Vestlus Steve Silbermaniga 04/2018 – kokkuvõte

Äsjases intervjuus tänapäeva nr 1 autismieksperdi Steve Silbermaniga räägitakse, et Steve Silbermani “Neurotribes” on raamat, mis aitab ületada lõhet autistide kogukonna ja autistide lapsevanemate kogukonna vahel, näidates seda, mis on väärtuslik mõlemate poolte vaatenurkades ja seda, kuidas need vaatenurgad tegelikult üksteisele ei vastandu. Silberman seletab oma raamatus põhjalikult ja paljude näidete varal, kuidas autistlikud täiskasvanud on eksisteerinud läbi kogu ajaloo ja et need kuulsused (nagu Jenny McCarthy), kes tänapäeval innukalt väidavad, et autistlikke täiskasvanuid varem polnud, eksivad rängalt. Meditsiiniline autismimudel oma patologiseeriva ja stigmatiseeriva keelekasutusega muudab autistid “nähtamatuks” nii nende endi kui üksteise jaoks, kuna keegi ei taha end identifitseerida sääraste meditsiiniliste ülinegativistlike kirjeldustega meie endi jaoks loomuliku oleku kohta.

Mis puutub hiljutistesse mitmel pool levitatud süüdistustesse, et Hans Asperger tegi väidetavalt rohkem koostööd natsidega, kui varem arvatud, siis Silberman toonitab, et Aspergeri autismimudel oli iseenesest palju aktsepteerivam ja kaastundlikum autistide endi suhtes, kui oli näiteks Leo Kanneri autismikirjeldus. Hiljutistes süüdistustes Hans Aspergeri pihta jäetakse mulje, nagu Aspergeri suhtumine autistidesse oleks olnud palju negatiivsem, kui see tegelikult oli. Hans Aspergeri isiksust pole mõtet näha mustvalgelt ingelliku või deemonlikuna. Aspergeri kliinikus oli mitmeid teisi inimesi, kes aitasid Hans Aspergeril välja kujundada palju aastaid hiljem taasavastatud avaramat ja positiivsemat autismimudelit. Tõenäoliselt päästis Asperger tohutult palju rohkem elusid, kui oli neid, kes oma elud tema kompromisliku suhtumise tõttu natsiliikumise survele kaotasid. Hans Asperger ei astunud siiski kunagi natsipartei liikmeks. Silberman viitab mitmetele suurtele faktivigadele äsja esilekerkinud süüdistustes.

Silberman rõhutab lisaks siin intervjuus, et neurovähemustesse vaenulikult suhtuv eugeenikaliikumine ei kujunenud välja mitte Natsi-Saksamaal, nagu paljud ekslikult arvavad, vaid just USA-s. Ameeriklaste poolt toimepandud kuriteod autistide jt puuetega inimeste suhtes ei ole kaugeltki väiksemad kui natside omad. Tänapäeval on levinud nn “pehme eugeenika”, kus väliselt ontlikud teadlased räägivad “optimistlikult” oma plaanidest selle või tolle tehnoloogia abil katkestada autistide elukäik juba enne nende sündi. Autismi “väljaravimise” soov takistab meedikute poolt autistide reaalsete probleemidega efektiivselt tegelemast. Ulmeliste summadega rahastatakse uuringuid, mille eesmärgiks on autistide sündi ära hoida, kuid puuduvad täiesti uuringud, mille eesmärgiks oleks autistide peamiste surmapõhjuste vähendamine või autistide elukvaliteedi parandamine.

Silbermani raamat on avaldanud maailmas tohutut mõju ja väga paljudes ülikoolides üle kogu maailma on tekkinud neuromitmekesisuse-teemalised arutlusgrupid, kes pakuvad autistlikele noortele kogemusnõustamist, ning autistlikud noored suudavad seetõttu end palju rohkem aktsepteerida. Silbermani meelest peaksid noored radikaalsemad autismiõiguslased siiski suhtuma tolereerivamalt vanemasse autismiõiguslaste põlvkonda, kuhu kuulub näiteks Temple Grandin, kelle kõik seisukohaväljendused ei ole olnud täielikus kooskõlas praeguste autistlike noorte ühiskonna suhtes mõnevõrra nõudlikumate vaadetega.

Advertisements