Näiteid autistide ja neuroatüüpsete töötajate ja tarbijate diskrimineerimisest

1) Poodides pole üldse arvestatud sensoorselt ülitundlike (üks peamisi autistidele omaseid neuroerinevusi) inimestega. Välismaal tehakse mitmel pool nii poodides kui mujal “vaikseid tunde” autistide jaoks. Meie poeketid on sellistest projektidest seni keeldunud. Pidev müra tekitab stressi nii tarbijatele kui ka poetöötajatele. Kuna aga enamus ei taju seda, siis ei peeta tundlikuma vähemuse vajadusi kahjuks üldse arvestusväärseks. Probleem ei ole ainult suur taustamüra, vaid ka näiteks ebameeldiva sisuga reklaamide kuulama sunnitud olemine, mille puhul võib häirida nii dehumaniseeriv, tarbijarolli ülevõimendav suhtumine kuulajasse kui ka mitmed muud aspektid. Inimliku, sõbraliku ja esteetilise mõõtme puudumine avalikus ruumis. Mitte ainult müra, vaid ka näiteks hingamisvõimaluse puudumine: tihti on võimalik poodi sisse pääseda ainult parklas seisvate ja manööverdavate lärmakate autode vahelt suure ettevaatusega läbi laveerides, olles sunnitud sisse hingama suures koguses kahjulikke heitgaase. Poodides müüdavatest toitudest ja jookidest on suurem osa tervistkahjustav. See on eriti ebaõiglane sensoorse ülitundlikkusega inimeste osas, kelle füüsilist ja vaimset tervist ka toidus sisalduvad toksiinid teistest rohkem kahjustavad.

2) “Meetings that could have been an e-mail” — Teatud tüüpi sagedased, kuid üsna kasutud töökoosolekud, mis autistidele (kes enamasti ka töökohtades kogevad tõrjutust, vaenulikkust, isolatsiooni) tekitavad stressi ja väsimust. Vajalikud sõnumid saaks tihti nt meiliteel palju kiiremini ja selgemini vahendatud, töötajate tervist kahjustamata ja aega kulutamata.

3) Paljudele autistidele ja ka teistele (vaegkuuljad, kroonilise ärevuse all kannatajad jt) ei sobi helistamine, kuid ometi on enamasti vaja helistada, selleks, et midagi saavutada (ametiasutustes, ettevõtetes). E-mailid on küll asutuste kodulehtedel enamasti kontaktidena ära toodud, kuid väga sageli keegi ei vasta e-maili teel kontakteerumispüüdele – või vastatakse nädalaid või kuid hiljem pealiskaudselt ja süvenemata. Kui töökohal ei leidu inimest, kellele sobiks meiliteel kontakteerujatele vastamine, siis saaks palgata selleks autiste. Autistid kannatavad seetõttu nii töötajate kui tarbijatena.
 “Kogesin hiljuti olukorda, kus pidin üht organisatsiooni kõnedega nädala vältel suisa lauspommitama, et nad infot annaks. Meilisuhtlus jooksis liiva.”

4) Avatud kontorid ei sobi paljudele autistidele ja sensoorselt ülitundlikele, kuid tihti ollakse siiski sunnitud seal töötama, kuni kiirelt läbi põletakse. Mürarohke töökeskkond on probleemiks ka üldisemalt: ka nt ehitusel ja mujal saaks ilmselt kasutada vähemlärmakaid, looduslähedasemaid alternatiive. Sund teha rühma- ja meeskonnatööd.
Eestlaste kogemusi:
– “Sain kunagi konkursiga … projektijuhina tööle. 2 nädalat pidasin selles “laudas” vastu (inimesed olid toredad, aga tööd ei saanud üldse teha). See oli jube.”
– “Mu töökohas otsustas juhtkond ka, et vajalik on tekitada avatud kontor. Täis hullumaja, pidime kambas töötama pluss pidevalt helisevad telefonid, küll asutuse oma pluss kolleegide omad. Pidasin vastu lausa kaks aastat, aga sellest jubedusest taastun siiani. Avatud kontor on kuritegu, vast ehk kaks väga suure suhtlemisvajadusega lärmakat kolleegi nautisid seda.”
– “minu jaoks isiklikult on suurim probleem avatud kontor. Vanasti sain töötada kahe teise inimesega ühes toas, oli pidevalt vaikne ja sai keskenduda. Praegu on meil ajutiselt avatud kontor ja on näha suuri erinevusi ensetunde osas, ei suuda nii palju korraga töötada jne, kurnab ära müra ja lihtsalt teiste inimeste hulk, möödakõndivad inimesed jne. Sellest peab rääkima, et kui muidu suudaks mõni autist kasvõi ületunde teha koguaeg enda lemmiktööd tehes, siis avatud kontor tapab selle täielikult ära. Seega peab autistidest spetsialistidele tagama privaatsema keskkonna.”

5) 
Kohustus tööl sotsiaalsetel üritustel osaleda, näiteks suvepäevadel või pärast tööpäeva toimuvatel koosviibimistel. Vahel see tehakse kas (pool)kohustuslikuks või pannakse pahaks, kui introvert või autist kohale ei tule. Meil on selliseid kohustusi õnneks esialgu veel vähem kui nt Jaapanis.


6) Tööintervjuudel hinnatakse peamiselt inimese suhtlusoskust, rõõmsat meelt ja avatust võõrastega suhtlemisel stressirohkes olukorras. Ärevus ja ebatüüpiline suhtluskäitumine (nt mittesilmavaatamine) on tööandjate jaoks “ohumärk”, mille tõttu sageli töötaja palkamisest loobutakse. Ekstravertsetele normidele vastav suhtlemisoskus ei pruugi aga olla sugugi peamine oskus, mida sellel töökohal tegelikult vaja on, kuid neurotüüpsetel inimestel on tööintervjuul siiski suured eelised. Töölesaamine käibki üldjuhul kas tööintervjuude või suhtlusvõrgustiku kaudu. Autistidel on ka toetava suhtlusvõrgustiku loomine ja säilitamine raske, üksikettevõtjana nt kultuurivaldkonnas tegutsemiseks pole teistelt aga autistliku meelelaadiga inmesele tuge võimalik leida piisavalt, seetõttu on suurem osa autistidest töötud, kuigi neil oleks enamasti ühiskonnale väga palju pakkuda.


7) Töökiusamine ja töövägivald on kõige rohkem levinud just toime panduna neuroatüüpiliste inimeste suhtes. Tihti on töövägivald raskesti äratuntav ja väljendub näiteks lihtsalt kiustava enesehinnangut kahjustavate naljade või vihjete tegemises, vajaliku info mittejagamises jpm moel avalduvas negatiivses suhtumises. Töötulemuste osas nõutakse rohkem kvantiteeti, mitte kvaliteeti, arvestamata paljude autistide vajadust pühenduda oma töö kvaliteedile.


8) Töötutele autistidele kehtivad uue töövõimereformi rakendamise tulemusena “aktiivsusnõuded” – nõutakse aktiivsuse ülesnäitamist sotsiaalse suhtlemise osas töötukassa ja tööandjate esindajatega. Aktiivsusnõuete täitmine on toetuse saamise eelduseks, mis aga niigi on ellujäämiseks liiga väike. Töövõime hindamiseks peab autist täitma 80-leheküljelise segaselt ja lohakalt sõnastatud küsimustega taotluse, kus autist peab oskama oma erivajadusi väljendada väga täpselt, detailselt, analüüsivalt, mõistes psühholoogi vm spetsialisti tasemel oma vajaduste erinevusi neurotüüpsetega võrreldes. Kõik see ei ole suuremale osale autistidest jõukohane.


9) Autistidele on piiratud ka ligipääs töökohtadesse ja poodidesse transpordi osas. Paljud ei suuda kasutada avalikku transporti (kus näiteks ollakse sunnitud kõlaritest kostvaid ja üsna sageli sensoorselt ülitundlike jaoks liiga valjult kostvaid käskivas kõneviisis teateid, nt “valideeri end alati”) ega ka isiklikku sõiduautot, kuid ka jalgrattaga või jalgsi ei pruugi olla ligipääs võimalik või on väga suuri raskusi tekitav mürarohke, toksilise ja kaootilise keskkonna tõttu. Tugiisik ja sotsiaaltransport on EPIKoja variraporti järgi kaks kõige raskemini kättesaadavat KOVi sotsteenust ja ka nende teenuste olemasolu korral on nendega seotud mitmed piirangud.

„On vaja, et ühiskond arvestaks nende teistmoodi inimeste vajadustega, kes on tundlikud, loova natuuriga või emotsionaalsete traumadega, kes eelistavad panustada oma kogukonna hüvanguks, allumata konkurentsi, materialismi ja individualismi normatiividele. Selleks et saaksime tõeliselt aidata psüühikahaigeteks tembeldatavaid, peame ümber mõtestama “normaalsuse” samamoodi, nagu juba oleme ümber mõtestamas seda, mida tähendab kuulmise või nägemise puudumine või füüsilise liikumisvõime piiratus. Võrdsete võimaluste tagamine ja ebatavalistest inimestest hoolimine on lõppude lõpuks meie kõigi huvides. Meil on vaja hukka mõista teistmoodi inimeste ükskõik mis moel ilmnev diskrimineerimine ja selle asemel küsida, kas on tõepoolest mõistlik kohaneda haiglase ja survestava ühiskonnaga, mis üsna mitmes mõttes tegelikult käitub ise päris hullumeelselt. Puude sotsiaalne mudel tähendab seda, et erinevusi tuleks aktsepteerida ja lõpetada vaesuse ja ühiskondliku rõhumise tagajärgede käsitlemine meditsiiniliste probleemidena. Meie vajadused on tihedalt seotud laiaulatuslikumate vajadustega sotsiaalse õigluse ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse järele.“ – Will Hall

Advertisements