Hiljutisest uuringust selgub, et osade autistlike laste aju ei kohane korduvate puudutuste või helidega isegi pärast mitmeminutilist kokkupuudet nendega.
Enamikel inimestel tekitab sensoorne stimulatsioon (näiteks müra või ebatavalised tekstuurid) vastavat informatsiooni töötlevates ajupiirkondades reaktsiooni. Ent kui stimulatsioon püsib, ajureaktsioon väheneb. See protsess, mida nimetatakse kohandumiseks, lubab inimestel lülitada välja ebaolulisi tundmusi, nagu näiteks õhukonditsioneeri heli või villase kampsuni puudutuse paljal nahal, nii et saaks uuele informatsioonile tähelepanu pöörata.
Vastse uuringuga avastati, et mõned autistlikud lapsed ei ilmuta kohandumist, mis võib seletada, miks nad reageerivad tundmustele ebatavaliselt, näiteks kattes mürarikkas keskkonnas kõrvad või keeldudes kandmast riideid, millel on nahka ärritavad sildid ‒ nii väidab Los Angeleses asuva California Ülikooli psühhiaatria ja biokäitumisteaduste kliiniline dotsent Shulamite Green. „Aju püüaks stiimuleid justkui pidevalt lahti mõtestada”, ütleb Green. „See nõuab suurt pingutust ning mõjub ülekoormavalt ja kurnavalt.” Tulemustest selgub, et sellistel autistlikel lastel poleks kasu eksponeerimisteraapiast (exposure therapy), kus terapeut inimese kokkupuudet tülikate stiimulitega järk-järgult suurendab.
„Nende aitamiseks tuleb leida mõni muu meetod, mis ei sisaldaks eksponeerimist”, ütleb Davises asuva California Ülikooli inimökoloogia dotsent Johanna Swartz, kes uuringu läbiviimisel ei osalenud.
Intervalltreening:
Green ja ta kolleegid uurisid 42 autistliku ja 27 neurotüüpilise 8-18 aasta vanuse lapse, kelle intelligentsustase oli keskmine või üle keskmise, ajureaktsioone sensoorsetele stiimulitele.
Lapsevanemad täitsid kaks küsimustikku, millega hinnati laste sensoorset reageerimisvõimet. Küsimustikest selgus, et kontrollgrupi lapsed olid keskmiselt vähemtundlikud kui lapsed autistlikus grupis.
Uurijad jagasid autistlikud lapsed vastavalt tulemustele kahte gruppi: need, kes reageerisid puudutusele ja helile tugevalt, ja need, kes reageerisid vähemal määral. Lastel lasti kogeda erinevaid stiimuleid, igaüks kestusega 15 sekundit: valge müra, vasakpoolse käsivarre hõõrumine kareda käsnaga, seejärel mõlemad korraga. Samaaegselt skanniti laste aju. Katset korrati kuus korda.
Meeskond jälgis tegevust heli ja puudutust töötlevates ajupiirkondades, ja lisaks amügdalas, mis filtreerib sensoorset informatsiooni.
Esimese kahe katse vältel täheldati kõigi laste ajus suuremat aktiivsust. Kolmanda ja neljanda katse ajal kontrollgrupi ning vähemtundlike autistlike laste grupi laste ajutegevus vähenes ja jäi väiksemaks. Kontrastina püsis sensoorselt tundlike laste ajutegevus aktiivsena kõigi kuue katse vältel.
Greeni uurimisgrupp korraldas lastele veel kaks katset – seekord kasutati teistsuguse sagedusega valget müra ja teistsuguse tekstuuriga käsna.
Neurotüüpilistel lastel ilmnes ajuaktiivsuse suurenemine esimesel ringil, aga mitte enam teisel, mis näitab, et nad tundsid uue stiimuli ära, kuid seejärel aju vaigistas stiimuli, kuna see sarnanes varasematega.
Ülimalt tundlike autistlike laste ajutegevus püsis aktiivsena mõlema katse vältel, mis kinnitas nende võimetust kohanduda. Ülejäänud autistlikel lastel ei esinenud uutele stiimulitele mingit reaktsiooni. See võib tähendada, et lapsed ei saanud aru, et stiimul on uus, või seda, et nende aju vaigistas reaktsiooni algsele stiimulile nii tugevalt, et aju ei aktiveerunud uue informatsiooni peale, ütleb Green.
Sünkroonsus:
Selliste reaktsioonide lahti mõtestamiseks analüüsisid uurijad muutusi kahes ajupiirkonnas: amüdgdalas ja orbitofrontaalkorteksis, mis reguleerib amügdalat. Nende piirkondade tegevust jälgiti kuue esialgse katse vältel.
Neurotüüpilistel lastel ei esinenud esimese ega viimase kolme katse ajal ajutegevuses mingeid muutusi. Samas, kui hüperreageerivatel lastel aktiveerus esimese kolme katse ajal üks piirkond, lülitus teine välja või vastupidi. Greeni sõnul võib see olla märk orbitofrontaalkorteksi katsest amügdalat välja lülitada, et aidata ajul stiimuliga kohanduda. Viimase kolme katse vältel säärane tegevus kadus, mis võib seletada, miks lapsed ei kohandunud.
Swartz hoiatas, et analüüsiga tuvastati vaid muutusi ajutegevuse sünkroonsuses, mitte mehhanisme, mille tõttu need muutused aset leiavad. See, et orbitofrontaalkorteks lülitab välja amügdala, on tema sõnul vaid “üks võimalus, kuid praegused uurimismeetodid ei ole väga detailsed.”
Greeni sõnul suurenes teistel autistlikel lastel esmalt tegevus mõlemas piirkonnas, millele järgnes vastupidine reaktsioon; võib-olla selleks, et vältida sensoorset ülekoormust. See muster näitab ühtlasi, et autistlikud lapsed, kes pole sensoorsele stimulatsioonile ülimalt vastuvõtlikud, töötlevad stiimuleid ikkagi teistmoodi kui kontrollgrupp. „Sensoorsed stiimulid võivad nende ajule mõjuda koormavalt ka siis, kui käitumises pole märke tavapärastest ülitundlikkusreaktsioonidest,” ütleb Green. Uurimistulemused avaldati ajakirja American Journal of Psychiatry juuninumbris.
Seattle’is asuva Washingtoni Ülikooli radioloogia dotsent Natalia Kleinhans, kes uuringus ei osalenud, ütleb, et uurijad, kes selle fenomeniga tegelevad, peaksid mõõtma ka osalejate ärevustaset ja sellega arvestama, sest ärevatel inimestel on ühtlasi raskusi erinevate stiimulitega kohanemisel. Greeni sõnul on meeskonnal veel avaldamata tulemusi, mis näitavad, et uurimistulemused kehtivad ka juhul, kui ärevusega on arvestatud. Hetkel uurivad nad suurema laste grupi abil seda, kuidas kohandumine varieerub ealiselt.
Tõlkinud Anneli Vorms ja Hetty London
Originaalartikkel: Spectrumnews.org
Viited:
- Green S.A. et al. Am. J. Distinct Patterns of Neural Habituation and Generalization in Children and Adolescents With Autism With Low and High Sensory Overresponsivity. (2019) PubMed
Eesti Autistide Liit 