“Aga on ju olemas ka häid ABA-terapeute?”

Allikas: Unstrange Mind (Max Sparrow)

Sel nädalal sattusin järjekordselt vestlema kellegagi, kes soovis kiita ABA (“rakenduslik käitumisanalüüs”) teraapiat. Ta manitses meid korduvalt, et me ei “demoniseeriks” ABA-d ja ta ei tahtnud kuulda midagi ABA ajaloost. Tema meelest tegutses Lovaas (ABA teraapia rajaja) juba kaua aega tagasi, ja tänapäevast ABA-d ei saavat kuidagi võrrelda ABA algusaegadega. Meie vestluses kasutas ta rassistlikku paralleeli, mida ma ei hakka siin kordama.

Ta kinnitas jätkuvalt, et leidub nii lapsi väärkohtlevaid kui ka häid ABA-terapeute, nii et me ei tohiks paari halva näite põhjal hukka mõista ABA teraapiat tervikuna. Kui see jutt oli pikalt jätkunud, kirjutasin omalt poolt valmis järgneva teksti ja otsustasin selle siin avaldada. Tänan teid lugemast!

See, mis mind häirib, ei ole kaugeltki ainult ABA. Mulle on väga vastumeelne biheiviorism tervikuna, millest ABA pärit on. Jaa, ma tean – nüüd soovib lugeja mulle kindlasti meenutada, et ma ei tohiks pidada roose koledaks ega teha neile ülekohut seetõttu, et need ilusad õied on võrsunud sõnnikust. Võtan teid kuulda ja võtan just need paralleelid järgnevalt vaatluse alla.

Enne biheiviorismi [Vikipeedia: “Biheiviorismiks (inglise behaviorism) nimetatakse mitmesuguseid vaateid, mis taandavad inimeseja muude loomade vaimu uurimise nende käitumise uurimisele või näevad ette nende käitumise uurimist puhtloodusteaduslike meetoditega. Rõhutatakse mõtlemise väliseid käitumuslikke aspekte ning ignoreeritakse selle seesmisi kogemuslikke ning sageli ka protseduurilisi aspekte.”] tegelesid psühholoogid inimvaimuga. Psüühe [kreeka k ‘psychē’]. Seda mõistet on raske kreeka keelest adekvaatselt tõlkida, kuid vastetena pakutakse üldiselt välja: hing, vaim, psüühika. Psühholoogia tervikuna oli keskendunud sellele, mis toimub inimese sees.

Siis tuli Skinner oma [loomadega eksperimenteerimis-]kastide ja tuvide-uurimise ja teadusliku revolutsiooniga. Tuvidele pole meil võimalik esitada küsimusi nende sisemaailma kohta ega teha neile vestlusteraapiat. Saame üksnes jälgida nende käitumist. Ja nii sündiski biheiviorism [inglise keeles behaviour = käitumine] – vaadeldes loomasid ja hiljem sedasama metodoloogiat inimestele üle kandes.

Skinneri esialgne kavatsus ei olnud sugugi ka inimeste peal oma biheiviorismi rakendada. Lugege Steve Silbermani suurepärast kirjeldust tema raamatust “Neurotribes” selle kohta, kuidas Skinner biheiviorismi inimeste peal rakendamises kahtles ja kuidas ta lõpuks siiski alla andis nende soovidele, kelle eesmärk oli biheiviorismi sissetung inimpsühholoogia valdkonda.

See ongi põhjus, miks ABA sarnaneb nii suures osas loomade dresseerimisele. Sealt sai kõik alguse. Kui jälgite karudele trikkide õpetamist, siis tunnete kohe ära ABA metoodika. (Mitte keegi nendest lugejatest, kes on saanud sügavaid traumasid biheivioristlikest teraapiatest, ei tohiks siiski vaadata videosid karude dresseerimise kohta. Minule tekitas nende videote vaatamine mitmeid nädalaid kestnud õudusunenägusid.)

ABA teraapia on fundamentaalselt vigane, kuna biheiviorism on fundamentaalselt vigane. See on tupiktee, millesse on paljud klammerdunud, kuna nad ei suuda kontakti saada nende inimeste sisemaailmaga, kes ei kõnele. Arvatakse, et sellisel juhul tuleb kogu psühholoogia kõrvale heita ja kasutada üksnes loomade dresseerimise meetodeid.

Ja kuna biheiviorismist sai kiiresti autistidega tegelemise standardmeetod, lähtuvad sellest toksilisest vaatepunktist nüüd peaaegu kõik autismiprojektid-, autismiprogrammid, autismiteooriad, autismiteraapiad ja autismikoolitused. Kindlustust makstakse üldjuhul üksnes ABA teraapia läbimisel, nii et mitte keegi ei hakka enamasti üldse mingit muud teraapiavarianti kaalumagi. Ja need organisatsioonid, kes väljastavad ABA teraapia sooritamise litsentse, kindlustavad kõige selle jätkumise, mis oli valesti biheiviorismiga. Aga nad looritavad seda mahendavate sõnadega – veidral kombel kasutavad biheivioristid sageli neurodiversiteediliikumisest [neuroloogilist mitmekesisust väärtustav humanistlik liikumine] pihta pandud terminoloogiat, mis on aga nende kasutuses kaotanud oma tähenduse ja konteksti. Selline käitumine on kuritegelik ja õudne.

ABA-terapeutide hulgas on muidugi häid inimesi. Mõned kiidavad silmakirjalikult biheiviorismi, oma südames mõistes, et see pole õige lähenemine. Nad saavad oma litsentsi kätte ja suudavad oma ametis siiski praktiseerida siira kaastundega ning inimesi reaalselt aidata.

Ent paljudel sellistest headest inimestest ei ole piisavalt ressursse oma erapraksise käivitamiseks. Seetõttu peavad nad töötama kellegi alluvuses ja on sunnitud oma töökoha säilitamise nimel tegema asju, mis neid ennast väga halvasti tundma panevad. Need, kellel ei jätku söakust töökohta vahetamiseks, lõpetavad lõpuks post-traumaatilise stressi sümptomite tõttu, kuna on olnud oma majandusliku toimetuleku säilitamisvajaduse tõttu olnud sunnitud tegema paljutki, mis neile sugugi ei meeldi. Tunnen neile kaasa. Olen vestelnud mõnedega neist, pärast seda kui nad oma ABA-töö lõpetasid ja kõige hullemast kriisist väljas olid. Nende poolt kogetud trauma oli väga reaalne — teiste inimeste traumeerimise trauma.

Ma vist ei selgitanud piisavalt seda, mis on valesti biheiviorismiga. See, mis on valesti, on musta kasti meetod. Biheiviorism näeb ainult välist. Käitumist. Toimub objekti vaatlemine.

Sa ütled, et ABA-s siiski tegeletakse ka inimese sisemuses toimuvaga? Tema motiivide, eelistuste, antipaatiatega?

Jah, aga seal on eesmärk inimese sisemuses toimuva kohta info temast külma loogika abil välja õngitseda. Ei ole ette nähtud sotsiaal-emotsionaalset empaatilist kontakti kliendi ja spetsialisti vahel.

Samas võiksime muidugi pikalt rääkida ABA-terapeutidest, kes tõesti hoolivad oma klientidest, kes saavutavad nendega usaldusliku emotsionaalse kontakti, kes hoolivad klientide sisemaailmast, jne. Sina tead, ja ka mina tean, et sellised terapeudid on olemas. Olen kohtunud mitmete ABA praktiseerijatega, kes mulle tõesti meeldisid ja jätsid tõesti hea inimese mulje.

Aga… Selleks, et öelda, et ABA-st on potentsiaalselt kasu KÕIGILE autistidele, selleks peaks meil olema dokumenteeritud tõendid selle kohta, et ABA tulemusel muutub mittekõnelevate autistide käitumine “vähemautistlikuks”. See on peamine ABA pooldajate argument: “See toimib. Meil on selle kohta tõendid.”

Ma ei püüa seda vaidlustada. ABA toimib täpselt samadel põhjustel, miks toimib ka karudele trikkide õpetamine. Minu vastuargument on hoopis see, et ma ei taha, et teisi minusuguseid inimesi nähakse või koheldakse loomadena. Me oleme inimesed. Et meid nähakse ja koheldakse loomadena, see kahjustab meid. Kuid biheiviorism eeldab terapeutidelt just sellist lähenemist.

Biheiviorismi tuum seisneb üksnes välisest hoolimises, mitte inimesest endast. Ja kuni terapeudid ei tee endale selgeks, kuidas saada kontakti mittekõneleva autisti sisemaailmaga (see on võimalik – tean mittekõnelevate autistlike laste vanemaid, kes suudavad seda edukalt iga päev teha), jääb biheiviorism ja ABA paratamatult autismi puhul standardlähenemiseks. Kuna ABA põhimõtted on lihtne ära õppida, kuna selle meetodi kasutamist on lihtne dokumenteerida, ja kuna ükski ABA-terapeut ei puutu oma kliendiga kokku 15 või 20 aasta pärast, mil nad näeksid selget vajadust tegeleda nende endi poolt kliendile tekitatud traumade järelmitega.

Iga inimvaenulik inimestest koosnev süsteem sisaldab ka palju häid inimesi. Inimesed saavad süsteemi tahtmatuks osaks nii paljudel erinevatel viisidel. Loomulikult on häid ABA-terapeute. Kuid väga palju on selliseid ABA-terapeute, kes kahjustavad laste psüühikat, kuna nad töötavad sellises süsteemis, mis on üles ehitatud nõnda, et see ei saa inimesi mitte kahjustada. See kõik kaalub üles selle, et on häid ABA-terapeute. Loomulikult on nad inimestena olulised ja ma tunnen neile kaasa võimalike raskuste pärast, mida nad peaksid läbi elama, kui meil peaks õnnestuma ABA praktiseerimisele lõpp teha ja kui need terapeudid peaksid seetõttu spetsialiseeruma mõnele muule alale.

On häid inimesi, kes saavutavad häid tulemusi ka ABA meetodeid kasutades, kuid sellel ei ole märkimisväärset tähtsust. See süsteem on fundamentaalselt vigane ja ebahumaanne. Paar meetilka tõrvapotis ei muuda kogu tõrvapotti maitsvaks magustoiduks.

[Vt ABA teraapia kohta pikemalt eestikeelsest raamatust “Autismi olemus. Neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks” 

Lisaks:
Väidetavalt tänapäeval Eestis reklaamitav ABA-teraapia ei hõlma karistamist, vaid keskendutakse premeerimisele. Aga näiteks selle artikli autor kirjutab oma artiklis, et premeerimine “töötab”. Samamoodi, kui jalg valutab, siis jala amputeerimine võib valu ära võtta, see “töötab”, kui vaadata kitsalt ainult seda valu-probleemi ja mööda vaadata faktist, et jalga enam polegi.

Premeerimise probleemid on selle dr. Richard Curwini artikli järgi:

1) preemiaid on vaja järjest suurendada/sagendada, et need edasi töötaks;
2) preemiad tekitavad sõltuvust ja loovad mustri sõltuvuskäitumiseks hilisemas elus;
3) preemiatele keskendumine viib tähelepanu preemiale ja mitte vajalikule tegevusele endale või näiteks selle äraõppimisele või selle tegevusega sõbrakssaamisele, selle tegevuse tegemisele selle tegevuse enda pärast;
4) sisuliselt on premeerimine altkäemaks ja hiljem soodustab selline pedagoogika tõenäoliselt korruptiivse käitumise tekkimist; premeerimine on ka manipuleerimine. See on millegi kinkimine teisele mitte siirast soovist talle midagi anda, vaid tagamõttega, et ta selle eest midagi teeks nii, nagu sulle vaja.
5) premeerimine suurendab lapses tunnet, et temalt oodatakses rohkem, kui ta suudab ootuseid täita. Kui preemiat ei ole, siis laps tunneb end väärtusetuna ja enesehinnang kukub selle tulemusel väga madalale;
6) premeerimine tähendab lapse eest otsustamist, mida ta peab tegema ja lapse enda võime iseseisvalt otsuseid teha väheneb;
7) premeerimisega kaasneb sageli varjatud ähvardus – kui preemiat ei järgne, siis järelikult midagi tegi laps valesti. Sisuliselt toimub nõnda siiski teise inimese suuresti põhjendamatu kontrollimine.

https://www.edutopia.org/blog/reward-fraud-richard-curwin  ]