Autism on geneetiline neurovariatsioon. Kompleksset kombinatsiooni omavahel seotud karakteristikuid, mis eristavad autistlikku neuroloogiat mitteautistlikust, ei mõisteta veel täielikult, aga kaasaegsed tõendid toovad peamise erinevusena välja selle, et autistlikku aju iseloomustab erakordselt suur sünaptiliste ühenduste hulk ja reaktiivsus. Seetõttu kipuvad autistide kogemused mitteautistide omadest intensiivsemad ja kaootilisemad olema. Nii sensoormotoorsel kui kognitiivsel tasandil kipub autistlik mõistus registreerima rohkem infot ning iga infokillu mõju kipub olema nii tugevam kui ka vähem ennustatav.
Autism on arenguline fenomen, mis tähendab, et see algab üsas ja sel on elukestev mitmetasandiline pervasiivne mõju arengule. Autism annab omapärase ning ebatüüpilise mõtlemis-, liikumis- ja suhtlemisviisi ning sensoorse ja kognitiivse info töötlemise viisi. Sageli kasutatakse näidet, et autistidel on mitteautistidest erinev neuroloogiline “operatsioonisüsteem”. Praegu hinnatakse autiste maailma elanikkonnast 1-2% moodustavat. Kuigi diagnoosimissagedus on viimastel aastakümnetel tõusnud, viitavad tõendid sellele, et selle on põhjustanud avalikkuse ja inimeste suurem teadlikkus, mitte autismi kui nähtuse esinemise sagenemine.
Vaatamata neuroloogilistele sarnasustele on autistid indiviididena üksteisest äärmiselt erinevad. Mõnel esineb erilisi kognitiivseid andeid. Ent, kuna ühiskond on kujundatud mitteautistide sensoorsete, kognitiivsete, arenguliste ja sotsiaalsete vajaduste järgi, on autistid peaagu alati mingil määral puudega – mõnikord üsna ilmselt ja mõnikord varjatumal moel.
Sotsiaalse suhtluse valdkond on üks kontekst, milles autistidel puue sageli väljenduma kipub. Autistliku lapse sensoorne kogemus maailmast on mitteautistliku lapse omast intensiivsem ja kaootilisem ning seega nõuab pidev infos orienteerumine ja selle integreerimine autistlikult lapselt rohkem tähelepanu ja energiat. See tähendab, et autistlikul lapsel on vähem tähelepanu ja energiat, mida pühendada suhtluse nüanssidele. Mitteautistide sotsiaalsetele ootustele mitte vastamine annab sageli tulemuseks tõrjumise, mis süvendab suhtlusraskusi ja pärsib sotsiaalset arengut. Seetõttu on autismi sageli eksitavalt kujutatud kui komplekti “sotsiaalsetest ja suhtlemisalastest puudujääkidest” nende poolt, kes pole kursis tõsiasjaga, et autistide kogetavad sotsiaalsed raskused pole muud kui vaid intensiivse kaootilise sensoorse ja kognitiivse kogemuse kõrvalsaadus.
Autismile viidatakse siiani laialdaselt kui “häirele”, ent see vaade on viimastel aastatel neurodiversiteedimudeli pooldajate poolt kahtluse alla seatud. Neurodiversiteedimudeli järgi on autism ja teised neurokognitiivsed erinevused kõigest osa looduslikust inimbiodiversiteedispektrist nagu on seda erinevad rahvused või seksuaalne sättumus (nähtused, mida minevikus samuti patologiseeritud on). Kui autismi kirjeldada häirena, väljendab see pigem hinnangut kui teaduslikku fakti.
Eesti Autistide Liit 