ma väga 100 protsenti ei julge kindel olla, et just nii ütles, kohtuotsused, võtke nüüd see tugi või see soodustus ära ja ja lõpetage selline teenuse osutamine ära, aga mida ma olen tähele pannud muidugi see, et midagi ära lõpetada, mis töötab kellegi heaks ja kellelegi, ütleme inimeste huvides tihti see seda suudetakse väga ruttu teha, ilma et pakutakse mingit alternatiivi asemele. Samas, kui midagi paremaks on vaja teha, siis vot siis leitakse hunnik asju, miks ei saa?
URMAS VAINO:
Oleme ausad, kui see küsimus on ju kohtuvaidluses siis siin nagu.
KERT KINGO:
Tõstsin kohtuvad, mina ei ole otsus lugeda, aga ma olen näinud kui kohtuotsust. Riigikohtu seisukohta on tõlgendatud omajagu sobivamalt.
TOOMAS KASEMAA:
Toomas no rääkides kohtuotsusest, siis, siis mõisteti, mõisteti siis vedajatele välja see, see raha senist seniste vedude eest ja riik nüüd edasi peab mõtlema seda, et kuidas sa neid, seda, seda tekkinud lünka siis siis täidab. Et see, et minna selle grupi nagu järjekordse diskrimineerimise peale on minu arvates natuke nagu, nagu halb toon selle asja juures kuidas seda lahendada, mina annaks raha inimestele mittefirmadele, see tähendab seda, et tõstaks siis puudetoetust selle transporditoetuse võrra. Et inimene ise teab, millal ta kuhu reisib või reisi või jätab reisimata ja võtab videoühenduse kellelegi ka. Et see on nagu tema küsimus, aga automaatselt nagu nagu hakata vedajaid doteerima ka ei ole ilmselt nagu, nagu asjakohane siinjuures.
Heljo Pikhof
Läheb ju sageli pimedaga kaasa ka saatja, et praegu on see võimalus, oli, et noh, tegelikult kui sa maksad puudetoetus, siis nagu ei saada ikka saatjaga minna. Pime võib väga hätta jätta, üksin.
Diana Ingerainen
Ma arvan, et neid toetusi niimoodi universaalseid lahendusi, et muidugi kuidagi usu nendesse, et ma arvan, et ta on ikkagi personaalne situatsioon, mingi, mis tuleb lahendada täpselt nii, et mis kõige paremini sellele sobib, kas siis teenust osutada või ma olen ka seda meelt, et kas üldse inimese ellu peab nii palju sekkuma, et pigem anda talle endale nagu rohkem seda otsustusõigust. Aga tervishoiu mõttes, et, et kuidas ligipääsetavus paremaks läheks, siis ma näen siin kaugteenuste võimalusi, et, et need on tulnud selleks, et jääda ja, ja tegelikult oleme me selle kaudu suutelised päris palju asju ära lahendama. Et siin on tihtipeale ka see emotsioon, et miks, miks ei saa minna ja need harjumuspärased liikumised, aga me peame otsima lahendusi, mis meil oleks ka ikkagi taskukohased.
Monika Haukanõmm
Vastates nüüd konkreetselt sellele küsimusele, siis kohtu kohus ütles seda, et riik ei saa panna eraettevõttele kohustus puudega inimesi tasuta Ta vedada maakonnaüleste liinidel. Ja loomulikult sellega saab ka nõus olla, et siin peab tulema riik appi. Et aga millega ma ei saa nagu üldse nõus olla, kuidas majandus ja kommunikatsiooniminister minister ja ministeerium lahendasid olukorra, lõpetame toetamise, võtame selle soodustuse ära ja põhjendused sihtgrupp on väga väike, mis nagu ei ole minu arvates küll nagu kuidagi õige põhjendus, et ja öelda, et võib-olla me kunagi anname tagasi, kui me töötame välja mingisuguseid infosüsteeme mõtlema, kuidas seda teha. Aga loomulikult oleks seda vaja teha, on võimalik seda ikka teha sellisel moel, et kui puudega inimene ostab selle näiteks nullpiletit ja tal on olemas dokument vastav, siis info tuleb ka riigile ja riik saabki selle kompenseerida selle konkreetse pileti, mitte nii, et lausaline toetus kõigile, et see on nagu lahendus. Aga see on üks väga halb näide, kuidas tegelikult unustati kaasata täielikult sihtgrupp ja esindusorganisatsioonid.
KERT KINGO:
Kahjuks ei kuulatud ministeeriumist aga samast majast isegi samast tornist.
URMAS VAINO:
Räägime praegu ligipääsetavusest ja, ja, ja ma tõmbaksin, võib-olla siin nagu sellist kaks suuremat teemat kokku ühe mütsi alla üks on füüsiline ligipääsetavus ja teine on siis nii-öelda ligipääse võtavus informatsioonile ja, ja, ja, ja Eestis pigem on arenguid mõlemas, aga, aga olukord ikkagi pigem kesine kui, kui hea. Et kaks küsimust tegelikult, et et esiteks, mida te näete, et mida ligipääsetavuse kontekstis saaks ära teha nii, et sellel oleks suurem süsteemne mõju, et me mõistaksime, et meid ümbritsev peaks olema kättesaadav erivajadustest lähtuvalt. Ja teine väga lihtne küsimus, miks ei ole erakonnad teinud oma valimisprogrammides lihtsas keeles kokkuvõtteid, mis oleksid suurele hulgale inimestele praktiliselt kasulikud. Hakkame siitpoolt minema.
Monika Haukanõmm
Et esimene küsimuse pool on see, et alustada tuleb kõikidest arhitektidest disaineritele, sellest baasväljaõppest, et juba teadmised oleksid olemas. Teisalt.
URMAS VAINO:
See tähendab ju seda, et me peame ootama paarkümmend aastat, kuni nekast hakkavad tulema.
Monika Haukanõmm
Ei sellepärast, et tegelikult on seda teadmist ka juba viidud ja koolitatakse neid inimesi, aga see peab laienema. Teisalt on meil vaja tarku tellijaid, ehk siis, et kui mina tellin või ükskõik, kes tellib mingi hoone või rajatise või pargi, kujundab, et ma juba tean, et ma arvestan nende ja nende ligipääsetavuse aspektidega ja, ja ma ei ole nõus sellega, et seda tehakse näiteks pooleteistkordset astmeid, kuhugi tehakse, ehk siis tark tellija ja kolmandaks see, kes võtab vastu mingi objekti, tõesti peab sellest lähtuma, et meil on juba praegusel hetkel kehtiv seadusandlus, mis ütleb, et ligipääsetavus peab olema tagatud. Ehk siis need kolm asja. Aga mis puudutab tõesti lihtsas keeles, et ma kardan, et siin ei ole, ühelt poolt võib see olla teadlikkus, see vähes, vähene teadlikkus, aga teisalt valimisprogrammid valmisid viimasel minutil ja mulle tundub, et kui nüüd väga vaadata ka endale otsa, et lihtsalt ajapuudus mitte teadmist
Diana Ingerainen
Mina arvan, et siin on see märksõna, on see tervikvaade tervik, teekond ja et, et vaadatagi koos sihtrühmadega, kellele see probleem on need tervikliikumised üle. Mul oli väga hea kogemus. Kui Haabersti tervisekeskust ehitati, siis puuetega inimeste koda tuli appi käidigi läbi sõna otseses mõttes, et kas see on tehtav, kas see on mindav ja, ja tõesti, seega see teadlikkus ja see reeglitesse ikkagi ka kirjutamine, et sa ei saa ehitada seda maja, sa ei saa ehitada seda tänavat, kui sa ei ole arvestanud selle ja selle sihtrühmaga.
TOOMAS KASEMAA:
See on selline väga, väga lai küsimus ja me peaksime kogu selle asja juures mitte vaatama ainult puudeid, aga ka inimese elukaart kui sellist üldse, et kõigil on lapsed olnud lapsevankrit lükanud ja nii edasi ja siis kirunud, et miks 30 sentimeetrine tänava äär siin ees on ja miks selle tänava ääreäärise peal parasjagu kapostian. Et kus sa pead läbi minema, et selliseid asju on nagu nagu hästi palju, et meil tuleb selliseid kõige lihtsamaid projekteerimis- ja muid normatiive ilmselt veel kohandada, parandada ja teisalt ka inimeste teadlikkust tõsta, kes neid rakendavad, et hoolimata kõigest praegusest nagu normatiividest, sest viimane oli Haapsalus, kus, kus seal tänavat renoveeriti ja ülekäik tehti väga suure tõusuga ja mingisuguse munakividest uskus nagu ratastooliga üldse peale ei saa ennast veeretada, et, et nad kõik asjad on tehtud nende tänaste reeglite valguses, mis justkui nagu välistavad seda kõike jah, ja kusjuures need reegleid rikkudes, et noh, küsimus ongi selles, et, et ettekäändeks tuuakse tuuakse siis mingisuguse teise nagu, nagu rühma näiteks pidurdamine, et noh, jalgratturid sõidavad liiga kiiresti muidu üle. Noh, see ei ole antud hetkel see probleem, et inimesed peavad saama liikuma ja, ja see on nagu see esmane küsimus, teine küsimus on see, kuidas või siis jalgrattureid parasjagu mõjutada, et, et mismoodi nemad siis aeglasemalt sinna sinna läheneksid, et on see sotsiaalne mõjutus, on seal mingi füüsiliste piiretega, mõjutas mingi muu asi, et, et see on nagu järgmine teema selle juures. Aga selliseid ettekäändeid ei tohiks nagu meie elus tekkida üldse. Et kui meil on vaja inimestele tagada normaalne liikuvus, normaalne ligipääs asjadele, siis see tuleb lihtsalt teha. Ja nüüd teine pool, mis puudutab Eda erakonna programme, siis, siis me oleme kahjuks kõige hilisemal stardipakkudele, et meil ei ole isegi erakonna programmi veel kogu kogu ulatuses veel üldse koos. Nii et me ei diskrimineeri siinjuures mitte ainult tagu kõige kedagi.
URMAS VAINO:
Ja veel üldkõiki ei ole või siis või siis kõiki. Ja, aga Ma natuke niimoodi siin selle arutelu käigus laiendanud seda, et see ju on nagu sügavamas ja suuremas plaanis meie ühiskondlik taju nagu tervikuna see, et siis puuetega inimeste koja korraldatud debatil on olemas siin viipedel, kirjutas tõlk. See on muidugi siin standard, aga, aga see, et ühes või teises kontekstis noh, minu enda kodu, rahvusringhääling. Noh, et see mõtlemine ei ole juurdunud, et see, see ei tulene mitte rahvusringhäälinguprobleemidest, pigem nagu kuskil mingist ühiskondlikust tajust kerkima.
KERT KINGO:
See on väga hästi öeldud, et ühiskondlik taju, et tihti unustatakse ära näiteks konkreetselt puudutatud inimeste grupp, keda mõjutab otseselt mingi otsus. Kindlasti märgiksin ka ära selle tsin eelne vest ja tõi välja, et tehakse vaatamata sellele, et meil on seadused ja reeglid see tähendab seda, et puudub järelevalve, puuduvad sanktsioonid, inimene on inimene, kui võimalik, rikub, et aine ei saa ju nii, et ainult uusi seadusi juurde teha ja siis ikka neid ei täideta. Tooksin välja, et kui meil riigikogus oli ka siin toodete ja teenuste seaduse muutmine, siis näiteks jäeti täiesti kõrvale kõrvale pimedate ühingute esindajate probleem, et ei pääse pimedad noored ülikooliõpingutele loengutesse öeldi lihtsalt me seekord ei pane eelnõus ka iseenesest, kui eelnõu on juba avatud, et siis võiks juba teha kõik korrektselt ära, mitte ühe pisikese detaili pärast hakata muutma, et ma oskaksin selles suhtes päris palju kriitikat öelda, milliseid seadusi me vastu võtame, miks nad on poolikud, miks nad on toored, miks meiega tihti EKRE näiteks vastu seadustele, mis Riigikogus on, et kui eelnevad käis ka siin kommentaar läbi selle seaduste kohta, et miks meie oli vastus oli poolik, siin ei olnud arvestatud kõikide inimestega, ma ei saa olla nõus. Miks meie platvormis ei ole eraldi toodud puuetega inimeste kohta midagi välja või selles valdkonnas. Platvormid peaksid olema hästi kokkuvõtlikud ja sellist teemat kokkuvõtlikult kirja panna on väga, väga raske, et suuta välja öelda kõike seda, mida sooviks. Loomulikult on esma esmaoluline on see, et need inimesed, kes kõige rohkem tuge abi vajaksid ja nende, ütleme, olukorraga arvestamist, nendega peabki tegelevat tugevamalt terved inimesed saad ise kõigega väga hästi hakkama ja me oleme alati selle poolt, et neid nõrgemaid nii-öelda nõrgemaid inimesi siis kas rahaliselt paremad tingimused neile luua või ravimite näol või teenustena.
Heljo Pikhof
Et tegelikult on, kui me vaatame arve, siis täna on puudega inimesi Eestis üle 120000 60000, kuskil on nendest liikumispuudega kaks, 2000, kurdid on vaegnägijaid, pimedaid ja nii edasi ja nii edasi. Aga jah, et siia juurde peas pääs peab olema nii füüsiline kui ka, et sa oled informatsiooniga kursis informatsioonile juurdepääs. Et võib-olla ma toon ühe näite, et, et nüüd enne, et see, mis toimub enne valimispäeva, et kurdid on minu käest küsinud, et nemad tahaksid ka neid debatte nendes debattides nagu osaleda, et teada, et mis seal toimub ja tahaks subtiitrid ja viipekeele tõlget ja nii edasi, aga seda kahjuks ei ole. Ja võib-olla veel rääkida nüüd ja just et valimistest, et kui nüüd vaadata kahte viimast valimist, siis pooled valimisjaoskonnad polnud iseseisvalt ligipääsetavad ratastooliga inimestele. Et kui ma käisin näiteks Usbekistan ja loomulikult lastekärudega inimestele ja eakatele, kellel ei või siis inimestele, kellel on mingi liikumispuue, aga kui ma käisin hiljuti valimisi vaatlemas Usbekistanis, siis see riik elab meist palju kehvemini, isegi kõige kehvemates koolimajades siis huvikoolides ja rahvamajades oli võimalik ratast oli ka inimesel iseseisvalt siis minna hääletama ja oli ka siis valimiste ajal, siis oli siis ka pimedad, said ka punktkirjas siis oma valimiseelistuse öelda ja nii edasi, et noh, et meil on siin veel suur maa minna, et arvestada väga erineva puudega inimeste vajadusi.
SIGNE RIISALO:
Ja umbes aasta tagasi riigikantselei juures rakkerühm sai valmis suurepärase analüüsi ligipääsetavuse teemal ja ja selle üks oluline lisa on tsirka 20-l leheküljel erinevatele ministeeriumidele väga detailseid ülesandeid, mida ligipääsetavuse parandamiseks tuleb teha ja ja need ülesanded on ministeeriumid ka oma tööplaanidesse tegelikult ju võtnud. Nüüd lahendus kindlasti, see esimene lahendus on jõuda selle universaalse disaini, nii et meil oleks kättesaadavad kõigile ühetaoliselt, et kui me ütleme, et meil on 10 protsenti puudega inimesi ja, ja laiendame pereliikmed, kes on puudutatud ja hooldajad 30 protsenti siis paneme sinna vanemaealised ja see grupp kasvab, paneme siin on need lapsevankrid juurde, me räägime enam kui poolest osast oma ühiskonnas, kes vajavad tegelikult seda seda ligipääsu. Ja tõsi on see, et informatsioon peab olema arusaadav kaugtõlke teenust, me oleme piloteerinud praegu Euroopa rahadega, otsime lahendust, et seda ka laiendada siin siis omaenda Eesti ressursside eest. Ja teenuste toodete ligipääsetavate seadus. Tõepoolest, see oli digi ja elektrooniliste teenuste seadus ja ma arvan, et see on väga halb praktika, kui me hakkame igas seaduses või mingit eriseadust uuesti tegema, mismoodi me kohtleme erivajadusega või puudega inimesi. Me peame oma keskkonna selliseks muutma, et alati arvestab erivajadustega inimestega, see peab olema meie suur eesmärk ja digi digiteenuste seadusesse tõepoolest ülikooli teemad väga hästi ei sobinud. Lihtne keel, täiesti geniaalne ettevõtmine, ma olen ülitänulik. Et nad on võtnud vaimupuu, on võtnud seda vedada sotsiaalkindlustusamet ja sotsiaalministeerium püüavad nendega koostöös siis maksimaalselt oma tekste lihtsasse keelde lasta panna. Aga ma pean ausalt ütlema, et, et jõudlus on, on üsna tagasihoidlik ja mitte mingil juhul ei oleks nad suutnud võtta töösse kõikide erakondade valimisplatvorme, mis ei õigusta meid mitte kuidagi. Me oleks võinud ka ise proovida, seda lihtsam.
URMAS VAINO:
Sa oled kirjutanud täiesti lihtsalt ka, oleme ausad, et, et nii oli, aga, aga, aga lihtsalt arusaadavad. Muidugi kõik ei olnud Isamaa ja rohelised, lõpetuseks.
MERIKE VÄRIK:
Et oluline on hooliv ja, ja hoidev ühiskond igat ühte märkab ja need on väga vajalikud, see kättesaadavus siis lihtne keel. See on normaalne, et kõikjale peaks saama ka puudega ratastooliga inimene ligi meil aga hea, hea on see, et, et sellega tegeletakse ja ekas uued noored tootedisainerid tegelevad sellega väga jõudsalt ja, ja on väga palju ettepanekuid teinud erinevate riigiasutustele ja noh, on näha, et asi muutub, aga natuke aeglaselt, me peame sinna hoogu juurde andma ja, ja aitama seda ühiskonda muutma.
URMAS VAINO:
Tahaks küsida, kuidas, aga aeg pressib takka. Üks küsimus on veel, Susanna, palun.
Susanna Saar
Universaalne kujundus igas mõttes peaks olema eesmärk ja ettekirjutused kindlasti uutele valmivatel hoonetele, et muidu ei annaks ehitusluba ja linnapildi kujundus ka, et me ei näe eriti palju signaal valgusfoore linnapildis, on seal ka tegelikult põhjus, miks on nii lihtne unustada ära sa või ühiskonnagrupp, sest nad ei tule eriti kodudest välja.
URMAS VAINO:
Nii on Susanna aitäh selle vastuse eest ja viimane küsimus hakkab jooksma ka sealtpoolt pihta ja see puudutab siis tööturgu ja on hästi konkreetne ja küsib siis seda ja nendib kõigepealt töölerakendumisel on terviseprobleemidega inimeste jaoks suur probleem, osalise koormusega töökohtade vähesus ja tööandjate motivatsioon neid töökohti luua ei ole ka mitte kõige kõrgem vajaks täiendavat motivatsioonipaketti. Mida te plaanite selles valdkonnas teha ja, ja mis need siis sammud võiksid olla, et, et tekiks juurde neid töökohti?
Susanna Saar
Täpselt minu mõte omast kogemusest võin väita, et see on, on väga vähe neid sobivaid töökohti ja see oli suur positiivne muudatus, mis ka mõnes firmas tekitas motivatsiooni, kuidas muudeti ümber see maksusüsteem, et siis puudega inimest tööle võttes on see töö endale kuidagi nagu soodsam. Aga võib-olla ei ole tehtud piisavalt teavitustööd, et informeerida ja kindlasti peaks mõtlema välja mingeid täiendavad, motivad.
URMAS VAINO:
Eks see töötukassa kaudu.
Susanna Saar
Töötukassa kaudu ja et kui võetakse tööle puudega inimene
URMAS VAINO:
Rohelistele mingi ettepanek selle osas on, kuidas seda tõhustada, kuidas neid töökohti juurde luua?
Susanna Saar
Kuidas neid juurde luua, siis on juba see, et ta peaks ka riik võtma mingi või siis töötukassa rohkem mul alati, kui ma olen töötukassasse pöörduma, olen, tundub, et nagu pädevus või nagu aega asjaga tegeleda, ega neil ei ole ka piisavalt inimesi, on ülekoormus ja, ja tõesti neid töökohti. Siis tuleks ka teha mingisugused ettekirjutused äkki ettevõtetele, et mingi osa oma töökohtadest tuleks võimaldada osalise tööajaga.
MERIKE VÄRIK:
Töötukassa tegeleb selle probleemiga, aga rohkem oleks vaja informeerida tööandjaid just nende maksuerisuste puhul, sest see olek, see ongi just see meede, mis, mis aitab ettevõttel seda osalise tööajaga töötajat tööle võtta.
URMAS VAINO:
Kas isamaal on mingi eraldi prääning plaanitud selle osas või ei ole? Jah, ei. Ei ole. Signe.
SIGNE RIISALO:
Hästi spetsiifiline küsimus, kui tööturust rääkida, aga tõsi ta on, et riigi ülesanne ja võimalus on ainult nügida tööandjaid ja seda ka töötukassa kaudu tehakse on seal maksusoodustused, toetused, erinevad koolitused, mis, mis saavad aidata, aga osaajaga töötamine ei ole ainult erivajadustega inimeste probleem, see on väga palju laiem probleem. Sotsiaalprobleemina, mida ma olen alati öelnud, on kaks asja, on palgavaesus ja toetuste lõks ja me otsime seda balanssi seal vahepeal ja praegu, kui me oleme väga oluliselt suurendanud perehüvitisi, siis tegelikult juba tööandjad ütlevad, et osakoormusega töötajad lahkuvad töölt, sest nendel on kasumlikum olla kodus ja saada Ta siis toetusi ehk et tegelikult me peame alati mõtlema riigina, kui me nügime, siis milliseid me samme Ast, milliseid samme astudes, kuidas inimesed käituma hakkavad, praegu me oleme vastupidist nügimist teinud.
Heljo Pikhof
Tegelikult on meil neid osaajaga töökohti liiga vähe, kui me vaatame Euroopas
URMAS VAINO:
Kas teil on olemas miski, mis soodustab seda ettepanekut?
Heljo Pikhof
Et tegelikult on meil kuskil seitse protsenti ainult, aga kui nüüd rääkida kasvõi omastehooldajatest, et meil on ka siin tehtud ettepanek, et tööandjal oleks kasulik teda omaste hooldajad tööle võtta, et ta maksaks ainult siis selle Nende töötundidest ja ainult selle palga pealt makse mitte kogu miinimumi pealt, et see oleks nagu üks ettepanek, aga teine on siis kindlasti see, et soodustame toetatud töökeskuste tegevust, et hoida tööturul vähenenud töövõimega inimesi ja ka tööjõumaksude vähendamine.
KERT KINGO:
Noh, üldiselt iga ettevõtja korraldab ikka oma ettevõtte tegevust ise, et siin riik ei saa kohustusi panna küll, aga ma olen sellega nõus, et informeerida, peab ettevõtteid, EKRE ei ole konkreetselt seda teemat oma valimisplatvormis välja toonud, aga see hõlmab üldiselt tööga kaasatust, et see on selle alapunktina sees.
TOOMAS KASEMAA:
No meil on olemas ja toetatud töö teenus tegelikult, et mida rakendatakse, et seda väga palju töökohti loonud ei ole. Ja loodame, et ta loob muidugi uusi töökohti, et tavaliselt on mingi ettevõte siis riigihanke korras leitakse seal siis võitja, kes siis neid inimesi rakendab erinevates valdkondades ja erinevate puuete järgi. Nii et noh, seda võib laiendada, kindlasti võib suurendada, aga, aga kuidagi peaks tegelikult nagu siin juba Signe ütles, et see ei saa mind nagu mingisse sellisesse maksulõksu nagu toetuste lõksu nagu langeda. Et samas peaks pakkuma mingisugust präänikut ettevõtetele, et ettevõtjad nagu nagu rohkem looksid selliseid töökohti siis puudega inimestele.
Diana Ingerainen
Ja Eesti 200 usub ka tööandjates ja ettevõtjatesse, kes tegelikult suudavad leida neid reaalseid ja väga häid lahendusi. Aga üks asi siin on, et Eesti eristub, et meil töötervishoiuarstid tegelevad tervete inimestega, tegelikult töötervishoiuarstid võiksid tegeleda just nimelt haigustega inimestega ja mõelda, kuidas nad saaksid oma tööga paremini hakkama ja teha koostööd ka siis nende ettevõtjate tööandjatega. Et millised need tingimused peaks olema. Ja siin ma näen, et võib-olla saaks riik appi tulla, et neid tingimusi paremini luua. Et aga, aga üldiselt me usume ja ettevõtjate nutikusse
Monika Haukanõmm
Ja et neid ma ei hakka neid maksuteemat enam neid soodustusi, mis siin on käsitletud, kordame üle, aga kindlasti töötajatele võtaksid näiteks erivajadusega või puudega inimesed osaajaga tööle, mis tänane teema hookus siis kindlasti need tugiteenuseid, mida peab maksma või osutama ja võimaldama töötaja tööandjatele, on see siis tugiisik või viipekeele tõlk, et need oleks, ei oleks lisakoormus tööandjale, sest muidu ta ei ole üldse sellest huvitatud. Ja mõnikord me unustame ära, et kui on osakoormusega, siis ühe koha täitmiseks on vaja kahte või kolme inimest. Kui me räägime näiteks kas või tervishoiust või kaubandusest, siis see tähendab töövaatajal kohe nagu päris suuri kulusid, näiteks riietusele, jalanõudele, kappidele ja kõikidele muudele asjadele, et me siin ei, nagu peaksime mõtlema ka selle peale, et kuidas tehase niimoodi, et tööandjal ei tuleks kolme korduskordset koormust vaid ja et me ei hakkaks igasuguste maksudega neid veel rohkem piirama selles osas, sest kolm tööriietust on oluliselt suurem kulu kui üks tööriietus.
S1043
Praegu töötukassa tegelikult siis ka kompenseerib 600 töökoha ümberkorraldust.
S383
Ja seda kindlasti, aga seda edasi arendada.
URMAS VAINO:
Nii-öelda parendada siis kindlasti võimalused ka olemas. Suur aitäh, lugupeetud kandidaadid, kaks tundi on tõesti läinud ülikiiresti. Viis minutit on nüüd kell tiksunud ka üle, kuna kindlasti valijatega järgmised kohtumised ees, siis tõmbame siia kohale vahejoone, aitäh kõigile, kes jälgisid, loodetavasti kuulsite mõtteid, mis läks samasse sammu teie omadega ja aitas kuidagi pilti selgemaks, kellele usaldada siis järjekordsete riigikogu valimiste ajal oma ainulaadne, unikaalne ja hinnaline hääl, kes tahab veel siis erakondade valimisprogrammidega lähemalt tutvuda, aga siis vaatasin järele Eesti puuetega inimeste koja kodulehekülje pealt kindlasti leiate lingi, mis pakub kõik programmid järele, vaatamiseks ja ülevaatamiseks ja omavahel muidugi siin samas Facebook’i kodulehel näiteks arutledes on võimalik ka kindlasti sellel teemal mõtteid vahetada. Täna siin kahe tunni jooksul olite ees Monika Haukanõmm Keskerakonnast. Diana Ingerainen. Eesti 200-st. Toomas Kasemaa esindas Parempoolseid, Kert Kingo EKREt, Heljo Pikhof sotsiaaldemokraatide ridadest, Signe Riisalo Reformierakonnast, Merike Värik isamaast ja Susanna saar roheliste seast. Aitäh, et jälgisite ilusat päeva.
Eesti Autistide Liit 