Korduma Kippuvad Küsimused

– Mis erinevus on mõistetel “autism”, “Aspergeri sündroom” ja autismispektrihäire”?

Varasemates diagnostilistes käsiraamatutes olid erinevad autismidiagnoosid, sest autismi nähti teatud moel. Nüüd on aeg edasi läinud ja uusimates käsiraamatutes enam erinevaid diagnoose pole, on vaid üks, autismispektrihäire. Need, kes on autismispektrihäirega, on autistid (kuigi me eelistame, et meist rääkides või meiega rääkides ei kasutataks sõna “häire”, kuna see on samamoodi häiriv, nagu kasutada sõna “häire” näiteks mitteheteroseksuaalsuse kohta). Kõige parem ja lihtsam sõna meie kohta on autist. Selle kasutamine ei sõltu meie abivajaduse astmest, vaid lihtsalt sellest, kas sa oled spektris või mitte. Kui oled, oled autist.

– Mida tähendab “raske- ja kergekujuline” autism?

Sellist eristust on vale teha. Õige on rääkida autismispektrist. Raske ja kerge on mõisted, mis on omased lineaarsele kujutlusele autismist. Spektril otsi pole. Seega on olemas mitte raskelt autistlikud või kergete autistlike joontega inimesed, vaid autistlikud indiviidid, kellel on erinev abivajadus, mis varieerub, nagu ka mitteautistide puhul, olematust kuni suureni.

– Kas on õige lasta diagnoosida arstil või sobib ka enesediagnoos?

Autismidiagnoosi võib saada nii spetsialistilt (psühhiaatrilt) kui selleni jõuda ise. Kuna tegu ei ole patoloogiaga, vaid neurovariatsiooniga, on selle äratundmisega sama lugu kui äratundmisega, et sa ei ole (või oled) hetero – selleks, et end autistiks nimetada, ei ole vaja ekspertarvamust. Eriti kontekstis, kus paljusid autiste ei osata diagnoosida, kuna diagnoosikriteeriumid on siiani tugevalt koostatud valgenahaliste poiste järgi, mis tähendab, et kui sa oled tüdruk, naine, täisealine või eakas, siis on sul kordades raskem leida spetsialisti, kes suudaks autismi üldse ära tunda. See on tõsine probleem, kuna näiteks eakad autistid on tänasel päeval täiesti nähtamatud ja abita. Seetõttu ei eelda autistide endi poolt juhtitud organisatsioonid ja keskkonnad autistidelt ametlikku diagnoosi ja oodatud on kõik, kes end selle neurovariatsiooniga samastavad.

Diagnoosi on vaja siis, kui inimesel on abivajadus. Diagnoos on see, mis avab ukse töövõimetuse ja puude taotlemisele ja abivõimalustele. Lisaks on ametlikul diagnoosil suur lisaväärtus, mis puutub enda identiteedi osas selguse saamisse ja oma koha leidmisse maailmas. Paljude jaoks on ametliku diagnoosi saamine seetõttu äärmiselt otsustava tähtsusega – pärast seda suudavad paljud end palju positiivsemalt näha.

– Kui palju on maailmas autiste?

Diagnooside järgi hinnatakse hetkel autistide osakaalu ühiskonnast ühele 59 inimesest. Kuigi tegelikku arvu hinnatakse kaks korda suuremaks, ühele 25-30 inimesest.

– Kas autismist on võimalik välja kasvada?

Ei. Täpselt nagu ei kasva inimene välja allismist ehk mitteautismist, ei kasva inimene välja ka teistest neurovariatsioonidest ehk sellest, milline on meie aju füüsiline baasstruktuur. See, mida peetakse autismist välja kasvamiseks, on tegelikult tavaline inimestele omane protsess, kus indiviidi käitumine muutub tema kasvades ja vananedes. Nii nagu ei käitu ka neurotüüpilised lapsed täiskasvanuna nii, nagu nad käitusid lapsena, ei käitu ka autistid terve elu ühtmoodi.