Autismiga ei kaasne madalam intelligentsustase

Olen kuulnud füüsilise puudega inimestelt, et sageli seostavad nn “normaalsed” inimesed nende füüsilist puuet intellektipuudega. Oma täielikus põhjendamatuses on sellised uskumused füüsilise puudega inimese jaoks solvavad ja frustreerivad. Kahjuks on see tendents palju enam levinud mittefüüsiliste puuete ja neuroloogiliste erinevuste puhul. Shannon Rosa, portaali “Thinking Person’s Guide to Autism”  (“Mõtleva inimese autismiteejuht”) toimetaja sõnul kuulub uskumus, et autistlikud lapsed on intellektipuudega, kõige levinumate autismimüütide hulka. Kuigi vahel on väga keeruline autistlike laste intellektitaset hinnata, siis enamasti ei ole lähemal uurimisel intellektipuude oletus autistlike laste puhul paika pidanud.

Mida peetakse üldiselt silmas intellektipuudest rääkimisel? Üks definitsioon kõlab järgnevalt: “Vaimupuue tähendab niisuguseid olemisviise ja inimliku läbielamise vorme, mis on tingitud kognitiivsest (tunnetuslikust) teisitiolemisest, tehes möödapääsmatuks kaasinimeste eluaegse abi vajalikkuse individuaalsel eneseteostamisel ja kommunikatiivsete protsesside arengus” (Speck, Thalhammer). Niisiis on tegu tunnetusliku teisitiolemisega. Intellektipuue tähendab seda, et need inimesed ei suuda nn “normaalseid” inimesi, nende käitumist ja maailmapilti mõista sama hästi kui teised. Ent kas teie mõistate nn “intellektipuudega” inimesi sama hästi kui nad ise? Kui lähtume teie meelest “intellektipuudega” inimese vaatenurgast, siis võite hoopis ise osutuda puudeliseks.

Kas on aga üldse õige kasutada tunnetusliku teisitiolemise kohta sõnu “intellektipuue” või “vaimupuue”? “Vaimupuue” on kindlasti väga kohatu sõna autistide teistsugususe tähistamiseks. Paljud autismispetsialistid teavad hästi, et autistidel on ülitundlikkuse tõttu võrreldes nn “normaalsete” inimestega palju tihedam ja vahetum ühendus nn. vaimumaailmaga, teispoolsusega, jumalaga, meeltevälise “ühendväljaga” – või kuidas tahes teie uskumused lubavad nimetada kõike meeltega tajutavast argireaalsusest väljapoole jäävat, olgu see siis teie meelest puhtalt kujutluslik või ka objektiivset alust omav. Sellel teemal on mitmeid raamatuid kirjutanud näiteks autismiuurijad William Stillman ja Olga Bogdašina.

Aga selgub, et on olemas ehk ka mõnevõrra kaalukamaid argumente autismi ja intellektipuude sagedase seostamise vastu. Kuigi see seostamine on väga tavaline, pole samas ometi saladus, et autistid ja autistlike joontega inimesed on sageli hoopis – kuigi alati ei pruugi see teiste jaoks kuidagi välja paista – keskmisest andekamad ja kõrgema intellektitasemega. Oregoni ülikooli professori Meredyth Goldberg Edelsoni  metauurimuse käigus vaadati läbi 215 sellist artiklit, kus oli väidetud, et autismi ja vaimse mahajäämuse vahel on seos. Ta leidis, et 74 % neist ei toetunud empiirilisele uurimismaterjalile ja 39% ei toetunud üldse mingile materjalile. Ja ka kõige põhjalikumad seal viidatud uurimused kasutasid väga küsitavaid intelligentsuse mõõdupuid. Edelson väitis uurimistulemuste põhjal, et ta isiklikult ei usu autismi ja vaimse mahajäämuse seosesse, ja et mingit objektiivset tõestusmaterjali selle seose kohta ei eksisteeri.

Standardsed IQ-testid, nt Wechsler Intelligence Scale, hindavad suures osas suhtlemise käigus omandatud ja sotsiaalse pädevusega seotud oskusi. Michelle Dawsoni jt poolt läbi viidud uurimuse käigus selgus, et alternatiivse, rohkem abstraktse mõtlemisvõime hindamisele keskenduva IQ-testi (Raven’s Progressive Matrices) läbivad autistid tunduvalt paremate tulemustega. Mitmetel juhtudel saavutasid nt Wechsleri testi tulemuse kohaselt intellektipuudega autistid Raveni testi järgi peaaegu geeniuse skoori. Uurimuse autorite sõnul peegeldab Raveni test Wechsleriga võrreldes palju paremini üldise intelligentsuse taset.

San Francisco ülikooli neuroteaduse professor Mike Merzenich kinnitab, et müüt, nagu oleks 75 protsenti autistidest intelligentsipuudega, on “uskumatult vale ja destruktiivse mõjuga”. Merzenich on töötanud paljude autistlike lastega, kellest suur osa ei kõnele. Merzenich on öelnud: “Me paneme neile külge arengupeetuse sildi, sest nad ei oska väljendada seda, mida nad teavad.” Kui autistlikud lapsed kasvavad suuremaks, siis me eeldame, et nad “ei suuda teha midagi muud kui istuda mõnes kaubalaos ja kirju ümbrikesse toppida.”

Hiljutise mastaapse (9863 katsealust hõlmava) uurimuse kohaselt kaasneb autismispektriga seotud geenidega keskmisest kõrgematasemelisem kognitiivne funktsionaalsus. Ka näiteks ühe 2009. aasta uuringu tulemused kinnitavad matemaatilise, musikaalse ja kunstilise andekuse geneetilist kokkulangevust autistlike isiksusejoontega.  Hiljutises artiklis (ilmunud ajakirjas “Frontiers in Neuroscience”) loetletakse lisaks hulgaliselt autismi ja kõrge intelligentsustaseme “konvergentseid korrelaate”. Näiteks: keskmisest suurem ajumaht, kiirem ajukasv,  suuremad sensoorsed ja ruumilis-visuaalse mõtlemisega seotud võimed, sünapsite kõrgem funktsionaalsus, suurem tähelepanuvõime, kõrgem ühiskondlik staatus, kaalutletum otsustusvõime, suurem huvi reaalteaduste vastu, kõrgem homogaamiatase (nähtus, mille puhul partneriteks valitakse samade omadustega inimene). Artiklis esitatakse hüpotees, et autismi iseloomustab intelligentsuse erinevate komponentide kõrgem tase, kuid sellega kaasnev nende komponentide tasakaalustamatus.

Autistidel on teistest sagedamini absoluutne kuulmine ja parem võime eristada muusikat kuulates üksikuid noote. Autistidel on teistest parem keskendumisvõime ja mälu. Autistidel on tihti teistest paremad ruumilise mõtlemise ja visualiseerimise võimed. Autistide seas esineb sagedamini hämmastavalt hea mäluga või muude harukordsete kognitiivsete võimetega “savante”. Umbes 10% autistidest on Temple Grandini andmetel savantid ning suurem osa savantidest on ühtlasi autistid.

(Tõneäoliselt kõige kuulsam tänapäeva autistlik “imelaps” on Daniel Tammet, kes on võimeline omandama ühe nädalaga suhtlustasandil uue keele ja loetlema viie tunni jooksul peast matemaatilise sümboli \pi 22 514 komakohta; Tammet valis endale ise eesti perekonnanime oma huvi tõttu eesti keele vastu.)

https://i0.wp.com/www.thetimes.co.uk/tto/multimedia/archive/00324/110589701_TAMMET_324040c.jpg

Fotol: Daniel Tammet

Hans Aspergeri hinnangul oli autistlikel lastel võime käituda ja mõelda originaalselt ning näha asju hämmastavalt küpse pilguga  uudsest, teiste jaoks nähtamatust vaatepunktist. Lisaks sellele kirjeldas Asperger veel mitmeid teisi autistlike laste oskusi ja erivõimeid. Ta nimetas neid koondnimega “autistlik intelligentsus”, mida ta pidas vähemalt mõnevõrra vajalikuks kõigi edukate kunstnike ning teadlaste puhul. Autistide detailidele orienteeritud tähelepanulaadi on iseloomustatud üldiselt seda negatiivsena tõlgendava väljendiga “nõrk tsentraalne koherents”, kuid mitmed uurijad, nt Michelle Dawson, arvavad, et selle asemel tuleks autismi puhul rääkida hoopis “kõrgematasemelisest tunnetusest” (enhanced perceptual functioning).

Need on vaid mõned paljudest faktidest, mis osutavad varasemate autismiteooriate ekslikkusele, mille kohaselt peeti autismi seotuks aju alaarenguga. Intelligentsus võib väljenduda erinevate inimeste puhul väga erinevalt ja ühe standardse testiga ei ole seda kindlasti võimalik objektiivselt mõõta. Iisraeli psühholoog Reuven Feuerstein on väitnud, et IQ-testid keskenduvad juba õpitud oskuste mõõtmisele, kuid need ei aita sugugi hinnata inimese tõelisi võimeid – seda, kui palju ta on võimeline juurde õppima tulevikus kas ise või teise inimese kaasabil. Paljud uuringud on tõestanud, et ka standardsete IQ-testidega mõõdetava intelligentsuse taset saab suurel määral tõsta mitmesuguste tehnikate abil.

Mis aga puutub IQ-testide seosesse Aspergeri sündroomiga, siis üks 2007. aasta uurimus kinnitab, et Aspergeri sündromiga lapsed saavutavad fluiidse intelligentsuse testides teistest paremaid tulemusi. IQ-testide mitmetes muudes variantides (näide) saavutavad autistid teistest inimestest kõrgemaid tulemusi. Standardne IQ-test ei võta arvesse intelligentsuse jagunemist eri tüüpideks ja osadeks ega seda, et ka paljude teadlaste poolt on intelligentsust  defineeritud erinevates valdkondades avalduva tundlikkusena, ent autismi olemus on seotud justnimelt ülitundlikkusega.

Teen ettepaneku, et võiksime püüda sel moel mõista intelligentsuse olemust millegi avaramana. Intelligentsust võiks mõista kui midagi, mis ei allu IQ-testide piiratud ülesandekogumite abil mõõtmisele ja mis ei väljendu ka raamatust võetud faktide-valemite võimalikult ohtras memoriseerimises, ega ka mitte stabiilses palganumbris, võimes karjääri teha, oma isikupära pragmaatilistel eesmärkidel alla suruda või teiste inimestega manipuleerida. Pigem on intelligentsus seotud samastumis-, keskendumis- ja empaatiavõimega, asjade ja nähtuste kõiki tahke arvesse võtva ning kõrgemalt egoüleselt teadvustasandilt mõista suutva teadlikkuse väljendumisega, tundlikumale loomusele omase võimega täielikult ühte sulada oma uurimisobjekti või tegevusvaldkonnaga. Kui nii, siis muutub arusaamatuks ka loovuse ning intelligentsuse kunstlik vastandamine, nii nagu seda teeb näiteks Valdur Mikita loovuspsühholoog John Dacey eeskujul.

Bernard Rimlandi klassikalise autismiteooria kohaselt on autistikud lapsed “peaaegu alati suurepärase tervisega, ilusad ja harmoonilise kehaehitusega, tavaliselt tumedama jumega” ning tähelepanuväärne oli Rimlandi meelest, et autistlikud lapsed on hämmastavalt “vabad allergiatest, astmast, ainevahetushäiretest ja nahaprobleemidest”. Rimlandi kirjelduse järgi ei jäta autistlikud lapsed kunagi muljet “vaimupuudest”, neil ei esine haigushoogusid ega selgete annete puudumist, nende sugulaste hulgas ei esine vaimuhaigeid.

Tuleb muidugi arvestada, et Rimland pooldas Kanneri väga kitsast autismidefinitsiooni ja autismi käsitlemist lastehaigusena, kuid ei saa mööda vaadata faktist, et just Rimland oli mitme autoriteetse asutuse (Autism Research Institute, Autism Society of America) asutaja ja juhina 20. sajandi teisel poolel pikka aega kõige mõjukam autismiteoreetik, kelle mitmed seisukohad on tänapäevalgi üsna levinud. Niisiis ei ole autism selle jt klassikaliste autismidefinitsioonide kohaselt mürgitusele vm tundmatule põhjusele järgnev meditsiiniline probleem. Nii Hans Aspergeri, Bernard Rimlandi kui teiste kõige mõjukamate autismiuurijate hinnangul kujutab autism endast seisundit, millega ei kaasne vaimupuue ja samuti mitte mingi füüsiline deformatsioon vms patoloogilised tunnused, mis  eksliku ettekujutusega autismist tänapäeval sageli kaasnevad.

Intellektipuude ja suhtlemispuude piir on samas ka hägus ja raskesti määratletav. Levinud müüt, et mittekõnelevad autistid on alati intellektipuudega, on äärmiselt eksitav. Paljud mittekõnelevad autistid on (või oleksid võimaluse korral) suutelised suhtlema kirjutades, klaviatuuri, piltkirja vm alternatiivkommunikatsiooni-vahendi abil. Autismispetsialist Steve Silberman on öelnud: “Ärge kunagi eeldage, et kõnelemisvõime ja intelligentsustase on üks ja sama asi. On tohutul hulgal autistlikke inimesi, kellel on kõnelemisraskused, kuid kelles peituvad imelised maailmad, mis otsivad väljapääsu ning loominguks realiseerumist. Ärge kunagi arvake, et autist, kes ei suuda rääkida, ei kuula tähelepanelikult iga sinu poolt välja öeldud sõna või et ta ei taju sinu sõnade emotsionaalset kaalu. Olen intervjueerinud paljusid autistlikke inimesi, kes rääkisid, et nad kuulsid ja mõistsid kõike nende ümber toimuvat, samal ajal kui teised nimetasid neid nende kuuldes “idiootideks” või “nupust nikastanuteks”.”

Samuti võib vaimupuue olla neurodiversiteedi vaatenurgast väga suhteline nähtus. Kas on eetiliselt õigustatud ükskõik millise erinevuse nimetamine paratamatult vähemväärtuslikkuse konnotatsiooni omavaks puudeks, kui me seda erinevust tegelikult ei mõista?

Tõsi on see, et paljudele lastele, kellele aastakümneid tagasi oleks pandud vaimse mahajäämuse diagnoos, pannakse tänapäeval diagnoosimiseksituste tõttu autismidiagnoos. Sageli kaldutakse autismiks diagnoosima seisundeid, mille puhul tõenäoliselt mängib siiski määravat rolli raseduse, sünnitamise või sünnitamisjärgse aja mitmesugustest komplikatsioonidest või füüsilistest kahjustustest tingitud ajukahjustus.  Ajukahjustuse tekkimine tähendab lapse jaoks tõenäoliselt päris suurt traumat ning on teada, et traumaatiliste sündmuste läbielamise üheks tulemuseks on lisaks kõigele muule nn autistlike käitumismallide tekkimine. Kuid ajukahjustuse tagajärjel tekkinud intellektipuude primaarselt autismiks diagnoosimine ei ole tegelikult millegagi õigustatud.

Paljud hooldekodudes elavad autistid võivad olla vale diagnoosiga, kuid võivad jätta  intellektipuude mulje ka muudel põhjustel. Näiteks on teada, et hooldekodudes toimub autistide sunduslik tuimestamine odavate ja kangete psühhiaatriliste ravimitega, mille kõrvaltoimeteks on sageli keskendumisraskused ja võimetus selgelt mõtelda, nende ravimite pikaajalise kasutamise korral ka ajukahjustused.

Kui inimese suhtlemisraskuste põhjuseks on intellektipuue, siis ei ole tegu autismiga. Intellektipuudest tulenevad suhtlemisraskused on oma olemuselt midagi hoopis erinevat autistide ja neurotüüpsete inimeste vahelistest suhtlemisraskustest. Intellektipuudega seotud suhtlemisprobleemid tulenevad põhimõttelisest võimetusest kasutada loogilist mõtlemist teistega võrdsel määral. Autistide suhtlemisprobleemid tulenevad nende ülitundlikkusest ning sellest, et nende maailmatunnetus ja mõtlemisvõime erineb neurotüüpse inimese omast. Reaalsus on küll see, et paljud lapsed, kes aastakümneid tagasi oleks saanud intellektipuude diagnoosi, diagnoositakse tänapäeval diagnostiliste kriteeriumide muutuste tõttu autistideks. Kuid ka nende puhul ei ole tegemis nii mastaapse intellektuaalse mahajäämusega, nagu väidetakse. Kliiniline psühholoog Jennifer Gerdts väidab näiteks oma intervjuus, et valdav enamus sellistest lastest, kellel on diagnoositud nii intellektipuue kui autismispektri häire, on mitte raske või keskmise, vaid kerge intellektipuudega.

Samas ei saa normist lahknevat käitumist kunagi tõestatult seostada ajukahjustusega, isegi kui kahjustus tuvastatakse. (Vt selle väita kohta selgituseks lähemalt peatükist “Autism ei tähenda aju alaarengut ega neuroloogilist puudujääki”.)

Füüsilise puude või mürgitusseisundi nimetamine autismiks on võrreldav olukorraga, kus pärast häälepaelte väljaopereerimist väidetaks, et inimesel on selle tulemusel kujunenud psühholoogiline (neuroloogiline) ja geneetiline kõnelemisraskus. Väga sageli on ka tõesti autistlikel lastel arvatud olevat intellektipuue, kuid tagantjärele selgub, et tegu oli hoopis suutmatusega või soovimatusega suhelda. Tuleks üritada üheselt kindlaks teha, kas tegu on suhtlemisprobleemi või ajukahjustusega, ning seejärel üht seisundit teisega mitte segi ajada.

Autistide aju on tõesti sageli keskmisest suurem, nende aju valgeaines on rohkem ühendusi, ning tänapäeva teadlaskonna konsensus on, et autism on üldiselt seotud keskmisest erineva aju ning neuroloogiaga. Ent teistmoodi aju ning neuroloogiat ei tohiks segamini ajada haiguse või ajukahjustusega. Et seda siiski sageli tehakse, selle üheks põhjuseks võib olla jällegi konformismi ja normide ületähtsustamine, mis on ühiskondlike pseudoväärtuste hulgast eksikombel üle kandunud isegi neuroteadusse.

Normist erinev aju võib olla seotud normist erineva käitumisega. Kumb on tinginud kumma, see võibolla polegi kõige olulisem, aga mis peamine – normist erinev ei tähenda automaatselt haigust, vaid võib tähendada lihtsalt loomulikku varieeruvust või ka hoopis eelist või arengut – teistmoodi ajuga inimene võib suuta mõelda ja teha asju, mida keskmine inimene ei suuda. Kui me seda võimalust ei kahtlusta, siis me ei saa kunagi teada.

Levinud mõttevea tõttu samastatakse tundlikkust sageli füüsilise või vaimse nõrkusega ning psühhiaatria on harjunud pidama tundlikkust hoopis (eriti just autistidele jt neurovähemustele omaseks) patoloogiaks. Tundlikkusega kaasneb küll autistide puhul stressirohketes olukordades – milleks võib olla näiteks sensoorsusest eraldiseisva nähtusena käsitletava intelligentsuse testimine – sageli ülestimulatsioon, mis võib muuhulgas takistada ka IQ-testis võimalikku maksimaalset tulemust saavutamast. Ometi on mitte ainult autistide, vaid kõigi inimeste puhul just suurem tundlikkus nii suurema intelligentsuse kui ka paljude teiste positiivsete inimomaduste ja -väärtuste aluseks.

Harvardi professor Howard Gardner on oma mõjukas raamatus “Frames of Mind” (“Meele raamid”) eristanud mitmeid üksteisega võrdväärseid intelligentsuse vorme, mis kõik tema meelest kujutavad endast tundlikkust ühe või teise valdkonna suhtes. Suhtlemisoskus on Gardneri teooria järgi ainult üks paljudest erinevatest intelligentsuse vormidest. Nii näiteks kujutab lingvistiline intelligentsus Gardneri meelest endast tundlikkust sõnade ja keelega seonduvate helide, struktuuride, tähenduste ja funktsioonide suhtes; loogilis-matemaatiline intelligentsus on Gardneri jaoks tundlikkus loogiliste ja numbriliste mudelite suhtes; musikaalne intelligentsus on tundlikkus muusikaliste väljendusvormide suhtes jne. Kuna intelligentsus esineb väga erineval kujul, siis on oluline arvestada ka sellega, et inimesed omandavad teadmisi väga erineval moel. Seda on väga oluline arvestada haridussüsteemi ümberkujundamisel, kus praegu ei arvestata üldse erivajadustega lastega.

Intelligentsus ei ole seotud kitsalt peaajuga, vaid kogu kehaga, eriti seede-elundkonnaga (vt ETV-st dokfilmi “Kõht – meie teine aju”), suurel määral ka närvisüsteemiga kui peamise tunnetusvahendiga. Närvisüsteem omakorda on tihedalt seotud hormonaalsüsteemiga jne. Seega osutab autismiga kaasnev nii ajutegevuse kui närvisüsteemi suurem aktiivsus pigem keskmisest kõrgemale ja mitte madalamale intelligentsustasemele. Kõrgem intelligentsus ei pruugi teiste jaoks üheselt ja selgelt avalduda – (üleskasvamistingimustest sõltuvate) suhtlemisoskuste vähesuse või ka näiteks ravimite, liigse stressi, keskkonnatoksiinide või muu kehafunktsioonide toimimist takistava või lausa halvavalt mõjunud faktori tõttu. Ent ei suhtlemisoskuse ega ebasoodsate keskkonnafaktorite määra ei saa käsitleda kui intelligentsuse mõõdupuud, samuti ei sobi selleks mõõdupuuks standardsed IQ-testid. Ei suhtlemisoskus ega negatiivsete keskkonnafaktorite mõju ega ka võime lahendada inimese isikupära ja tunnetuse erijooni mittearvestavaid loogikaülesandeid ei ole inimese isiksuse tuumaga seotud olemuslikud tunnused. Seega on äärmiselt vale inimesi nende tegurite alusel lahterdada ja pingeritta seada.

Institutsionaalse meditsiini poolt kasutatavate autismiteooriate järgi arvatakse autistlikul inimesel olevat neuroloogiline puudujääk, mis tähendab, et mingi osa ajust ei tööta korralikult. Ent juhtivate autismiteooriate seast võib leida ka näiteks “intensiivse maailma” teooria. Selle teooria kohaselt aga autisti aju mitte ei alafunktsioneeri, vaid hoopis ülefunktsioneerib.  Üheks seda teooriat kinnitavaks pidepunktiks on sageli täheldatud autistlike laste aju ülikiire kasv pärast sündi — teiseks kuni kolmandaks eluaastaks on autistlike laste aju ruumala umbes 10% keskmisest suurem. Ka rottide peal valproehappe abil autismi modelleerides toimub sarnane kiire ajukasv, mis puudutab peamiselt teatud ajukoores paiknevaid struktuure — minikolumne. Nende struktuuride ülesandeks on töödelda lihtsaimat neuroloogilist informatsiooni, kaasa arvatud tajud, mälu jne, enne selle tervikuks liitmist. Autistide puhul on minikolumnide neuronitel ligi 50% tavalisest rohkem ühendusi, samuti luuakse ühendusi uute neuronitega oluliselt rohkem, võimaldades käsitleda tavapärasest palju suuremaid informatsioonihulkasid. See võib tekitada muuhulgas sensoorsete aistingute võimendumise. Meie kodulehel on pikemalt kirjeldatud mitmeid argumente, mis näitavad, et “intensiivse maailma” teooria on võrreldes teiste autismiteooriatega tõele palju lähemal.